Liustikest kuumaveeallikateni

Vabandan viivituse pärast, aga me olime lennu(jaama)s ja 40 magamata tundi annab kergelt tunda :)

Veel enne, kui me oma reisijutuga Uus-Meremaaläänerannikule suundume, põikame korraks väga peadpööritavasse puslemaailma Wanakas. See mängu- ja illusioonikeskus ei olnud mitte ainult lastele mõeldud! Juba eesruumis oli nii palju nuputamise mänge, et me ei jõudnud vist kaks tundi pileti ostmiseni: muudkui aga tõstsime kolme pulga otsas asuvaid rõngaid ümber ja üritasime hunnikust puuklotsidest kuupi teha. Seejärel suundusime kahekorruselisse labürinti ekslema ja teed leidma. Õnneks ei pidanud avariiväljapääse kasutama, leidsime niisama kõik kontrollpunktid (ja väljapääsu) üles, aga lihtne see küll ei olnud! Pärast läks veel lõbusamaks, nagu piltidelt näha.

Siin ma seisan täiesti normaalselt trepil.


Ja järgmisel pildil muudan ma vastavalt vajadusele suurust. Seda nippi kasutati muideks Sõrmuste Isanda filmis.



Lisaks sai veel tooliga mööda rullikuid mäest üles sõita ja vaadata, kuidas vesi vastumäge voolab. Aga see kõik oli ainult trikk! Arvake nüüd ära, kuidas nad seda tegid : ) See ei ole üldse raske. Ilmselt veidi keerulisem oli nende hologrammide tuba ja jälgivate nägude tuba. Viimases oli terve sein reljeefseid nägusid täis ning kui seal ringi kõndida, keerasid näod ennast kaasa! Suhteliselt sõge. Ning sellises segikeerutatud olekus asusime Lääneranniku poole teele, et veel rohkem keerutatud saada, sest sealsed teed olid puha serpentiinid.

Ilus on see Uus-Meremaa läänerannik oma uhkete koskede, mägede, liustike ja vihmametsadega. Aga nagu tähelepanelikud loodusesõbrad teavad, ei ole seal mitte troopilised, vaid parasvöötme vihmametsad ning asuvad nad seal seetõttu, et ookeanilt saabuv niiske õhk jääb kohe rannikult kerkivatesse mägedesse piltlikult öeldes kinni. Õhk tõuseb, jahtub ja laseb aga pahinal endas peitunud veeauru vihmana välja. Küll seal võib ikka pilves olla!

Otsige pilv esimese pildi ülaosast : ) See ei ole näide väga pilves ilmast!




Ja niimoodi koskede juures peatudes ja vihmavarju kaasa vedades jõudsimegi väga suurte turismiatraktsioonideni – Fox´i ja Franz Josef’i liustikeni. Kaks liustikuküla asuvad üksteisest umbes pooletunnise autosõiduteekonna kaugusel ja ilmselt seal väga midagi ei toimuks, kui turistid nagu hullud liustikukeeltele peale ei tormaks. Matkaradu on seal mõnusalt palju, aga ükski neist arusaadavatel põhjustel inimesi liustikku katsuma ei lase. Kui seda teha tahad, tuleb suunduda giidiga tuurile. Siiski leidub aeg-ajalt naiivseid, kes tahavad liustikku oma käega katsuda, kui juba nii kaugele tuldud, ja nii nad seal viga saavad. Pealtvaadata uimased liustikud on tegelikult väga ettearvamatud. Näiteks võib mõni lustakas jääkamakas blokeerida liustiku all rõõmsalt vuliseva oja ja siis tekib väike (või ka väga suur) paisjärv. Kui aga see jäätükk (või ka hoopis suur jääpank) enam tema taha kogunenud vett kinni hoida ei suvatse, hakkab väga suur hulk vett korraga sinnapoole liikuma, kus liustikuserva alt välja tulev väike ja rahulik jõgi oru põhjas vookleb ja turiste enda äärde jalutama meelitab. Lisaks on liustikuoru nõlvad väga järsud ja ebastabiilsed ning vihmaperioodidel kipuvad tekkima maalihked, mis ükskord näiteks autoparkla minema pühkisid. Nagu öeldud, on sealkandis peaaegu kogu aeg vihmaperiood, millalgi peab ju see 8 meetrit vett aasta kohta maha sadama : )

Suvised liustikud on veidi räpase välimusega, aga ikka on tore vaadata, kuidas suur jäämass otse vihmametsale peale tungib.



Et liustikku ka suuremas plaanis vaadata, pidid autoga kaugele eemale sõitma ja ootama, et pilved hajuks. Jõime siis teed ja ootasime mis me ootasime, aga täpselt enne päikeseloojangut läksidki pilved oma teed ja siis oli oi-oi kui ilus. Me ei olnud ainukesed, kes nii arvasid : ) Sealt oli Uus-Meremaa kõrgeimat tippu, Mt Cook´i ka näha.





Järgmisel päeval vonklesime Franz Josef´i liustikuni ning seal meeldis mulle liustikust enam hoopis Peetri järv, klassikaline pisike jäänukjärv. 18. sajandil ulatus liustik nimelt palju kaugemale kui praegu, kuid alates sellest ajast on ta suures joones taandunud, jättes maha moreenikuhjasid ja jääkamakaid. Kui üks suurem kamakas jääd moreeni alla maha jäi ja siis pikapeale ära sulas, tekkiski Peetri järv. Sellise nime sai ta ühe 9-aastase poisi järgi, kes 20nda sajandi alguses seal järve ääres täitsa üksinda kämpimas käis ja oli ka üks esimesi inimesi, kes Franz Josef’i liustikku põhjalikumalt avastama hakkas. Kuigi infotahvlite põhjal jäi mulle tegelikult segaseks, kes seda liustikku siis tegelikult uuris ja miks Peetrile nii suurt au osutatakse, kui seal samas oli ka pilt, mis oli liustikust palju varem tehtud kui Peeter seal kämpis. Üleüldse oli seal iga teine pilt erineva Peetri tehtud, võib-olla järve nimi hoopis selle pärast Peetri järv : ) Ilus oli ta igatahes ja peegeldas Franz Josef´i liustikku ka.



Edasi juhtusime mööda sõitma Pannkoogikividest. Väidetavalt ei oska geoloogid väga täpselt öelda, kuidas lubjakivi sellise kihilise kuju võttis, aga nad oskavad öelda, et tegu on lubjakiviga : )



Aju ärgitamiseks teile vahepeal tekstülesanne:
Austraaliast pärit opossum ei ole selline loomake, kes peaks Uus-Meremaal olema. Ta on sinna mõtlematute Eurooplaste poolt sisse toodud ning seejärel on asi kontrolli alt välja läinud. Praegu on Uus-Meremaal umbes 70 miljonit opossumit, kes väga meelsasti maiustavad kohalike vihmametsade kallal. Üks opossum sööb öö jooksul umbes 0,3 kilo väärtuslikke vihmametsa taimede võrseid. Mitu tonni vihmametsa hävitavad opossumid Uus-Meremaal ühe öö jooksul? Vastust natuke ümarada.
Teine küsimus edasijõudnutele (ma otsiks ise vastuse, aga internet on praegu veidi piiratud): Mida tehakse opossumite vastu võitlemiseks ja mis on mürk 1080? (Tee ääres oli päris palju plakateid sõnumitega nagu “1080 – targets possums, kills everything”)





Siis me kõndisime üle Uus-Meremaa pikima rippsilla, vaatasime kullakaevaja onni ja sõitsime üle järjekordse mäe meie lemmiklinna Takaka’ni. Sõit üle mäe pidi muideks olema “scenic drive”, aga seal oli selline udu, et ega ausalt öeldes oma kõrval asuvat kuristikku ei näinud küll



Takaka on meie lemmik seetõttu, et ta on ikka absoluutne hipi- ja loodusinimeste linn! Ja mitte selles mõttes hipilinn, et igaüks on kanepisõber, vaid hoopis selles mõttes, et seal on kõige armsamad kollased kohvikud, kus pakutakse Vabade Kanade mune ja seal on mitu ökopoodi (ainult 1200 elaniku kohta) ja mitu hipiriiete poodi ja teadetetahvlil on kuulutused ökoküla loomise koosoleku kohta ja inimesed istuvad pargis maas, mängivad pilli ja jalutavad lastega. Ning isegi kui vihma sadas nagu pöörane, otsustasid osad inimesed meie jõeäärses ööbimiskohas oma telkidega silla alla kolida ja mängisid ikka pilli. Ja meie kõrvalautos olev mees tinistas ka öösel ukulelelt ja sõi hommikuks avokaadosaia : ) Lisaks on Takaka vahetus läheduses maailma puhtaim allikas, Pupu allikas. Ta puristab endast välja 14000 liitrit vett sekundis ning maailmas on ainult üks koht, kus vesi on veel puhtam: Antarktikas Rossi jääliustiku all. Ühtegi kehaosa ega miskit muud sinna sisse panna ei tohtinud, et takistada väga invasiivse mikroskoopilise vetika levikut, aga vee alla vaatamiseks oli peegel ja rahvast lõbustas putukaid sööv forell, kes tundis end ilmselt nagu paradiisis.







Ja kiirelt tagasi kimades ei saanud siiski sisse põikamata jätta sadamalinna Pictonisse (sinna tulevad kõik Põhja- ja Lõunasaart ühendavad praamid) ja vaalavaatluslinna Kaikourasse (tundsime end selle aja peale piisavalt vaesena, et kallile vaalavaatlusretkele mitte minna). Tee peale jäid järjekordsed hülgekolooniad.







Ja siis lõpuks kuurortlinnake Hanmer Springs, kus looduslikud kuumaveeallikad on turismitööstuse poolt allutatud ja SPA-ks muudetud, kusjuures väga normaalseks ja üldse mitte kalliks SPA-ks! Nii me siis vedelesime seal 35 kuni 41 kraadistes allikates ja pidime tundma, kuidas tervis tuleb, kuigi tegelikult saime hoopis üsna koletu nohu : ) Ja tagatipuks pistis mingi pätt Tarvo päikseprillid ka piistu, aga allikad olid sellegipoolest toredad ja linnas oli parajasti jazz-bluus-gospel-festival, kus nägime sellist vanahärra-pianisti, et ise ka ei usu, kui kiiresti ta käed käisid!



Sellega meie seekordne reis Uus-Meremaal lõppes. Ei, tegelikult kui me auto tagasi andsime, siis rendifirma parklas sõitis teine rendiauto meile tagant sisse :D Me koristasime parajasti autot,kui pauk käis. Need tüdrukud tulid ka parajasti oma autot ära andma. Meie saime kriimu, nemad kaotasid esitule. Kuna meil mõlemal oli täiskindlustus, siis me ei muretsenud.

Uus-Meremaa on väga-väga ilus, aga jõudsime selgusele, et natuke etteaimatav. Austraalia on autoga reisimiseks huvitavam. Aga ma usun, et kui lihtsalt seljakoti ja telgiga minna, siis on Uus-Meremaal väga palju tegemist ja näeb kohti, mida autoga reisija ei näe, sest auto pikemaks ajaks matkaraja algusesse jätmine on üsna riskantne ettevõtmine, eriti kui sul seal arvutid jms kraam laokil on. Aga palun väga, minge Uus-Meremaale hääletama, kohtate palju omasuguseid ja väga lahe tripp on garanteeritud : ) Meie oleme aga tagasi koduses Mt Gambieris ja hakkame nüüd hoogsalt töö otsimisega tegelema, et uute seikluste jaoks finantse koguda.

Maailma suurim kiik… 70m vabalangemisega

Pärast väga kaunist Banksi poolsaart jõudsime Otago poolsaarele. Huvitav, et mõlemad on poolsaared ja mõlemad ühtemoodi väga vaatamisväärsed. Praegu on meil arvamus, et kui tegu on poolsaarega, siis järelikult on seal midagi näha. Otago poolsaarel asub ka albatrossikeskus (albatrossikloonia, pingviinikoloonia, hülgekoloonia, merilõvikoloonia). Ärkasime hommikul päikesetõusul, et nautida loodust ilma teiste turistideta ja tegu oli seda igati väärt. Nägime merilõvisid (või olid nad hülged?) ja jänkuperet. Kui rahvast hakkas kokku voolama, olid jänkud kadunud, aga merilõvid jäid, sest nad olid inimestest kaugel ja pealegi oli neil liiga savi, mis ümberringi toimus.

Topeltkõrvad.




Pärast käisime veel paaritunnisel jalutuskäigul rannas, kus kõige lõpus pidavat nägema merilõvisid. Lähedalt. Ja õhtuti pingviinide marssi, aga tol hetkel oli keskpäev, mistõttu neid me ei näinudki. Rand ise fantastiline ja ega merilõvidelgi viga polnud, kuigi nad haisesid üsna kehvasti. Kui neil kivide peal peesitamisest kõrini said, läksid lainete peale surfama ja niisama suure hooga ennast keerutama.





Ja kuna meile on alati rannikud väga meeldinud, sõitsime mööda mereäärt lõunasse Ingvercargilli. Hommikul sealt ära saamine oli aga veidi pikem lugu. Nimelt ei tahtnud auto juba algusest saati korralikult käivituda ja pika proovimise peale sain mootori tööle, aga tol hommikul oli lugu karm. Nii karm, et pidime kutsuma autoabi, kes kohale tuli ja tuvastas, et siin pole muud kui starter on katki. Natukese mängimisega sai ta mootori tööle ja sõitsime tal sabas autoelektrikute juurde, kes paari-kolme tunniga probleemi kõrvaldasid. Jucy’le läks selline asi maksma umbes 120 dollarit. Samal ajal kondasime siis linnas ringi. Ostsime näiteks sellise toreda Uus-Meremaa mängu nagu Tantrix.

Ja sellega meie autopäev ei lõppenud. Sõitsime edasi Fjordlandi ja et päev hakkas õhtusse jõudma, kavatsesime ööbida esimeses looduskaitsealas olevas kämpimisalas, mis maksab 5 NZD inimene. Kahjuks on seal kogu maa, mis kruusateest kaugemal kui 20cm, nii pehme, et võib jala vabalt kruusa alla peita. Seda aga autost ei näe ega tunne enne, kui oled kinni jäänud. :) Sedakorda oli vaja natuke pulgaga kaevata ja 8 inimese jõudu, et auto jälle teele saada. Selle sündmuse pärast jäime me kindlasti sellesse alasse ja nägime väga ilusat päikeseloojangut.



Fjordlandis saab matkata ja jalutada erinevatel matkaradadel, mis on kindlasti üks ilusam kui teine, aga meil on praegu matkamiseks piiratud varustus, seega kõmpisime kõigil lühiradadel, mis teele ette jäid. Esimene rada oli vaata et kõige toredam, kuigi see oli ainuke, mida juba 6 aastat hooldatud ei ole, et ala looduslikku olekut taastada. Hommik oli muidugi metsas müttamiseks väga tore, sest muudkui sadas uduvihma ja nähtavus oli nii kehv, et kui ei oleks teadnud, et ümberringi on umbes 1000-meetrised mäed, siis ei oleks arvanud küll, näha neid ei olnud! Imestada ei ole seal midagi, selles piirkonnas sajab aastas 8000 mm :)





Ees oli meil siht käia Milford Soundi kruiisil. Suuremat sorti paadiga. Kui paat ei kõlba, saab sinna ka lennuki ja helikopteriga tiirumata minna. Sound on Uus-Meremaa vaste Norra fjordidele. Ilm oli ka ilusaks läinud ja täitsa muhe oli seal kaljude vahel sügava vee peal turisti kombel kruiisitada. Kuigi liiklus on seal ikka meeletu! Üks kruiisilaev teise otsa, kümned lennukid ja helikopterid pea kohal tiirutamas… Naljakas oli vaadata ka, kuidas turistid alati hordides ringi liikusid ja ühes suunas pilti tegid.





Järgmisel hommikul võtsime suuna Fjordlandi rahvuspargist välja. Tee peale jäid Peegeljärved.



Uus sihtmärk: Queenstown, maailma adrenaliinipealinn. Huvitaval kombel on Uus-Meremaa kõikvõimalike ekstreemspordialade sünnimaa. Benji, jetboat, rafting… Lisaks neile adrenaliinispordialadele, mille nad siin leiutanud on, harrastavad nad kõiki muid, mis kuskil mujal välja mõeldud. Muudkui hüppavad langevarjuga ja liuglevad muidu õhus. Queenstown, nagu selgus, on selline koht, kuhu kõik kokku voorivad. Ma ei ole viimase kaheksa kuu jooksul nii palju hääletajaid näinud nagu 8 minuti jooksul Queenstowni ümbruses. Ühtlasi oli karavanpark nii ülerahvastatud, et seda oli lausa raske uskuda! Aga kui sa kord juba seal sagivas ja keevas linnas oled, on üsna raske kiusatusele vastu panna ka ennast kuskilt alla heita. Tegelikult paelus meid mõte maailma suurimast kiigust. Mõelda vaid, maailma suurim kiik! Tegelikult on tegu kuristiku kohal rippuva 120 m köiega, mille külge sind kinni pannakse ja siis kuristikku heidetakse, kus sa kõigepealt 70 m vabalt langed ja siis teed ilusa 300 meetrise kaare. Kahekesi koos sai ka hüpata ja see tundus lohutava mõttena : ) Kuid enne kiikumist oli lausa kohustuslik sõita jetboat’iga. See paat võtab 15 inimest peale ja siis kimab 80 km/h 10 cm sügavuses vees kaljude vahel. Päris lõbus : ) Vahepeal teeb 360-kraadise pöörde ka, aga enne hoiatab ette.

Kes meid ära tunneb, leiab meid ka pildilt üles ;)


Peale paadisõitu oli veel üks asi teha – kiik. Võtsime südame rindu ja ilmusime kogunemiskohta, kus meid kaaluti ja raha kasseeriti (ei ole tagastatav, kui araks lööd). Varsti tuli bussijuht ja sõit kuristiku poole võis alata, bussis mängimas mikstuur lauludest, mille sõnad vihjasid lendamisele ja kukkumisele (benjihüppajad olid samas bussis). “Help me, I’m falling down, bang-bang, I hit the ground.” Poole-tunnise sõidu lõpus ronis buss kõigi nelja ratta vedu kasutades jube järsust mäest üles ja siis varsti kõikusimegi kuristiku kohal. Kui küsiti, kas tahame, et sekundeid maha loetaks ja siis meid lahti lastaks või eelistame üllatust, valisime viimase variandi. Üllatus oli väga ootamatu ja väga hirmus. Päris kole tunne on see vabalangemise tunne, aga väga lõbus ka. Kui lõpuks tagasi üleval olime, siis kiiguoperaator ütles, et video ei töötanud ja kas me tahame uuesti hüpata, aga me arvasime, et ta teeb nalja. Tegelikult ei teinud nalja, nagu pärast selgus, aga ega väga uuesti hüpata ei tahtnud ka! Praegu juba tahaks. Selle kiigu nimi on muideks Nevis Arc, kui keegi midagi netist vaadata või otsida tahab.

Murdosa sekundist pärast lahtilaskmist ja enne kuristikku sööstmist. Pildilt on ka näha, et Helen ei ole veel olukorra tõsidusest aru saanud. Pikad juhtmed. :D


Ja et ikka päev täiuslik oleks, sõitsime veel õhtul gondliga mäe otsa ja ratastega kelguga mäest alla, misjärel oli viimane aeg sellest hullust linnast lahkuda ja tagasi loodusesse pöörduda. Peaaegu oleme looduses kohal ka. Paneme aga blogi üles ja olemegi jälle teel, väga hõredasti asustatud Läänerannikul.

Maailma väikseimad delfiinid maailma suurimas ookeanis

Anname uhkelt teada, et oleme lõpuks oma pulmareisi “välja võtnud” ning tuuritame renditud auto-koduga Uus-Meremaal ringi. Brit on endiselt Kongorongis farmis ja treenib ning sööb ilmselt viinamarju, aga oksameeskond-päkpäkkeritel sai töö otsa, sest iga viimne kui viinamarjapuu, mis oli piisavalt suur, on nüüd isegi mitu korda soovimatutest võsudest puhastatud. Nii me siis kõik mööda ilma laiali põrutasime. Meie muidugi senimaani väga palju põrutanud ei ole, rohkem ikka ühe koha peal olnud ja oodanud. Kõigepealt ootasime Melbourne’i bussi, siis lennukit (9 h lennujaamas) ja siis ootasime, et me ometi oma hostelisse jõuaks, et saaks lõpuks magada. Ja siis me ootasime veel nii tunnikese autorendika ooteruumis diivanil, et oma uus sõber kätte saada. Igatahes lõpuks on kõik see ootamine ära tasunud ning me oleme teel, rõõmsad ja õnnelikud.

Esimesed kaks päeva Uus-Meremaal veetsime Christchurchis, mis on Lõunasaare suurim linn ja asub idarannikul. Muideks, Põhjasaarele me ei kavatsegi sellel korral minna. Christchurchis on üsna tihe kontsentratsioon Aasia söögikohti ja nii me siis põikasimegi ühte Tai restorani (sealsed toidud on ikka alati ülimaitsvad!) ja ühte Jaapani-Korea restorani, mis on Uus-Meremaal elavate korealaste ja jaapanlaste lemmik, sest toidud on täpselt sellised, nagu nad kodumaal olema peaks. Väga pikalt me ringi ei jalutanud, aga Katedraali platsi nägime ära. Veebruari alguses peeti Christchurchis ülemaailmset “buskingu” ehk tänavaartistide festivali ja mitmed esinejad olid veel sellest ajast sinna vegeteerima jäänud. Nii võiski kuulda vanemat meesterahvast flööti mängimas ja enesekindlalt hispaania keeles laulmas, nooremaid mehi monorattaga sõitmas, köiel kõndimas, žongleerimas ja kauss-trummi mängimas ning pikas mustas rüüs habemikku redelilt kõnet pidamas. Kui meie sinna jõudsime, rääkis ta parajasti sellest, et Saksamaa oli enne II maailmasõda üks parima kooliharidusega riike ja vat mis sai!









Kui me lõpuks oma auto kätte saime, siis “mõtlemist ei olnud enam pikka, kas läände suunduda või hoopis itta, Heil Beier, ship and sail around the world!”, nagu Miljuneeri laulus öeldakse. Meie puhul on siis generaalplaanis kulgeda ümber Lõunasaare, aga see oli küll veidi segane, kuhu poole me alguses sõitma peaks hakkama. Juhtus nii, et alustasime lõuna suunas, seltsilisteks ja teejuhtideks Cindylt ja Johnilt laenatud GPS ning Christchurchi väga heast kaardipoest ostetud atlas. Sihtmärk: Christschurchist vaid umbes 70 km kagus asuv Banksi poolsaar ja pisike sadamalinnake Akaroa. Ööseks parkisime oma auto suhteliselt suvalisse kohta, ühe avaliku kempsu kõrvale, mille kõrval oli suur aiaga ümbritsetud plats. Pärast selgus, et plats on hipodroom ponidele. Vähemalt vaade lahele oli ilus ja ega hipodroomilgi viga polnud : )



Ning järgmisel hommikul – taraa! Peale seda, kui GPS oli meid ühe korra täiesti valesse kohta juhatanud (pidime minema Akaroasse Beach roadile, aga tema saatis meid lihtsalt mingisse kohta mere ääres, kus asus üks maja ja paadisild), jõudsime Akaroasse, et kogeda mitmete turismiauhindadega pärjatud atraktsiooni – delfiinidega ujumine. Grupis on korraga ainult 10 inimest. Kõik saavad sooja hoidvad vee-ülikonnad (kuidas tõlkida wetsuit ?), snorgeldamismaski, toru ja õpetussõnad. Siis tõmbasime oma ülikonna selga, samast matejalist pehmed papud jalga, panime maski kaela, võtsime fotokad kaasa ja komberdasime kaile, kus enne paati laskmist tehti kõigist foto. Ei, mitte selleks, et kui keegi kadunuks jääb, oleks viimane asitõend, vaid selleks, et need fotod pärast kalli raha eest maha müüa. Siis istusime oma pisikesse kiirpaati ja kimasime lahele. Päris jahe oli, aga pole aega temperatuurile mõelda, kui oled parajasti otsimas maailma väiksemaid ja kõige haruldasemaid delfiine (Hectori delfiin, kes elab ainult Uus-Meremaa Lõunasaare ümbruses) maailma suurimast ookeanist, et nendega koos mängida.

Siin me juba hulbime ja ootame, et delfiinid tuleks


Delfiinide leidmine iseenesest ei olnud raske, neid oli seal päris palju oma asjadega tegelemas, aga leida sellised, kes parajasti ei sööks ning oleks seltsimisest huvitatud – see on juba keerulisem. Nimelt 90% ajast nad söövad ja siis neid eriti ei huvita, kas sa laulad neile või mitte. Tegu on metsikute delfiinidega, nad ei ole mingil moel taltsutatud ja nad elavad üsna sügavas vees, selles konkreetses kohas oli umbes 70 m ja rohkem. Ma ei saanudki nüüd väga täpselt aru, kui sügav seal õigupoolest oli. Delfiinide meelitamiseks ei visata toitu ning nende lokeerimiseks ei kasutata mingeid abivahendeid peale silmade ja teinekord raadiosaatja (kui mõni teine lahel olev paadimees on neid näinud). Tegu on range kaitse all oleva liigiga (sama kategooria nagu pandakaru). See sama laht, kus me neid otsisime, on ühtlasi ka alates 1988 aastast delfiinide kaitseala. Kaitseala loomine on nende arvukust suurendanud (st kiire kalastamisest tingitud vähenemine on aeglustunud), aga siiski on nende arvukus endiselt vähenemas, umbes 1% aastas. Põhjus on selles, et kaitseala ulatub ainult 3,5-7 km kaugusele, aga delfiinid elavad kuni 30 km kaugusel kaldast. Meie südamerahuks olgu öeldud, et osa sellest rahast, mis me tuuri eest maksime, läheb looduskaitse ja –hariduse hüvanguks. Kui me lõpuks leidsime grupi delfiine, kes söömisega ametis ei olnud, libistasime end kiiresti üle paadi ääre vette ja hakkasime neile nalja tegema. Alguses väga naljakas ei olnud, sest vesi oli 10 kraadi ringis ja ülikond lasi kõik selle külma vee otse läbi. Lisaks sellele toimis see kostüüm ka päästevestina, mis tegi ujumise peaaegu võimatuks ning tahtis vägisi kõhuli ja jalad üles tõmmata. Mitte just eriti meeldiv tunne, kui keha niigi külmast veest krambitama kisub ning sinu all on teadmata meetrid läbipaistmatut vett ja lisaks sellele pead sa delfiinidele huvitav olema. Viimane ülesanne oli kõige keerulisem. Delfiinid nimelt ei tule inimestega koos ujuma, kui sa neile huvi ei paku ning nende jaoks on põnevad igasugused helid. Nii meid siis julgustati oma snorklitorusse laulma, sõrmust vastu maski klopsima, nipsutama jne. Ühel inimesel olid kivid ka, mida vee all kokku lüüa, ning tema oli kõige edukam delfiinikütkestaja. Mina aina laulsin ja laulsin (eriti meeldis neile üks Tätte laul), sest jäiste kätega sõrmuse koputamisest ei tulnud midagi välja. Ja siis peale mõnda aega hulpimist, kui asi tundus juba lootusetu, tulid delfiinid ka! : )



Ujusid meie vahel ja mõned tulid ikka päris lähedale, kui oleks käe välja sirutanud, oleks peaaegu katsuda saanud, aga katsuda ei tohtinud, sest nende nahk on väga-väga õrn. Seal külmas vees hulpides oli raske väga pöörasesse eufooriasse sattuda, sest lained olid kohati suured ja kaugele ei näinud, aga pärast piltide pealt vaadates… Neid delfiine oli ikka rohkem ja nad olid lähemal kui ma arvasin! Imeline! Ma olen senini vaimustuses ja juba on 12 tundi möödas : ) Me olime seal vees umbes 40 minutit, misjärel jõime paadis kuuma kakaod ja siis kimasime värisevatena tagasi sadamasse, et kuuma duši alla minna. Enne kohale jõudmist tegi paadimees äkilise kiirenduse ja äkilise kurvi ka, aga tundub, et see oli ka ta enda jaoks liiga äkiline, sest ta lendas rooli tagant minema ja paadi üks külgmine kate lendas eest. Vähemalt hakkas kõigil süda korraks kiiremini lööma : ) Kokkuvõttes delfiinidega ujumisest: imeline ja soovitan kõigile, aga võtke ise kivid kaasa, saate rohkem delfiine enda ümber tiirlema : )

Siin on kaks pilti, mille me grupijuht paadist tegi ja p2rast kalli raha eest maha myys. Aga me ostsime ka :)





Ülejäänud päeva veetsime imearmas Prantsuse mõjutustega Akaroa linnakeses. Kohvikus ja kail. Siis sõitsime Banksi poolsaarele pisikese tiiru peale ja jätkasime oma teed lõuna suunas, paremal taamal Alpid.

Akaroa on:

Selline linn


Kus on sellised majad


Selline kohvi ja kook


Ja selline meri




Selline sõbrapäev siis : ) Ilusat nädalat teile!