Uued autod igapäevases rutiinis

Nüüd võib kindlalt öelda, et tavaline aiatigu maitseb täpselt nagu mõttetu lihatükike sibula maitsega (sest neid keedeti sibulatega). Ja nagu Helen prognoosis, siis keegi peale Johni neid väga üle ühe ei söönud. John sõi umbes 8 ja ainult sellepärast, et see oli parasjagu laual.





Nädala alguses kimasid Cindy ja John bussiga Melbourne’i teiste Taiwani rändurite käest autot ostma. Läksid nad ainult sellepärast, et terve ülejäänud kohalik seltskond põhimõtteliselt sundis neid minema. Asiaadid ei tee vist muidu kunagi midagi “ekstreemset” nagu auto ostmine või lihtsalt tundmatusse kohta reisima minemine. Igatahes maksid nad 2200.- ja said Toyota Camry (wagon), kutsuvad teda Pandaks, sest ta on muidu valget värvi aga ees on üks osa õnnetuse pärast parandatud musta värvi keretükiga. Kaks pandakleepsu on ka autol. Pärast John ütles, et minu pildid Põhja-Austraaliast innustasid teda autot ostma. Väga meeldiv :) Nüüd on nad väga rahul, et auto ostsid, täna näiteks pesid teda tükk aega.

Simon üritas pikemat aega Mattiasega kahepeale autot osta. Millest aga Simon aru ei saanud, oli see, et Mattias ei taha temaga autot osta. Ja kui me olime S-ile korduvalt maininud, et tast ei ole sulle seltsilist ja vaadaku ainult endale auto, leidis ta lõpuks lehest odava autokuulutuse. Juhuslikult teadis Lisle seda meest ja helistas talle kohe, et mis pull on. Selgus, et autot oli varem kasutatud laenusõidukina neile, kes oma auto on remonti andnud. Maksma läks see Mitsubishi Magna 700 raha ja arvestades, et ta on 20 aastat vana, pole ta peaaegu üldse maanteel olnud, kõigest 160000. Muidu väga kena, puhas ja retro. Nüüd on meil siis päkpäkkeritel 4 sõidukit.

Meie Kesk-Euroopa seltskond (mitte prantslane) on oma tavaliselt kämpimiskohalt viinamarjade vahel kolinud ümber õunapuude alla. Aga maha jätsid nad terve hunniku laga, alustades kahest kastitäiest taarast, ümbruskonnas vedelevatest õllekorkidest ja vetsupaberitest, vanast katkisest matkatoolist ja lõpetades hunnikutes olevate munakoortega. Loodame, et nad sealse ümbruskonna ikka ära koristavad.

Kohalikud viinamarjad on meil juba nii suured ja endiselt Heleni lemmikud.



Selle nädala põrutavam uudis puudutab aga meie nüüdseks endist töötajat Chrisi. Mäletate jutte Chrisi meeletutest suusamatkadest ja Road 66 ja Gröönimaa läbimisest ja korduvatest langevarjuhüpetest jne? Jah, nende juttudega on väike aga. Nimelt helistas Chris ühel päeval Tomile, kellele Lisle töötab ja kes on siin suurim boss ja ütles, et lase sa parem Lisle ja Trinity (kes on siin farmis töötanud 7 aastat) lahti, ma hakkan seda farmindust siin ise korraldama. Lisaks oli ta Tomile rääkinud, et meie, päkpäkkerid, oleme oma tööd teinud väga kehvasti ja oleme jätnud koguaeg hulganisti igasuguseid oksi lõikamata ja küll tema peab siis meid kamandama ja uuesti rea vahele oma tööd üle tegema saatma. Tom helistas sellise jutu peale kohe Lislele ja ütles, et homme hommikul olgu see mees meie põldudelt kadunud. Tuli välja, et ta on nupust kergelt nikastatud ja kogu tema jutt on sulaselge väljamõeldis, mida ta ise täiesti siiralt usub. Tegelikult ei ole ta Austraaliast väljaski käinud. Aga niimoodi pettis meid kõiki ära, täiesti hämmastav!

Nüüd nädalavahetusel käisime Matti perel külas ja tänasime neid kogu hea eest kahe pannitäie lasanjega. Kõik kiitsid ja võtsid 2 või 3 korda juurde. Ja ma ei saa aru, kuidas on võimalik, et iga kord kui Mattiga rääkida on tal viimasest vestlemise korrast midagi autodega juhtunud. Näiteks nüüd olid nad nädal aega tagasi ühe oma uunikumi ära registreerinud ja käinud proovisõitu tegemas, kui täiesti ootamatult lendas 100km/h pealt kapott lahti. Jensen oli roolis ja tegid nad mis nad suutsid, aga puu jäi ikkagi ette. Õnneks mitte väga suur ja õnneks ei juhtunud midagi väga hullu ei meestega ega autoga. Peale selle, et Jensenil oli see kuues ninaluumurd ja mõned kanged liigesed ning Matt pidi 3 päeva auto kallal veetma, et viiendik autoninast maha lõigata ja teisest autost see asemele keevitada.

Pärast käisime oma farmiseltskonnaga keeglit mängimas. Erinevalt Eestist müüakse siin sulle üks või kaks mängu ja raha kasseeritakse inimese, mitte raja pealt. Kui igaüks kahe mängu eest 16 dollarit letile oli ladunud, võiski kuulide veeretamine alata.

Spordi- ja fotoreportaaž

Meie igapäevaelu on väga spordikeskne, just praegu tulin viigiga lõppenud jalgpallimatšilt. Ei mäletanudki, et sport võib nii kurnav olla! Samas lõbus oli küll : ) Muideks, sedapuhku on vahelduse m6ttes paljud pildid Briti ja teiste tydrukute fotokatest.





Ning samal ajal käivad telekast endiselt suured tennise- ja kriketivõistlused, mida enamus suure huviga jälgib ning mis neid teinekord öösel üheteistkümneni üleval hoiab, sest mäng jääb aina viiki ja viiki. Töö aga tennise järgi organiseeritud ei ole ja hommikul pool seitse tuleb ikka traate tõstma ja oksi lõikuma kukkuda, siis ei ole enam virisemist. Vähemalt meie ei virise, mida aga kõigi kohta öelda ei saa. Kord kärss kärnas, kord maa külmand – selline on meie Kesk-Eurooplaste arusaam elust (õnneks mitte alati), aga nad on veel väiksed ka, küll nad õpivad, et alati ei tooda kõike hõbekandikul ette.

Nädala tähtsündmused viinamarjade vahel on järgmised:
1)Leidsime linnupojad. Ma oleks neile peaaegu peale astunud, aga õnneks ikka märkasin, et hein liigutab ennast imelikult. Püstitasime siis nende ümber tähistuse, et keegi neid ei lömastaks. Järgmisel päeval olid nad veel täitsa heas korras, aga ülejärgmisel päeval hakkas seal ridade vahel sõitma mürgitaja-traktor ja ma ei taha teada, kas ta hoolis ka meie tähisest või mitte…





2)Ämblikud on veidi vähem aktiivsed kui varem, vähemalt mulle tundub nii. Aga nad on endiselt ilusad ja värvilised. PIldil olevat ämblikku kutsutakse linnusitaämblikuks, ilma naljata, ja antud juhul poseerib ta koos oma poegadega.



3) Viinamarjad hakkavad värvi muutma ja maitset omandama. Praegu on nad endiselt veidike toore tikri maitsega, aga ilmselt nädala lõpuks võib juba midagi muud loota.



4) Lambad p6genevad endiselt aedikust ja tormavad hoovi. Siis tuleb nad yle aia tagasi t6sta, kui nad ise minna ei taha. :)



Lisaks sellele on meil siin endiselt imelised kuutõusud ja päikeseloojangud.




Ja kiire fotoreportaaž viinamarjatreenijate igapäevaelust.

Treenimata taim näeb välja umbes selline nagu kõik need taimed pildil. Katie treenib.



Ja treenitud/korrastatud taim näeb välja selline:



Kui tuleb lõunapaus, siis enam keegi ei treeni muud kui oma lõualihaseid ning kui on riigipüha, siis ei tööta keegi peale päkpäkkerite. Teisipäeval nimelt oli riigipüha ning kuna vanad bossid ei töötanud, siis treenijate karavanis oli põhibosside diivan tühi. Tüdrukud muidugi kasutasid juhust ja tundsid end tähtsana : )



Tänane sissekanne saab olema pigem lühike, sest on öö ja mul hakkab vaikselt aroomidest paha – nimelt käib köögis tigude küpsetamine ja see toob kaasa üsna spetsiifilise lõhna. Viinamarjade vahelt korjatud tigusid nuumati kaks nädalat salati ja müsliga, et nad puhastuksid. Katie koristas iga päev nende pesa ja siis täna torkas ta nad halastamatult soolavette, siis keeduvette ja siis korjas nad hambaorgiga kodadest välja. Edasi pidi neid elukaid tund aega keetma koos sibula, porgandi ja veel mõne koostisosaga ning siis lõpuks praadima. Ma eriti ei usu, et keegi neid üle ühe sööb, aga eks kohe ole näha. Head isu! : )

T2psustus: Maitsesin yhte tigu. Oli nagu m6ttetu tykk sibulamaitselist pekki.

Hoidke end soojas ja sööge jogurtit, see on kasulik ja maitseb hästi.

Joondu, valvel, vasak pool!

Järjekordne töönädal möödus väikeste vahepõigetega meelelahutusmaailmas. Toimus esimene jalkamatš. Teist pole veel järgnenud. Rahvas jooksis maja taga edasi-tagasi ja näod särasid. Lisle ainult imestas, kas siis tõesti elektrikarjus, mille ääres nad palli mängisid, ei tööta. Ilmselt töötas, aga keegi ei märganud. Mina oleks ka spordihoogu sattunud, aga pidime just samal ajal tegelema kiire küpsetamisega, sest Matti pojal Jen(t)sonil oli sünnipäev. Kohale jõudes saime aru, et olime üllatuskülalised, sest teised olid temavanused poisid. Igatahes möödus õhtu seal erinevaid mänge mängides (seekord kargasime batuudil, mängisime piljardit ja õhuhokit ja Guitar Herot) kähku. Guitar Hero DJ versioon nägi ka päris põnev välja, aga kõike korraga ei jõua ja ekspertlikumaid mängijaid oli mitmeid.

Kui teised jätkasid vanamoodi võsude lõikumise ja traatide ülestõstmise lainel, siis see nädal möödus minul uuel tööpõllul. Nimelt tõstis Lisle mu teise töötiimi ümber ja minu uueks tööülesandeks on noorte viinamarjavõsude ‘treenimine’. Sellest siis seekordse postituse pealkiri. :) Töö iseeneses näeb välja selline, et kõik liiguvad silmaga vaadates justkui imeaeglaselt piki ridasid ja nokitsevad taimede kallal. Tegevus lähemalt käib siis nii:
1) kükitad viinamarjataime ette maha
2) viskad ekspertliku pilgu okste peale, et aru saada, millised oleks kõige paremad alles jätmiseks (eesmärgiks oleks, et kahel pool oleks tugev kandev oks ja tüvi oleks korralikult paigas ja sirgu)
3) lõikad maha üleliigsed oksad (sealhulgas ka vanad head võsud maa lähedalt), selleks mõnikord pikalt okstepuntraid lahti harutades, et mitte allesjäävaid oksi kogemata vigastada (need väädid ju kinnitavad ennast teiste okste külge nii kuidas saavad)
4) kinnitad vajadusel tüve korraliku(ma)lt toetuspulga või nööri külge, põimid tulevased kandvad oksad ümber traadi ja paned klõpsude või muu vahendiga kinni
5) lõikad ära viljakobarad ja kõik tulevased uued oksavõrsed teatud kõrguseni
6) tõused püsti ja takseerid oma tööd pikal pilgul, mis mõnikord on rohkem ja mõnikord vähem rahulolev
7) liigud edasi järgmise taime juurde ja kordad sama protseduuri

Vahel lisandub ülesannetesse ka uue toetusnööri üles sidumine (minu lemmikülesanne, sest siis saab kahe uue sõlme tegemist harjutada) või toetuspulga paremasse positsiooni tõstmine või tugevamini maasse löömine. Igatahes on meie töö järel tekkivad read päris ilusad ja korrastatud ja on lootust, et neist hakkab paari aasta pärast saama igati häid viinamarju! Ma kaevasin oma fotoka juba autost välja ja laadisin akud ära, nii et järgmisel nädalal näeb minu uue tööülesande pilte ka. Igatahes on see päris mõnus nokitsemine ja ma olen rahul. :) Meie tiimis on ainult neli bäkpäkkerit – mina ja meie kolm asiaadi-tüdrukut. Ülejäänud on kohalikud ja ehkki neist enamiku moodustavad umbes 40-aastased naised, on kilkamist ja nalja ja viinamarjade loopimist kogu aeg nii mis tapab. Vahepeal paneb mul lausa pead vangutama, sest jääb mulje, nagu oleks tagasi põhikoolis. Pauside ajal istume ühes vanas karavanis ja näkitseme oma võileibu ja salatit ja nii need päevad läevad.

Mis veel? Ühel päeval nägime kaht suurt kängurut. Lambad tõsteti uuele karjamaale ja nüüd üritavad nad jätkuvalt läbi aia murda, et minna tagasi sinna, kus nad enda meelest nagu olema peaksid. Tulemusena jalutavad nad pidevalt meie hoovis ringi ja murravad välja tee peale. Ühel õhtul läks seetõttu Helenil-Tarvol viinamarjaaeda ‘koju’ minemise peale 8 minuti asemel 25, sest tee oli lambaid täis.



Lisaks käisime naabri juures korjamas kirssploome, mida pidi puu all Lisle sõnul vedelema tuhandeid. Tegelikult neid päris nii palju ka ei olnud, aga peale ploomipuu oli seal veel põnevaid puid, millest üks nägi välja nagu kasvaksid mustad vaarikad puu otsas! Imetegu, ma ütlen.



Lisaks käib eksperiment Teod ehk siis korjasime istandusest umbes 30 tigu ja nüüd on nad salatidieedil. Järgmine nädal selgub, kas nad ka süüa kõlbavad.



Meil on farmis nüüd uus imemasin. Mul oli au sellega sõitma õppida ja sain isegi paekivikarjäärist kopatäie paekivipuru teeparanduseks peale võtta, sõita läbi vee ja kitsaste väravaaukude. Väga mugav on selle elukaga keerata.



Täna käisime linnas väiksel ekskursioonil vaatamas üht suurt karstivormi, mis oli põhimõtteliselt nagu alla langenud maapind suures lehtris (mul ei tule nüüd vastav termin meelde). Igatahes oli sinna sisse rajatud lilleaed, kus elab palju mesilasi (hoiatussildid igal pool) ja juhuslikult sattusime ka pulma pealtvaatajateks, aga see oli üsna tuim – inimesed olid enamasti musta värvi riietes, keegi ei hõikunud, keegi ei laulnud, keegi ei naernud ja muusik mängis natuke morbiidselt kitarri ja siis tehti pilte-pilte-pilte. Lisaks ronisime linna kõige kõrgemasse punkti Centenary Toweri juures (grupipildil vasakult mina, Katie, Helen, Tarvo ja Simon). Tee sinna läks vahepeal küll justkui püstloodis üles, aga vaade oli tõesti väga kaugele, ehkki õhk oli kaugemal hägune ja seega ilma päikseprillideta vaadates mitte just väga suur elamus. Igatahes on teisel pildil tipust avanev meile kodune ümbrus.





Ja Mount Gambieri põhilised turismiatraktsioonid on nüüd nähtud. Check!