Maailma suurim kiik… 70m vabalangemisega

Pärast väga kaunist Banksi poolsaart jõudsime Otago poolsaarele. Huvitav, et mõlemad on poolsaared ja mõlemad ühtemoodi väga vaatamisväärsed. Praegu on meil arvamus, et kui tegu on poolsaarega, siis järelikult on seal midagi näha. Otago poolsaarel asub ka albatrossikeskus (albatrossikloonia, pingviinikoloonia, hülgekoloonia, merilõvikoloonia). Ärkasime hommikul päikesetõusul, et nautida loodust ilma teiste turistideta ja tegu oli seda igati väärt. Nägime merilõvisid (või olid nad hülged?) ja jänkuperet. Kui rahvast hakkas kokku voolama, olid jänkud kadunud, aga merilõvid jäid, sest nad olid inimestest kaugel ja pealegi oli neil liiga savi, mis ümberringi toimus.

Topeltkõrvad.




Pärast käisime veel paaritunnisel jalutuskäigul rannas, kus kõige lõpus pidavat nägema merilõvisid. Lähedalt. Ja õhtuti pingviinide marssi, aga tol hetkel oli keskpäev, mistõttu neid me ei näinudki. Rand ise fantastiline ja ega merilõvidelgi viga polnud, kuigi nad haisesid üsna kehvasti. Kui neil kivide peal peesitamisest kõrini said, läksid lainete peale surfama ja niisama suure hooga ennast keerutama.





Ja kuna meile on alati rannikud väga meeldinud, sõitsime mööda mereäärt lõunasse Ingvercargilli. Hommikul sealt ära saamine oli aga veidi pikem lugu. Nimelt ei tahtnud auto juba algusest saati korralikult käivituda ja pika proovimise peale sain mootori tööle, aga tol hommikul oli lugu karm. Nii karm, et pidime kutsuma autoabi, kes kohale tuli ja tuvastas, et siin pole muud kui starter on katki. Natukese mängimisega sai ta mootori tööle ja sõitsime tal sabas autoelektrikute juurde, kes paari-kolme tunniga probleemi kõrvaldasid. Jucy’le läks selline asi maksma umbes 120 dollarit. Samal ajal kondasime siis linnas ringi. Ostsime näiteks sellise toreda Uus-Meremaa mängu nagu Tantrix.

Ja sellega meie autopäev ei lõppenud. Sõitsime edasi Fjordlandi ja et päev hakkas õhtusse jõudma, kavatsesime ööbida esimeses looduskaitsealas olevas kämpimisalas, mis maksab 5 NZD inimene. Kahjuks on seal kogu maa, mis kruusateest kaugemal kui 20cm, nii pehme, et võib jala vabalt kruusa alla peita. Seda aga autost ei näe ega tunne enne, kui oled kinni jäänud. :) Sedakorda oli vaja natuke pulgaga kaevata ja 8 inimese jõudu, et auto jälle teele saada. Selle sündmuse pärast jäime me kindlasti sellesse alasse ja nägime väga ilusat päikeseloojangut.



Fjordlandis saab matkata ja jalutada erinevatel matkaradadel, mis on kindlasti üks ilusam kui teine, aga meil on praegu matkamiseks piiratud varustus, seega kõmpisime kõigil lühiradadel, mis teele ette jäid. Esimene rada oli vaata et kõige toredam, kuigi see oli ainuke, mida juba 6 aastat hooldatud ei ole, et ala looduslikku olekut taastada. Hommik oli muidugi metsas müttamiseks väga tore, sest muudkui sadas uduvihma ja nähtavus oli nii kehv, et kui ei oleks teadnud, et ümberringi on umbes 1000-meetrised mäed, siis ei oleks arvanud küll, näha neid ei olnud! Imestada ei ole seal midagi, selles piirkonnas sajab aastas 8000 mm :)





Ees oli meil siht käia Milford Soundi kruiisil. Suuremat sorti paadiga. Kui paat ei kõlba, saab sinna ka lennuki ja helikopteriga tiirumata minna. Sound on Uus-Meremaa vaste Norra fjordidele. Ilm oli ka ilusaks läinud ja täitsa muhe oli seal kaljude vahel sügava vee peal turisti kombel kruiisitada. Kuigi liiklus on seal ikka meeletu! Üks kruiisilaev teise otsa, kümned lennukid ja helikopterid pea kohal tiirutamas… Naljakas oli vaadata ka, kuidas turistid alati hordides ringi liikusid ja ühes suunas pilti tegid.





Järgmisel hommikul võtsime suuna Fjordlandi rahvuspargist välja. Tee peale jäid Peegeljärved.



Uus sihtmärk: Queenstown, maailma adrenaliinipealinn. Huvitaval kombel on Uus-Meremaa kõikvõimalike ekstreemspordialade sünnimaa. Benji, jetboat, rafting… Lisaks neile adrenaliinispordialadele, mille nad siin leiutanud on, harrastavad nad kõiki muid, mis kuskil mujal välja mõeldud. Muudkui hüppavad langevarjuga ja liuglevad muidu õhus. Queenstown, nagu selgus, on selline koht, kuhu kõik kokku voorivad. Ma ei ole viimase kaheksa kuu jooksul nii palju hääletajaid näinud nagu 8 minuti jooksul Queenstowni ümbruses. Ühtlasi oli karavanpark nii ülerahvastatud, et seda oli lausa raske uskuda! Aga kui sa kord juba seal sagivas ja keevas linnas oled, on üsna raske kiusatusele vastu panna ka ennast kuskilt alla heita. Tegelikult paelus meid mõte maailma suurimast kiigust. Mõelda vaid, maailma suurim kiik! Tegelikult on tegu kuristiku kohal rippuva 120 m köiega, mille külge sind kinni pannakse ja siis kuristikku heidetakse, kus sa kõigepealt 70 m vabalt langed ja siis teed ilusa 300 meetrise kaare. Kahekesi koos sai ka hüpata ja see tundus lohutava mõttena : ) Kuid enne kiikumist oli lausa kohustuslik sõita jetboat’iga. See paat võtab 15 inimest peale ja siis kimab 80 km/h 10 cm sügavuses vees kaljude vahel. Päris lõbus : ) Vahepeal teeb 360-kraadise pöörde ka, aga enne hoiatab ette.

Kes meid ära tunneb, leiab meid ka pildilt üles ;)


Peale paadisõitu oli veel üks asi teha – kiik. Võtsime südame rindu ja ilmusime kogunemiskohta, kus meid kaaluti ja raha kasseeriti (ei ole tagastatav, kui araks lööd). Varsti tuli bussijuht ja sõit kuristiku poole võis alata, bussis mängimas mikstuur lauludest, mille sõnad vihjasid lendamisele ja kukkumisele (benjihüppajad olid samas bussis). “Help me, I’m falling down, bang-bang, I hit the ground.” Poole-tunnise sõidu lõpus ronis buss kõigi nelja ratta vedu kasutades jube järsust mäest üles ja siis varsti kõikusimegi kuristiku kohal. Kui küsiti, kas tahame, et sekundeid maha loetaks ja siis meid lahti lastaks või eelistame üllatust, valisime viimase variandi. Üllatus oli väga ootamatu ja väga hirmus. Päris kole tunne on see vabalangemise tunne, aga väga lõbus ka. Kui lõpuks tagasi üleval olime, siis kiiguoperaator ütles, et video ei töötanud ja kas me tahame uuesti hüpata, aga me arvasime, et ta teeb nalja. Tegelikult ei teinud nalja, nagu pärast selgus, aga ega väga uuesti hüpata ei tahtnud ka! Praegu juba tahaks. Selle kiigu nimi on muideks Nevis Arc, kui keegi midagi netist vaadata või otsida tahab.

Murdosa sekundist pärast lahtilaskmist ja enne kuristikku sööstmist. Pildilt on ka näha, et Helen ei ole veel olukorra tõsidusest aru saanud. Pikad juhtmed. :D


Ja et ikka päev täiuslik oleks, sõitsime veel õhtul gondliga mäe otsa ja ratastega kelguga mäest alla, misjärel oli viimane aeg sellest hullust linnast lahkuda ja tagasi loodusesse pöörduda. Peaaegu oleme looduses kohal ka. Paneme aga blogi üles ja olemegi jälle teel, väga hõredasti asustatud Läänerannikul.

Maailma väikseimad delfiinid maailma suurimas ookeanis

Anname uhkelt teada, et oleme lõpuks oma pulmareisi “välja võtnud” ning tuuritame renditud auto-koduga Uus-Meremaal ringi. Brit on endiselt Kongorongis farmis ja treenib ning sööb ilmselt viinamarju, aga oksameeskond-päkpäkkeritel sai töö otsa, sest iga viimne kui viinamarjapuu, mis oli piisavalt suur, on nüüd isegi mitu korda soovimatutest võsudest puhastatud. Nii me siis kõik mööda ilma laiali põrutasime. Meie muidugi senimaani väga palju põrutanud ei ole, rohkem ikka ühe koha peal olnud ja oodanud. Kõigepealt ootasime Melbourne’i bussi, siis lennukit (9 h lennujaamas) ja siis ootasime, et me ometi oma hostelisse jõuaks, et saaks lõpuks magada. Ja siis me ootasime veel nii tunnikese autorendika ooteruumis diivanil, et oma uus sõber kätte saada. Igatahes lõpuks on kõik see ootamine ära tasunud ning me oleme teel, rõõmsad ja õnnelikud.

Esimesed kaks päeva Uus-Meremaal veetsime Christchurchis, mis on Lõunasaare suurim linn ja asub idarannikul. Muideks, Põhjasaarele me ei kavatsegi sellel korral minna. Christchurchis on üsna tihe kontsentratsioon Aasia söögikohti ja nii me siis põikasimegi ühte Tai restorani (sealsed toidud on ikka alati ülimaitsvad!) ja ühte Jaapani-Korea restorani, mis on Uus-Meremaal elavate korealaste ja jaapanlaste lemmik, sest toidud on täpselt sellised, nagu nad kodumaal olema peaks. Väga pikalt me ringi ei jalutanud, aga Katedraali platsi nägime ära. Veebruari alguses peeti Christchurchis ülemaailmset “buskingu” ehk tänavaartistide festivali ja mitmed esinejad olid veel sellest ajast sinna vegeteerima jäänud. Nii võiski kuulda vanemat meesterahvast flööti mängimas ja enesekindlalt hispaania keeles laulmas, nooremaid mehi monorattaga sõitmas, köiel kõndimas, žongleerimas ja kauss-trummi mängimas ning pikas mustas rüüs habemikku redelilt kõnet pidamas. Kui meie sinna jõudsime, rääkis ta parajasti sellest, et Saksamaa oli enne II maailmasõda üks parima kooliharidusega riike ja vat mis sai!









Kui me lõpuks oma auto kätte saime, siis “mõtlemist ei olnud enam pikka, kas läände suunduda või hoopis itta, Heil Beier, ship and sail around the world!”, nagu Miljuneeri laulus öeldakse. Meie puhul on siis generaalplaanis kulgeda ümber Lõunasaare, aga see oli küll veidi segane, kuhu poole me alguses sõitma peaks hakkama. Juhtus nii, et alustasime lõuna suunas, seltsilisteks ja teejuhtideks Cindylt ja Johnilt laenatud GPS ning Christchurchi väga heast kaardipoest ostetud atlas. Sihtmärk: Christschurchist vaid umbes 70 km kagus asuv Banksi poolsaar ja pisike sadamalinnake Akaroa. Ööseks parkisime oma auto suhteliselt suvalisse kohta, ühe avaliku kempsu kõrvale, mille kõrval oli suur aiaga ümbritsetud plats. Pärast selgus, et plats on hipodroom ponidele. Vähemalt vaade lahele oli ilus ja ega hipodroomilgi viga polnud : )



Ning järgmisel hommikul – taraa! Peale seda, kui GPS oli meid ühe korra täiesti valesse kohta juhatanud (pidime minema Akaroasse Beach roadile, aga tema saatis meid lihtsalt mingisse kohta mere ääres, kus asus üks maja ja paadisild), jõudsime Akaroasse, et kogeda mitmete turismiauhindadega pärjatud atraktsiooni – delfiinidega ujumine. Grupis on korraga ainult 10 inimest. Kõik saavad sooja hoidvad vee-ülikonnad (kuidas tõlkida wetsuit ?), snorgeldamismaski, toru ja õpetussõnad. Siis tõmbasime oma ülikonna selga, samast matejalist pehmed papud jalga, panime maski kaela, võtsime fotokad kaasa ja komberdasime kaile, kus enne paati laskmist tehti kõigist foto. Ei, mitte selleks, et kui keegi kadunuks jääb, oleks viimane asitõend, vaid selleks, et need fotod pärast kalli raha eest maha müüa. Siis istusime oma pisikesse kiirpaati ja kimasime lahele. Päris jahe oli, aga pole aega temperatuurile mõelda, kui oled parajasti otsimas maailma väiksemaid ja kõige haruldasemaid delfiine (Hectori delfiin, kes elab ainult Uus-Meremaa Lõunasaare ümbruses) maailma suurimast ookeanist, et nendega koos mängida.

Siin me juba hulbime ja ootame, et delfiinid tuleks


Delfiinide leidmine iseenesest ei olnud raske, neid oli seal päris palju oma asjadega tegelemas, aga leida sellised, kes parajasti ei sööks ning oleks seltsimisest huvitatud – see on juba keerulisem. Nimelt 90% ajast nad söövad ja siis neid eriti ei huvita, kas sa laulad neile või mitte. Tegu on metsikute delfiinidega, nad ei ole mingil moel taltsutatud ja nad elavad üsna sügavas vees, selles konkreetses kohas oli umbes 70 m ja rohkem. Ma ei saanudki nüüd väga täpselt aru, kui sügav seal õigupoolest oli. Delfiinide meelitamiseks ei visata toitu ning nende lokeerimiseks ei kasutata mingeid abivahendeid peale silmade ja teinekord raadiosaatja (kui mõni teine lahel olev paadimees on neid näinud). Tegu on range kaitse all oleva liigiga (sama kategooria nagu pandakaru). See sama laht, kus me neid otsisime, on ühtlasi ka alates 1988 aastast delfiinide kaitseala. Kaitseala loomine on nende arvukust suurendanud (st kiire kalastamisest tingitud vähenemine on aeglustunud), aga siiski on nende arvukus endiselt vähenemas, umbes 1% aastas. Põhjus on selles, et kaitseala ulatub ainult 3,5-7 km kaugusele, aga delfiinid elavad kuni 30 km kaugusel kaldast. Meie südamerahuks olgu öeldud, et osa sellest rahast, mis me tuuri eest maksime, läheb looduskaitse ja –hariduse hüvanguks. Kui me lõpuks leidsime grupi delfiine, kes söömisega ametis ei olnud, libistasime end kiiresti üle paadi ääre vette ja hakkasime neile nalja tegema. Alguses väga naljakas ei olnud, sest vesi oli 10 kraadi ringis ja ülikond lasi kõik selle külma vee otse läbi. Lisaks sellele toimis see kostüüm ka päästevestina, mis tegi ujumise peaaegu võimatuks ning tahtis vägisi kõhuli ja jalad üles tõmmata. Mitte just eriti meeldiv tunne, kui keha niigi külmast veest krambitama kisub ning sinu all on teadmata meetrid läbipaistmatut vett ja lisaks sellele pead sa delfiinidele huvitav olema. Viimane ülesanne oli kõige keerulisem. Delfiinid nimelt ei tule inimestega koos ujuma, kui sa neile huvi ei paku ning nende jaoks on põnevad igasugused helid. Nii meid siis julgustati oma snorklitorusse laulma, sõrmust vastu maski klopsima, nipsutama jne. Ühel inimesel olid kivid ka, mida vee all kokku lüüa, ning tema oli kõige edukam delfiinikütkestaja. Mina aina laulsin ja laulsin (eriti meeldis neile üks Tätte laul), sest jäiste kätega sõrmuse koputamisest ei tulnud midagi välja. Ja siis peale mõnda aega hulpimist, kui asi tundus juba lootusetu, tulid delfiinid ka! : )



Ujusid meie vahel ja mõned tulid ikka päris lähedale, kui oleks käe välja sirutanud, oleks peaaegu katsuda saanud, aga katsuda ei tohtinud, sest nende nahk on väga-väga õrn. Seal külmas vees hulpides oli raske väga pöörasesse eufooriasse sattuda, sest lained olid kohati suured ja kaugele ei näinud, aga pärast piltide pealt vaadates… Neid delfiine oli ikka rohkem ja nad olid lähemal kui ma arvasin! Imeline! Ma olen senini vaimustuses ja juba on 12 tundi möödas : ) Me olime seal vees umbes 40 minutit, misjärel jõime paadis kuuma kakaod ja siis kimasime värisevatena tagasi sadamasse, et kuuma duši alla minna. Enne kohale jõudmist tegi paadimees äkilise kiirenduse ja äkilise kurvi ka, aga tundub, et see oli ka ta enda jaoks liiga äkiline, sest ta lendas rooli tagant minema ja paadi üks külgmine kate lendas eest. Vähemalt hakkas kõigil süda korraks kiiremini lööma : ) Kokkuvõttes delfiinidega ujumisest: imeline ja soovitan kõigile, aga võtke ise kivid kaasa, saate rohkem delfiine enda ümber tiirlema : )

Siin on kaks pilti, mille me grupijuht paadist tegi ja p2rast kalli raha eest maha myys. Aga me ostsime ka :)





Ülejäänud päeva veetsime imearmas Prantsuse mõjutustega Akaroa linnakeses. Kohvikus ja kail. Siis sõitsime Banksi poolsaarele pisikese tiiru peale ja jätkasime oma teed lõuna suunas, paremal taamal Alpid.

Akaroa on:

Selline linn


Kus on sellised majad


Selline kohvi ja kook


Ja selline meri




Selline sõbrapäev siis : ) Ilusat nädalat teile!

Uued autod igapäevases rutiinis

Nüüd võib kindlalt öelda, et tavaline aiatigu maitseb täpselt nagu mõttetu lihatükike sibula maitsega (sest neid keedeti sibulatega). Ja nagu Helen prognoosis, siis keegi peale Johni neid väga üle ühe ei söönud. John sõi umbes 8 ja ainult sellepärast, et see oli parasjagu laual.





Nädala alguses kimasid Cindy ja John bussiga Melbourne’i teiste Taiwani rändurite käest autot ostma. Läksid nad ainult sellepärast, et terve ülejäänud kohalik seltskond põhimõtteliselt sundis neid minema. Asiaadid ei tee vist muidu kunagi midagi “ekstreemset” nagu auto ostmine või lihtsalt tundmatusse kohta reisima minemine. Igatahes maksid nad 2200.- ja said Toyota Camry (wagon), kutsuvad teda Pandaks, sest ta on muidu valget värvi aga ees on üks osa õnnetuse pärast parandatud musta värvi keretükiga. Kaks pandakleepsu on ka autol. Pärast John ütles, et minu pildid Põhja-Austraaliast innustasid teda autot ostma. Väga meeldiv :) Nüüd on nad väga rahul, et auto ostsid, täna näiteks pesid teda tükk aega.

Simon üritas pikemat aega Mattiasega kahepeale autot osta. Millest aga Simon aru ei saanud, oli see, et Mattias ei taha temaga autot osta. Ja kui me olime S-ile korduvalt maininud, et tast ei ole sulle seltsilist ja vaadaku ainult endale auto, leidis ta lõpuks lehest odava autokuulutuse. Juhuslikult teadis Lisle seda meest ja helistas talle kohe, et mis pull on. Selgus, et autot oli varem kasutatud laenusõidukina neile, kes oma auto on remonti andnud. Maksma läks see Mitsubishi Magna 700 raha ja arvestades, et ta on 20 aastat vana, pole ta peaaegu üldse maanteel olnud, kõigest 160000. Muidu väga kena, puhas ja retro. Nüüd on meil siis päkpäkkeritel 4 sõidukit.

Meie Kesk-Euroopa seltskond (mitte prantslane) on oma tavaliselt kämpimiskohalt viinamarjade vahel kolinud ümber õunapuude alla. Aga maha jätsid nad terve hunniku laga, alustades kahest kastitäiest taarast, ümbruskonnas vedelevatest õllekorkidest ja vetsupaberitest, vanast katkisest matkatoolist ja lõpetades hunnikutes olevate munakoortega. Loodame, et nad sealse ümbruskonna ikka ära koristavad.

Kohalikud viinamarjad on meil juba nii suured ja endiselt Heleni lemmikud.



Selle nädala põrutavam uudis puudutab aga meie nüüdseks endist töötajat Chrisi. Mäletate jutte Chrisi meeletutest suusamatkadest ja Road 66 ja Gröönimaa läbimisest ja korduvatest langevarjuhüpetest jne? Jah, nende juttudega on väike aga. Nimelt helistas Chris ühel päeval Tomile, kellele Lisle töötab ja kes on siin suurim boss ja ütles, et lase sa parem Lisle ja Trinity (kes on siin farmis töötanud 7 aastat) lahti, ma hakkan seda farmindust siin ise korraldama. Lisaks oli ta Tomile rääkinud, et meie, päkpäkkerid, oleme oma tööd teinud väga kehvasti ja oleme jätnud koguaeg hulganisti igasuguseid oksi lõikamata ja küll tema peab siis meid kamandama ja uuesti rea vahele oma tööd üle tegema saatma. Tom helistas sellise jutu peale kohe Lislele ja ütles, et homme hommikul olgu see mees meie põldudelt kadunud. Tuli välja, et ta on nupust kergelt nikastatud ja kogu tema jutt on sulaselge väljamõeldis, mida ta ise täiesti siiralt usub. Tegelikult ei ole ta Austraaliast väljaski käinud. Aga niimoodi pettis meid kõiki ära, täiesti hämmastav!

Nüüd nädalavahetusel käisime Matti perel külas ja tänasime neid kogu hea eest kahe pannitäie lasanjega. Kõik kiitsid ja võtsid 2 või 3 korda juurde. Ja ma ei saa aru, kuidas on võimalik, et iga kord kui Mattiga rääkida on tal viimasest vestlemise korrast midagi autodega juhtunud. Näiteks nüüd olid nad nädal aega tagasi ühe oma uunikumi ära registreerinud ja käinud proovisõitu tegemas, kui täiesti ootamatult lendas 100km/h pealt kapott lahti. Jensen oli roolis ja tegid nad mis nad suutsid, aga puu jäi ikkagi ette. Õnneks mitte väga suur ja õnneks ei juhtunud midagi väga hullu ei meestega ega autoga. Peale selle, et Jensenil oli see kuues ninaluumurd ja mõned kanged liigesed ning Matt pidi 3 päeva auto kallal veetma, et viiendik autoninast maha lõigata ja teisest autost see asemele keevitada.

Pärast käisime oma farmiseltskonnaga keeglit mängimas. Erinevalt Eestist müüakse siin sulle üks või kaks mängu ja raha kasseeritakse inimese, mitte raja pealt. Kui igaüks kahe mängu eest 16 dollarit letile oli ladunud, võiski kuulide veeretamine alata.