Vat sulle lugu ja statistikat

Tere talv! Meil on siin ilmad ka oma ekstreemumites. Näiteks võib ühel päeval kallata 15 soojakraadi juures meeletus koguses vihma ja päikese nägemisest pole mõtet unistadagi, järgmisel päeval võib olla 40 soojakraadi ja taevas mitte ühtegi pilve, kolmandal päeval aga 20 soojakraadi ja taevas keskmiselt pilves. See-eest on meil siin päris tihti ilusaid ja hingematvaid looduslikke vaatamisväärsusi. Pühapäeva õhtul ja esmaspäeva hommikul olid meil sellised päikesevigurid.





Teisipäeval (või oli see kolmapäeval) sadas juba ööst saati ja saime lõpuks oma uued kollased vihmakostüümid järele proovida. Kahjuks ei läinud väga hästi Helenil, sest ta kapuuts oli kadunud, ilmselt poodi, mistõttu pidi ta terve vihmasaju aja olema peaga otse vihma käes. Õnneks sadas ainult kella 11ni päeval ja vahepeal nii korralikult, et ajas lihtsalt naerma. Igatahes on kollased kostüümid kehvad, sest juba pärast esimest kandmist läksid põlveõndlad katki. Maksid nad umbes tunni aja palga, aga tänu nendele saime töötada 8 tundi ja olime pärast ikka kuivad. :) Helen nägi sel päeval välja selline. Barretiga ja puha.



Sellel päeval oli veel väga naljakas hommik. Nimelt pidime me kasutama oma töös väikeseid naelu, et takistada traate konksude tagant välja tulemast. Ja nagu alati, paneme oma töövahendid pärast tööpäeva kas karavani (kus mingi osa töölistest käivad puhkepause pidamas) või vetsu. Eelmisel päeval olime oma naelakarbi jätnud karavani, et hommikul oleks hea koht, kust nad jälle leida. Hommikul oli aga karavan kadunud. Helistasime siis Lislele, et meil on probleem, pole karavani, pole naelu, ei saa tööd teha. Lisle vastu, et haha, karavani pole, jah, no ma tulen kohe sinna ja toon naelad, kui ma siin teise põllu peal inimesed tööle saan. No ja et Lisle on kohe-kohe tulemas, läksime siis oma rea algusesse ootama, et boss näeks meie tööentusiasmi. Keda aga ei tulnud oli boss ise. Ootasime terve tunni vihma käes (pärast natukest aega ei olnud enam mõtet autosse istuma minna, sest riided olid juba niikuinii märjad) ja siis ta lõpuks ilmus kohale, endal nägu üle kõrvade. Ütleb, et otsis tund aega asiaate taga. Nad olid nimelt ära eksinud ja ei suutnud enam 14 viinamarjabloki vahelt 1 õunablokki üles leida ja sõitsid tund aega ringi, kuigi nad olid seal juba nädal aega töötanud. Nad olid lihtsalt arvanud, et see ei ole see õunablokk kuhu nad minema peavad. Ja kuna Lisle oli teetähiseks olevat karavani 100 m ümber nurga liigutanud, ei saanud tüdrukud enam üldse mitte midagi aru. Nad olevat isegi Lisle maja juurde tagasi läinud, et uuesti alustada. Nii nad siis sõitsidki tund aega ringi ja Lisle ajas neid samal ajal taga. Ja igaks juhuks mainin, et terve see ala on siin paar korda paar kilomeetrit suur.

Oleme teinekord maininud, et siin on palju kärbseid. Tol vihmasel päeval oli neid eriti palju ja ilmselt üritasid nad uimase peaga priiküüti saada, sest kõigil meil olid seljad neid tüütuseid täis. Ja Snug ka.





Veel tööseltskonnast. Ükskord pidi Chris poole päeva pealt lahkuma, haiglasse, sest ta hakkas tasakaalu kaotama ja iga kord kui ta viinamarjapuu tüve juurde kummardas, käis peast hiiglama suur valu läbi. Pärast selgus, et tal oli kõrvas umbes 5 cm pikkune heinakõrs. Ei kujutanud ta isegi ette, kuidas selline pikk asi talle kõrva sai sattuda. Pärast paari tundi haiglas veetmist oli ta nagu uus mees.

Chris on üldse selline mees, kes ei suuda kunagi otsustada. Näiteks otsustab ta umbes 5 korda aastas siit farmist minema minna, parema töö peale. Ja siis ilmub jälle nagu välk selgest taevast viinamarjapuude vahele. Ja iga kord on Lisle väga üllatunud, et Chris jälle tagasi tuleb, sest läheb ta siit ju nii kindla sammuga minema.

Colin kaotab pidevalt viile ära. Uue suure viili ta sai jõuludeks. Aga väikese viili, millega saab väikeseid tange teritada, kaotas ta alles hiljaaegu ära. Kõik istuvad väsinult maas ja Colin teeb suitsu, kui ta järsku teatab: “Ou bloody hell, I just lost my small vile!”. Muidu kaotab ta ka igasuguseid asju, sest tal on taskutes suured augud ja vöökotis on vist pindalaliselt rohkem auke kui nahka. Näiteks avastame ühel hetkel jälle pausi pidades, et Colini taskust libisevad välja naelad.

Statistikat. Oleme praeguseks Austraalias olnud 6 kuud ja 1 nädal. Kuna me peame Snugi kohta korralikku päevikut, oskan öelda, et oleme praeguseks sõitnud umbes 16600 km (unustasin märkmiku autosse, täpselt ei mäleta). Brit õpib ka vaikselt autoga sõitma ja tema arvele on läinud 420 km. Kõige pikem sõidupäev oli 610,6 km (tuleb siiski arvestada, et Snug ei liigu väga kiiresti) ja kõige lühem siinsamas farmis 3,4 km. Tühja rehviga oleme sõitnud umbes 80 km ja ilma sidurita 449 km. Olen vahetanud kolm korda õli ja kaks korda õlifiltrit. Kõige rohkem on maksnud uued rehvid, kokku 480 dollarit, kõige vähem läks maksma uus siduri ja- gaasitross: 10 dollarit.

Autokeskne nädal

Viimane nädal on olnud väga seiklusrikas, eriti autonduse vallas. Kõik algas sellega, kui me Phillip Islandilt lahkudes liiklusummikusse sattusime. Saare teed olid turiste nii täis, et sillale pääsemiseks (umbes 10-15 km) sõitsime enamuse teest esimese ja teise käiguga. Edasise tee vältel Melbourne’i oli liiklus sujuv ja kaart enam-vähem täpne ning olime peagi Briti sugulase onu Freddy juurde jõudmas, kui korraga Snugi siduripedaal käiku vahetades enam üles tagasi ei tulnud. Vajus läbi põranda ja sinna ta jäigi (me ikka nägime teda, aga ta keeldus vabatahtlikult üles-alla liikumast, nagu pedaalile kohane oleks). Keerasime siis järelejäänud hooga ja kerge tagantlükkamisega väiksesse kõrvaltänavasse, suutmata juhtunut uskuda. Onu Freddy tuli meile autoga vastu, aga hoolimata sellest, et tema majani oli ainult 2 km, ei saanud me autot tee äärde vedelema jätta. Parajasti oli laupäev ka ja kõik autoremonditöökojad kinni, lisaks pühad. Ning isegi kui me oleks esmaspäevani oodanud, ei või üldse kindel olla, et lähima 100 km raadiuses kellegi sellise leiad, kes vanade kombi-vännidega tegeleda tahab. Hädaolukorras hakkab ajusopist igasugu teadmisi ilmsiks tulema ja nii siis mulle, vanale auto-asjatundjale, meenuski, et ilma sidurita sõitmine on võimalik. Küll aga ei teadnud ma, kuidas seda täpsemalt teha või millised on kaasnevad ohud. Aga õnneks juhtus ükskord nii, et korjasime tee äärest peale maailma parima hääletaja, Matti, kes teadupärast on päriselt ka autode alal üsna asjatundlik. Kiire kõne Mattile, kes ütles, et probleemi pole, tema sõitis ükskord kolm kuud autoga, millel sidurit polnud ja see häiris teda ainult esimesed kolm päeva! : ) Muudkui aga lükka mootor välja, esimene käik sisse, siis mootor tööle ja juba vuhisedki edasi! Edasine käikude vahetamine on suuresti tunnetuse küsimus. Nii me siis tegimegi eduka proovisõidu Freddy majani. Valgusfoorid on parajad tüütused, sest iga punase tule pärast peab mootori välja suretama, aga muidu pole väga viga. Otsustasime järgmisel päeval koju sõita, aga enne tuli puhata ja süüa. Freddy on imeline kokk! Saime üle tüki aja päris ehtsat eestipärast sealiha hapukapsa ja ahjukartuliga. Mmm… ja kuuldavasti küpsetab Freddy peaaegu iga päev koogi või kaks, mille üle meil oli ainult hea meel. Tore külaskäik : )



Oma teekonda Melbourne’st Mt Gambier’i alustasime hommikul kl 7, et hullemast linnaliiklusest pääseda. Pidime küll umbes 10 korda valgusfoori taga peatuma, aga muidu kulges kõik äpardusteta ja peagi olime jälle maal. Valisime kõige otsema tee koju, sest mägine Great Ocean Road ei tundunud enam väga asjakohane olevat. Siiski pidime mõned künkad ületama, mida Snug neljanda käiguga ei suutnud ja meil olid selle pärast närvid üsna püsti, sest käikude vahetamine ülespoole ei olnud probleem, aga neljandalt kolmandale või teisele saamine oli peaaegu võimatu. Nii me siis jäimegi ühe tõusu peal peaaegu seisma, kui korraga teine käik peale pikki ponnistusi sisse läks ja olime jälle teel : ) Mootori väljasuretamine esimese käigu sissepanemiseks ei olnud seal väga hea mõte, sest me ei olnud kindlad, et Snug kalde peal end niimoodi edasi vedada jaksab. Ta ei ole just kõige võimsam auto, keda ma kunagi näinud olen… Igatahes lõpp hea, kõik hea, ja umbes kella kolmeks jõudsime Matti hoovi ning kella seitsmeks oli auto korras. Selgus, et siduritross oli nii läbi kulunud, et tema purunemine oli vältimatu. Õigupoolest mitte tross ise, vaid metallist kinnitus. Ja õnneks elab Mt Gambieris tore vana hipi, kes oli kunagi selle piirkonna suurim Volkswagenite edasimüüja ja kelle käest me nüüdki 10 dollariga uue varuosa saime. Matt ja Tarvo vahetasid vana katkise trossi uue vastu ja voilaa! Snug on jälle teel ja meie paari tehnilise tarkusetera võrra rikkamad. Järelejäänud õhtutunnid veetsime korvpalli mängides ja rulatades. Pildil viskas Matt parajasti palli käest ära.





Nagu viimaselt pildilt ka näha, omandasime me vahepeal uued soengud. Tarvo lasi juba Phillip Islandil Jaminil ja Abbiel end pügada. Nad mõlemad kinnitasid, et oskavad juukseid lõigata küll ja nad on seda varem teinud. Kui aga Jamin lõpuks käärid kätte võttis ja lõikama hakkas, sattus ta kergelt paanikasse, sest Tarvol oli rohkem juukseid kui ta oli osanud oodata. Nii ta siis võttis jupikese siit ja jupikese sealt, kuni Tarvo hakkas välja nägema nagu McGyver ja siis me olime kõik kergelt mures. Jamin hakkas hoopis kinnitama, et tegelikult ei ole ta ju mitte juuksur, vaid telefonimüüja ja jõudis selgusele, et tuleb kutsuda Abbie. Mõeldud, tehtud. Abbie jättis veidi enesekindlama mulje ning varsti käis selline lõikamine ja trimmimine nagu mõnes filmis. Tulemus oli harjumatu, aga kõigile meeldis : )







Meie Britiga eelistasime Mt Gambieris päris juuksuri juurde minna, kes oli juhuslikult Snugi parandada aidanud Sean’i õde. Paras küla on see koht : ) Igatahes päris põnev, sest mul olid lühikesed juuksed viimati 5-aastaselt. Täid…





Selline oli siis meie jõulupuhkuse lõpp ning alates teisipäevast asusime jälle viinapuude vahele tööle. Ilmad on praegu olnud suviselt kuumad, peaaegu 40-kraadised. Aga ööd ja hommikud on teinekord väga külmad, nii 7-9 kraadi. Pildil üks külm ja udune hommik istanduses.



Tööädal möödus muidu ilma suuremate vahejuhtumiteta. Võib-olla väärib märkimist ainult asjaolu, et üks Lisle’i töötajatest sattus kohaliku ajalehe esikaanele, sest omas kodus käsigranaati ja rohkem kui 50 kanepitaime. Nüüd on tal närvid üsna pingul, ükspäev vandus üksinda traktoriroolis täiesti pidurdamatult. See oli natuke naljakas, aga natuke kurb ka. Igatahes ei taha Lisle, et ta pokrisse pistetaks, sest tal on teda saagikoristusel vaja : )

Eile käisime aga kogu kambaga rannas ja õhtul oli BBQ. Meil oli Snugiga lausa täispikk rannapäev, sest läksime hommikul enne teisi ühte kaugemasse randa, kus saime Mattiga kokku ja ujusime eestilikult soojas ja pisikeste lainetega vees, kui väljas oli umbes 20 kraadi, pilves ja meeletu tuul. Päris külm hakkas. Hiljem läksime aga teise randa, kus kõik meie päkpäkkerid kogunesid. No vot seal oli alles külm vesi! Aga selle eest päike paistis ja saime kõik kerge põletuse. Välja arvatud Cindy, kes terve aja end rätiku all varjas : )

Vasakult: Cindy (Taiwan, rätiku all), Katie (Korea), John (Taiwan), Helen, Brit, Yukari (Jaapan), Simon (Prantsusmaa). Sakslased olid pildi tegemise ajaks juba rannast lahkunud.



Rannast kojusõit väga edukas ei olnud, sest sakslastel hakkas kütus otsa lõppema, aga vedasid ikka koduni välja. Küll aga ei jõudnud tagasi Simoni auto, vaid veeti hoopis äravedaja kukil romulasse. Nimelt sõitis Simon päikesest segase peaga vastassuunas. Selline asi on siin üsna kerge juhtuma, niipea kui sellele ei mõtle, sest kogu liiklus käib meie mõistes valepidi, vasakul. Ning kuna tegu oli pisikese kurvilise kruusateega ning ühtegi autot vastu ei tulnud, mis oleks märku andnud, et vale suund, siis lõppes asi õnnetult. Nimelt lõpuks ikkagi tuli auto vastu, aga seda pimedas kurvis. Õnneks teine auto märkas Simonit enne kui Simon teda ja oli päris põhjalikult pidurdanud, aga kokku põrkasid nad ikkagi ja autod puha sodid. Teise auto kaasreisija sai natuke viga ja viidi haiglasse, aga õnneks vist mitte midagi väga tõsist. Meie omad pääsesid kriimustuste ja ehmatusega. Teises autos olnud juht ja kaasreisija kimasid kohe sõnagi lausumata tagant tulnud autoga minema ning meie jäime ootama (tegelikult meie jõudsime Snugiga mitu minutit hiljem kohale, sest tegelesime enne jalgade liivast puhastamise ja riiete vahetamisega). Helistasime Lisle’le ka, kes tunneb siinkandis nähtavasti kõiki ning varsti tulidki Lisle, tuletõrjeauto, kiirabiauto, päästeteenistus…. ainuke keda ei tulnud ega tulnud, oli politsei, aga lõpuks saabusid nemadki. Ülejäänud autod olid suht kasutud, sest keegi viga ei saanud (see, kes sai, oli juba lahkunud) ning tuleohtu ka ei olnud. sellegipoolest tahtis suures tuletõrjeautos olnud umbes 80-aastane naine oma kiivrit kanda, sest siiski tööpostil olek : ) Igatahes lõppkokkuvõttes sai Simon vales suunas sõitmise eest 250 dollarit trahvi ja ta auto läheb ilmselt mahakandmisele. Muidu üsna õnnelik õnnetus, oleks võinud palju hullemini minna. Kõik on nüüdseks maha rahunenud ja rõõmsad ning edaspidi tähelepanelikumad.

Sellised lood siis siinpool ekvaatorit. Nautige endiselt oma imeilusat talve ja saatke meile paar lumepalli homsesse 40-kraadisesse kuumusesse, sest ilmselt on meil väga palav!

Head uut aastat, kallid lugejad!

2010 on just täpselt õige aasta oma unistuste täideviimiseks! Või kui unistusi veel ei ole, siis on õige aeg võtta üks vaba hetk ja hakata unistama. Üks-kaks-kolm ja läks!

Ja enne muud juttu soovin Piretile palju-palju õnne ja saadan kalli Tallinna poole!



Meil on olnud suurepärane suvepuhkus siiamaani. Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama algusest. See oli paljutõotav, sest juba enne Great Ocean Roadile jõudmist kohtasime tee ääres koaalat! Tegelikult nägi olukord välja rohkem nii, et tee ääres peatus mitu autot ja inimesed vahtisid üht puutüve. Loomulikult pöörasime siis ka meie pärast mööda uhamist otsa ümber ja ühinesime imetlejate seltskonnaga. Küll ikka on armas karvaloom! Näeb täpselt selline välja, et tahaks minna pai tegema, aga tegelikult me teame küll, et koaalal on väga teravad küüned. Ikkagi karu! Niisiis leppisime kaugelt ahhetamisega ja tõmbasime mõttes nähtute nimekirja ühe uue linnukese. “Koaala – check!”



Great Ocean Roadi suhtes on minul tunded nii ja naa. Nii, sest peale meie olid otsustanud veel absoluutselt kõik teised puhkusel olevad inimesed sinna tulla ja autosid vooris nagu oleks järsku sattunud Sõpruse puiesteele maalilise ookeanitee asemel. Sildistus andis kõvasti soovida ja ka tee äärde tõmbamise võimalusi suunal Warrnambool-Torquai oli napilt (teises suunas seevastu palju). Infobrošüür osutus üsna kasutuks, sest seal oli näiteks kirjas küll, et ookeanitee ääres asuvas looduspargis on palju matkaradu – ja neist olid mõned ka loetletud ja juures pildid -, küll aga jäeti targu juurde panemata mõni kaart või täpsustus, kus need siis olla võivad. Kõige selle tulemusena oli imelihtne huvitavatest kohtadest mööda kihutada. Ja autorodu kindlustas selle, et ümber pöörata lähimate kilomeetrite jooksul oli võimatu. Peale selle tuleb öelda, et põhimõtteliselt on Suurel Ookeaniteel võimalik vetsus käia ühes kohas – 12 Apostli juures. See, et inimesed tahaksid mõne matkaraja või vaatepunkti juures muidu ka vetsus käia kui põõsastes (ehkki targu on üleval sildid, et “hoia meie taimestikku ja ära ometi nendel trambi”), pole ilmselt maailmakuulsa tee puhul kellelegi pähe tulnud. Kriitika kriitikaks. Kui ma nüüd jõuan tunnete naa-osani, siis ilus oli küll. Ookean oli sinine ja lained võimsad, liivarannad ilusad, aga pankrannad mulle rohkem muljet avaldavad. Ühe kalju varjus pikutas hüljes ja ma jälgisin teda kõrgelt tükk aega, mõeldes et kas ta on terve või mitte. Ilmselt tundis ta end väga hästi, sest kui Heleni-Tarvo vaatama vedada jõudsin, oli ta juba vette ukerdanud ja silmapiirilt kadunud. 12 Apostlit jätsid mind üsna külmaks, sest rahvast oli liiga palju, lisaks oli nii mõnigi ‘tavaline’ ookeanivaade palju ilusam. Matkarada viis meid ka nii puukõrguste sõnajalgade alla kui vähese veega koseni. Üldiselt soovitan aga kõigil nii suurte pühade ajal mitte sinna Ookeaniteele tikkuda, sest metsik rahvamass, kes seal liigub, takistab päris tublisti tee tegeliku ilu nautimist. Aga vaadake pilte! On ju ilus!





Sõnajalamets ka pildile püütult.



Suur Ookeanitee lõppes Torquais, mis on siinkandis tuntud surfiparadiis. Kaesime ka siis selle ranna ära. Palju oli üsna algajaid, aga üks mees surfas meie üllatuseks aeruga. Muudkui ajas end oma lauale püsti, võttis aeru kätte ja siis uhas risti ja piki laineid nagu Veneetsia paadimees. Lõbus vaadata. Aga pildil on surfajad.



Meie peatus Melbourne’is ei olnud väga pikk. Mina tahtsin omale osta telefonikrediiti. Pood pandi napilt nina ees kinni. Tarvo tahtis minna fotopoodi. See oli ka kinni. Selgus, et on jõulude jätkupüha ja kohad ei ole eriti kaua lahti. Nii me siis natuke kõndisime siin ja seal, aga enamuse meie ajast (ja ilmselt oli see ka põhjuseks, miks me igasse poodi hiljaks jäime) võttis linnatuuri tegev tramm, mis oli tasuta. Mõtlesime, et kaks ühes – läheme trammiga infopunkti juurde ja siis edasi poodidesse, ühtlasi näeme linna ka ära ja saame targemaks. Mõeldud-tehtud. Alles sõitu alustades ilmnes, et tegu on maailma kõige aeglasema trammiga, mis peatub kauem, kui sõidab ja mis läheb puupüsti täis, sest eks ka linlased tahavad tasuta trammiga ühest kohast teise sõita. Meie kõrval oli kaks asiaati. Mees filmis kogu trammireisi üles ja naine magas. Ilmselt teadis, et peab pärast kogu reisi niikuinii filmi pealt vaatama. :)



Melbourne’ile kiire pilk heidetud, suundusime edasi Phillip Islandile, kus elavad mu sugulased, kellele olime lubanud külla tulla. Siin oleme me veel praegugi, ehkki homme hommikul ootab meid nüüd tõesti tagasitee Melbourne’i suunas ja veel kaugemal meie kodune viinamarjaistandus. Igatahes on siin päevad möödunud tõelise suvepuhkuse kombel enamasti rannas lainete vahel hüpeldes, vahel niisama, vahel instrumentidega. Rand on üldiselt 50 meetri kaugusel, mistõttu kõik satuvad sinna vähemalt paar korda päevas. Kohalikud otsustasid kohe, et meile on vaja surfitund korraldada ja majapidamises oligi üks päris surfitreener omast käest võtta. Dan tegi meile järgmisel päeval kiirelt liiva peal teooria selgeks ja kolm eestlast suundusid lainetesse. Alguses tuli lihtsalt õigel ajal surfilauale heita ja lainega kaasa minna, aga kui see käppa sai, õpetas ta meile püsti saamist. Tarvo, kes algul tõrkus, et tema surfama õppida ei taha, osutus loomulikuks talendiks, meie Heleniga ei olnud päris nii edukad ja oleme järgnevatel päevadel oma karjääri üles ehitanud pigem bodyboardidele, millega sõita on ka lõbus ja poole lihtsam. Ma pidin siia kohta kirjutama ka, et Tarvo on nüüd surfanud koos stingray’ga ja te võite ise netist vaadata, mis kala see on. Siin pole üldiselt karta midagi, ainult kõva tuulega oli vastu jalgu peksev liiv eile rannas üsna ebameeldiv. :)







Veel üks linnuke on meil kirjas ehk siis käisime saare lääneosas asuvas kohas, mille nimeks on The Nobbies. Peamiselt on sinna minnes lootust näha pingviine ja kahte me nägimegi, ehkki nad olid end peitnud väga hästi urgudesse ja näha oli ainult päid. Ilmselt oli kõigi inimeste trampimine nad ära hirmutanud. Täna käisime ka eukalüptimetsas, kus võib olla lootust koaalat näha, aga seekord me ei näinud. Ainult ühte wallabit ja ühte sipelgasiili ja naervaid kookaburrasid. Eukalüptid lõhnavad küll hästi! Piltidel on The Nobbies, pingviin ja wallabi. Kedagi nägime veel. Keda? (Vt. kõige alumist pilti!)









Aastavahetus möödus erakorraliselt kodus. Siseruumis. Majas. Kuidas seda iganes nimetada. Kõik kohalikud olid ära ja nii me sõime pastat, jõime veini ja vaatasime looduslikku ilutulestikku. Nimelt pärast kõiki neid päikselisi päevi tuli eile torm ja välgutas päris korralikult. Jätsime seepärast linna ilutulestikku vaatama mineku ära ja vaatasime siseruumist hoopis välku. Hea vaheldus, et ei pea väljas olles vihma ja äikest vaatama. Barney (koer) oli paugutajate peale palju pahasem kui välgu peale, urises ärritatult ja kui algul rõdul oli, kippus pahaselt haukudes ühest rõdu otsast teise jooksma.





Igatahes tuli meil see aasta 9 tundi varem kui Eestis ja selleks ajaks, kui pidu eestlasteni jõudis, magasime me juba sügavalt ega planeerinud veel üles ärkamist. Uuel aasta alguses oleme rõõmsad ja rahul ja ümbritsetud toredatest inimestest. Olge teie ka!