Tasmaania vol. 2

Jätkame Tasmaania eriväljaandega. Seekord siis hoopis teistes toonides ja teise ilmega.

Launcestonis, kuhu ma eelmise postituse ajaks olin jõudnud, veetsin ainult ühe öö, ajasin kiirelt asjalikke asju ja plaanisin muu hulgas ka natuke ringi vaadata. Jõudsin ära näha Launcestoni suurima vaatamisväärsuse Cataract Gorge (palun tõlkijapreilidel soovitada mõnd eestikeelset vastet), mis siis inimkeeli on järskude seintega jõeorg, mille äärt pidi kulgeb popp jalutusrada.



Sinistest-oranžidest-valgetest toonidest idarannikul olin järsku jõudnud kohta, kus valitsesid pruunid-rohelised-hallid toonid. Ja vihm. Alustas tibutamisega ja jätkas padukaga, nii et minu plaan õhtuselt valgustatud jõeäärt vaatama minna läks luhta. Padukas kärpis ka mu entusiasmi linna rohkem avastada ja seega on muljed üsna napid. Aga bussiliiklus ei ole Tasmaanias just tihe ja aega polnud valida, nii et järgmisel hommikul vara hüppasin bussi peale, et edasi liikuda. Sihtkohaks Cradle Mountaini rahvuspark.

Esmamuljed? Kerge udu ja pidev seenevihm. Edasi-tagasi vuravad lillakirjud rahvuspargi bussid, mis inimesi erinevate radade algpunktidesse viivad. Bussile minekuks peab sul olema pilet. Natuke taustainfoks: Tasmaanias peab rahvusparkides viibimiseks omama rahvuspargi passi, mille saab soetada kas ühe päeva või kahe kuu oma (turistil ilmselt pikemat vaja pole) ja mida pargivaht kontrollida võib., ehkki mina ühtki kontrolli ei kohanud. Kahe kuu pass maksab 30 dollarit (~300 krooni) ja sellega võib siis käia rahvusparkides nii palju kui süda lustib. Igatahes, selleks et bussipilet saada, pead infolauas näitama oma rahvuspargi passi ja seepeale prinditakse sulle 0-dollarine pilet. Seda juhul, kui sul on kahe kuu pass. Ühe päeva passi puhul pead bussipileti saamiseks peale maksma. Süsteem oli veits segane, aga tegelikult toimis kõik hästi ja bussid olid tõesti suurepäraselt organiseeritud, ehkki talvehooaja kohta liikusid nad vast isegi liiga sageli. Mõlemal sealviibimise päeval tulin pargist tagasi eelviimase bussiga ja olin selles ainuke inimene.

Cradle Mountain on muidu tuntud kui Tasmaania põhilise matkaraja Overland Tracki alguspunkt (või lõpp-punkt). Minul ei olnud seekord aega ega varustust viieks kuni seitsmeks päevaks metsikusse loodusse kämpama minna ja leppisin lühemate radadega. Muljed olid siiski ohhoo-d, pidev seenevihm ja udu sobis nagu valatult ja inimesed, kes radadel vastu tulid, särasid rõõmust: „Milline imekena ilm, kas pole?“ („Isn’t it gooooorgeous!“ ütleks siis klassikaline ozzie.) Mina ütleksin, et see on selline Skandinaavia-karva koht värvide poolest. Kodusevõitu. :)

Tahtsin siis kuulsa Cradle Mountaini ära näha, aga enamuse ajast peitis ta ennast pilveteki taga. Mõne korra sai hetkeks ikka pilgu peale ka heita. Mis sa kostad, elegantne mägi teine. Stiilset pilti kahjuks ei saanud, aga selline ta on.



Muul ajal võis vaadata kergetesse pilvedesse mähitud maastikke. Esimesel on minu esimese matkaraja algus. Teisel pildil Dove Lake ja taamal järjekordselt peitu pugenud mäed.





Minu suurimaks vaimustuseks teisel päeval oli härra (või proua) Vombat. Kõndisin mina rahulikult hommikul mööda matkarada, kui järsku läks sagin lahti. Mina teda polnud märganud ja tema oli söömisega ametis ega polnud mind ka enne näinud, kui järsku olin peaaegu ta kõrval. Võtsin siis kiiruga paar sammu tagasi, et oma esimest vombatit paremini vaadata ja et ta liiga ei hirmuks. Ise välimuselt nagu hamster, aga suurus... no kui ma käed ringikujuliselt ette sirutan, nii et sõrmeotsad puutuvad kokku, siis nii suur ta oligi. Õhtul nägin veel ühte – too otsustas ronida laudteele ja edasi pidin liikuma vombatikiirusel, et teda mitte liigselt häirida. Tavaliselt tegi ta umbes 10-15 sammu ja siis sügas ühe jalaga (ükskõik millisega). Siis jälle 10-15 sammu ja sügamine... Üldiselt jäi mul neist mulje, et nad on karvased ja paksukesed, söövad ja sügavad ega lase ennast naljalt kummagi tegevuse juures häirida. Vombatipilte ka!





Maastikud, millest matkarajad läbi lähevad, on üsna mitmekesised... on salapärast roherohelist metsa ja vähem salapärast metsa, suuremaid ja väiksemaid järvi ja jugasid, erivärvilisi kive ja sügiseselt kirevaid mägesid. Ja loomulikult vihma ja vikerkaari! Superluks. Ma panen parem pilte ja lisan, et paljut sellist, mida oleks tahtnud jäädvustada, ei saanud ega osanud pildile püüda. (Aga 'no worries, mates', ma lähen aina osavamaks.)











Tegelikult ma kaalutlesin oma vaimustuses korraks tõsiselt kauemaks paigale jäämist, aga lõpuks liikusin ikka edasi ajalistel kaalutlustel. Buss läänerannikul asuva Strahani suunas, kuhu mul plaan minna, käis kaks korda nädalas ja järgmine kord oleks olnud alles esmaspäeval, aga oli hoopis reede ja mul polnud aega nii kaua oodata. Niisiis kahtlesin mis ma kahtlesin, aga vinnasin vihmasajus omale matkakoti selga ja marssisin rahvuspargist välja suure tee äärde. Õnneks ei pidanud vihma ja tuult kaua taluma, vaid üsna varsti korjas mind peale tore austraallastest pulmareisil olev paarike. Käisime koos tee peale jäävas Zeehanis muuseumis (mis oli minu meelest üsna toredalt ürgne, natuke meenutas kivimiosa mulle meie geoloogia muuseumi ja muidu oli mustmiljon pilti igast kunagi eksisteerinud kaevandusasulast ja inimestest, kes seal olid. No selline infoküllus, et võttis silme eest kirjuks!) ja lõpuks maandusime Strahanis.

Eksprompt käisin õhtul teatris – see oli välietendus kahe näitlejaga, lugu sellest, kuidas lahes asuva vanglasaare pealt kümme meest ära põgenes. Etendus oli superlahe. Lisaks oli sealne majutus nii tühi, et sain tavalise voodikoha hinnaga omale kaheinimese voodiga toa. Enneolematu luksus! Viimati laiutasin niimoodi küll Eestis. :)

Otsustasin siis natuke teistmoodi turismiga tutvuda ja käisin paljukiidetud kruiisil piki Gordoni jõge. Veendusin, et kruiisid on siiski rohkem vanainimeste rida ja minu jaoks oli veidi igav, ehkki teadustajamees oli supermõjus (loe: naljakas), sest ta kippus kõigega liialdama ja korrutas, et me ikka oma kogemusest viimast võtaks („Take the most out of your experience, you know.“). „You know“ oli üldse pea igas lauses, kui ta hoogu sattus – „Hope you enjoyed it, you know.“ „If you liked the cruise, tell your friends about us, you know.“ Igal sammul kinnitas ta meile, kui väga meil tol päeval kõigega vedanud on. Noh, see oli juba atraktsioon omaette. Tegelikult oli põnevat küll:

- see, et nägime jurakaid kalakasvandusi ja seda, kuidas neist kala püüti.



- käisime kunagisel vanglasaarel Sarah Islandil (sama koht, kust need kümme kutti põgenema pääses) ja tutvusime selle müsteeriumidega. Ekskursiooni tegi sama mees, kes eelmisel päeval etenduses mängis. Soovitan kõigile, ta on väga muhe.

- paljukiidetud peegeldused, millest teavitajamees loomulikult suures vaimustuses oli



Eks see kruiis minu jaoks natuke huumor oli, aga nalja peabki saama. Ahsoo, Strahanis oli üks kohalik matkarada ka, mis viis piki jõge läbi vihmametsa Hogarthi kose juurde. See oli päris muhe, ehkki loomulikult vihmane.



Ja teile teadmiseks, et Lääne-Tasmaanias sadavat 300 päeva aastas! Mõni ime siis, et minu sealoleku ajal iga päev sadas... Nüüd on igatahes ring täis ja olen otsaga tagasi Hobartis. Vaatamisväärne poleks sugugi otsas, aga selleks korraks kõik – homme hommikul ootavad Sydney ja Aire. Läks go!

Tasmaania vol. 1

Vabandan viivituse pärast, põhjused on tehnilised – nimelt olin päevi Tasmaania idarannikul ja ei kohanud seal ei levi ega internetti. Kuulujutud käivad, et viimast siiski mõnes kohas leidub, aga minul sellega teed ei ristunud. Igatahes, et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et aprilli viimasel laupäeval läksin puhkusele ja siin ma nüüd siis olen. Kauaoodatud Tasmaanias.

Minu esimeseks peatuspaigaks sai Tasmaania suurim linn Hobart – lihtsalt tunne oli selline ega vedanud alt. Plaanitud kahe päeva asemel jäin sinna hoopis viieks. Taustainfoks niipalju, et Hobart on Sydney järel Austraalia vanuselt teine linn ja seda on ka näha – sel on kohe tuntavamalt ajaloolisem ilme kui enamusel Austraalia asulatel. Rõhutamaks ajalugu (või siis kriminaalset minevikku, sest Tasmaaniasse leidis teed palju vange ja sunnitöölisi) on siin igasugused kummituslikud ekskursioonid väga hinnas. Mina pole ühelegi läinud ega plaani ka minna, liiga õudne. Nii ja naa segaste emotsioonide ajel olen siiani jätnud ka vahele Hobarti lähedal asuva ühe Tasmaania ’põhiatraktsiooni’ Port Arthuri, mis on üks vana vangla ja sunnitööliste tallermaa või no kuidas seda nüüd ilusti eesti keelde panna. Selle kurikuulsa ja üsna kurva koha asemel olen keskendunud rõõmsamatele kohtadele nagu näiteks...

* Hobarti imeilusad vaated majadega kaetud küngastest üles ja alla, sinisele veele ja tagasi. Minu lemmikud on alati tuled pimedas (või äärmisel juhul hämaras) ja nii sattusin ka korduvalt õhtul vee ääres uitama.



* Battery Pointi nimeline linnaosa oma vanade puitmajadega, mis tekitas mõnusalt koduse tunde. Aga pidevalt hämmastusin, kuidas autod nii suure kalde all olevatel tänavatel parkida oskavad. :)

*Hobarti kohal kõrguv Mount Wellington, millelt avaneb linnale hea vaade. Aga vaatest poole parem on matk selle tippu. 5-6 tundi üles-alla. Ja kui need esimesed vaated ilmuvad... aaa! (Esimesel pildil tee tippu, teisel mina Hobarti kohal kõrgumas ja kolmandal üks esimesi täisvaateid)







*Botaanikaaed ja muidu toredad pargid linna sees. Jalutamist jagub. Ja ma olen vahetevahel ka enda hämmastuseks jalutamise suhtes tõeline maniakk.

*Ühel Hobarti-päeval põikasin tegelikult kõrvalasuvasse ’ajaloolisse asulasse’ nimega Richmond. Seal veedetud tunnid osutusid natuke pikaks, sest muu peale kena vana kiriku, surnuaia ja paljude lindudega jõe mind eriti ei köitnud ja koht oli veidi liigagi turistikeskne (loe: kõik maksab).





Igatahes, kui ma end lõpuks olin suutnud Hobartist lahti rebida (omamoodi mängisid rolli ka talvehooajal harvemini liikuvad bussid ja seega logistika klapitamine), seadsin suuna Tasmaania idarannikut piki põhja poole. Esimeseks peatuspaigaks oli Coles Bay, kust Freycinet’ rahvusparki on kiviga visata. (Järgmistel piltidel üks Coles Bay tänav ja vaade rahvuspargile)





Või noh, tegelikult on siiski nii, et kiviga viskamiseks peaks tegelikult ikka auto olema. Mina jätsin oma asjad hostelisse ja otsustasin jalutada rahvuspargi infokeskusse (sest buss ju maksab ja põhimõtteliselt tahtsin ma jalutada), mis pidi justkui olema paari kilomeetri kaugusel. Ja sellest veel 5,5 km kaugusel üks tuletorn, mille juurest pidi avanema hea vaade... Igatahes pidin tõdema, et auto olemasolu on ülitähtis, sest mitte keegi – mitte keegi peale minu – ei jaluta. Vähemalt mitte enne ametlikku matkaradade alguse autoparki jõudmist. Tee on käänuline ja ainult asfalt, autodele nähtav olemiseks pidin pidevalt teepooli vahetama ja pingsalt kuulatama. See oli vahepeal üsna väsitav. Lõpetasin tol päeval hoopis poole tee peal tuletorni Sleepy Bay nimelises kivises rannas, mis polnud mu algne sihtkoht, aga ilmselt sellest veelgi parem.

Järgmisel päeval võtsin ette veel ühe Tasmaania ’must-do’ vaatamisväärsuse ja nägin ära rahvuspargi põhiatraktsiooni - sini-sinise Wineglass Bay. Ma olen ilmselt natuke ära hellitatud igasuguste uudsustega, aga väga ahhaa-ohhoo-efekti ei tekkinudki. Ilus oli muidu küll, vesi oli sinine ja liiv peenike... Aga nagu ikka, meeldis mulle teekond sinna palju rohkem. No vaadake milline tore Austraalia poku. :)



Järgmine pilt on pühendatud Kadrile. :) Kujutage sinna ette juurde, et vesi on üsna jäine ja päike nii palju ei soojenda, et liiv tahaks jalgade küljest hiljem lahti kuivada...



Kuulus Wineglass Bay ülaltpoolt vaadatuna siis ka.



Pühapäeval hüppasin järjekordsele bussile (mille juht tundus väga morjendatud seekordsest reisijate hulgast, ei saanudki ta varem koju minna) ja suundusin St Helensisse, mis on ainult paarkümmend kilomeetrit lõuna pool Bay of Fires (Tulede Laht) nimelisest rannaalast, mis oli minu sihtmärgiks. Bäkpäkkeris peetud õhtuste vestluste tulemusena juhtus nii, et esmaspäeval ajas viiene seltskond (üks austraallane, üks iirlane, kaks sakslast ja mina) end enne kukke ja koitu üles ja kobisime veel hämaruse varjus ühte neeme tippu päikesetõusu vaatama. Külm oli küll ja uni ja köök oli lukus (jah, see oli esmakordselt, kui ma kuulen, et bäkpäkkerite hostelis pannakse köögiuks ööseks füüsiliselt lukku ja avatakse hommikul kell 8), nii et keegi ei saanud hommikust süüa või isegi oma toidukraami teele kaasa krabada. Aga tunne oli ikkagi eriline.



Pärast vaatasime veel Tulede Lahte siit ja sealtpoolt ja tulime hommikust sööma. Sellised rannad siis:







Aga turist ei puhka kaua! Nii et väikese puhkuse järel ja varustatuna hosteli manageri nõuannetega suundusime järgmiseid kohti vaatama. Columba Falls oli ilmselt ka kõigi teiste turistide soovituste nimekirjas ja seega rahvast lühikesel 20-minutisel rajal jagus. Kõrged sõnajalad aga hämmastavad mind iga kord. Vihmametsas oli külm ja niiske, ehkki väljas säras päike.

Blue Tier Forest Reserve (metsakaitseala) oli meie järgmine külastuskoht ja erines eelmisest täiesti. 20 km kruusateed garanteeris selle, et nägime ainult kahte autot ja ükski neist ei viibinud pargis meiega samal ajal. Tulemus: garanteeritud vaikus. Ronisime piki roherohelist mäenõlva (mul tekkis pidevalt tunne, nagu oleks pargis) pidi minevat matkarada üles ja ümberringi olid ainult puud, kivid ja igast põnevad taimed, mida ma kõiki näppida ja vaadata tahtsin. Kaasasoleval fotograafil oli ka klõpsimist küllaga; ta jäi pidevalt maha midagi läbi objektiivi imetlema. Tegelikult soovitan seda kaitseala küll kõigile, kes siiakanti satuvad. On teine üsna uus ja turistidele tundmatu – seega veel on võimalik nautida.





Blogi postitamise ajaks teisipäeval olen jõudnud juba otsaga Tasmaania suuruselt teise linna üleval põhjas – Launcestoni. Aga sellest ja lääneosast juba järgmises postituses.

Küsite: kas siis meeldib? Vastan: Jaa! Ja pilte võiksin näidata kohe palju-palju rohkem.

Snug korda

Kõigepealt, Helen jahib endiselt papagoisid. Küll aga ei anna papagoid ennast ikka veel korralikult näole. On ikka ettevaatlikud tüübid.



Me oleme siin majas nüüd esimesed, kellel keegi külas on käinud :) Eelmisel nädalal sõitis Matt oma perega nädalaselt puhkuselt tagasi kodu poole ja kuna Muswellbrook jäi niikuinii peaaegu tee peale, astusid nad ka mõneks tunniks siit läbi. Pakkusime neile spinatipitsat ja kaneelirulle. Ahju omada on ikka suur luksus! Pärast läksime mänguväljakut otsima, aga leidsime hoopis veetorni, kus lastel oli niigi lõbus.



Väike juhtum veel varasemast ajast, mis paneb siiani imestama. Ühel õhtul ilmus ukse taha noormees (Aaron vestles temaga), kes tutvustas mingit koristusfirmat uue tehnoloogiaga, mis pidavat puhastama ka suurima pleki ja mustuse vaibast välja. Reklaami mõttes lubasid koristada ühe toa põranda tasuta. Nädal möödas ja lubatud kellaajal ilmus ukse taha kõige glämmim noormees, keda ma Austraalias näinud olen. Tereva ninaga kingad, triiksärk, musta värvi uhke poolpikk mantel (ilmselt küttis ta auto seest talveks) jne. Astub sisse ja räägib, et 15 min pärast tulevad musta töö tegijad ja asuvad teie toa vaiba kallale (tuletan meelde, et meie elutoa vaip on väga ebameeldiv, et mitte öelda lihtsalt rõve). Küll aga oli ta väga üllatunud näoga, kuuldes, et ma tahame, et just elutoa vaip puhastataks. Igatahes, lubas veel umbes kuus korda, et 15 min pärast tulevad töötegijad ja tema on ainult infomees. Niikui härra glämm oli kadunud, pole siiamaani mingitest põrandapuhastajatest haisu ka olnud. Vot siis sulle uut tehnoloogiat ja paremaid masinaid!

Praegu on meil käsil projekt “Snug korda”. Käisime eelmise nädala alguses Newcastle’i lähedal professionaalsete kombimeeste juures. Neil on seal väike töökoda, kus terve pere mitmes põlvkonnas asju ajab. Kõige vanem, umbes 120 aastane, on sekretär. Tore tädi, muudkui naerab. :) Ülejäänud, ma oletan, on tema lapsed ja lapselapsed. Ütlesid, et Snugil on väga hea mootor (mis siis, et ta aegajalt ei tööta, ta on kombi) ja olevat olnud näha, et teda pole aastaid hooldatud.

Teame nüüd kindlalt, et siiamaani on kõikide vigade põhjusteks olnud väga väikesed asjad. Näiteks vasakpoolse karburaatori küljes oleva kruvi tihend on läbi, mistõttu auklikel teedel vajub kruvi liiga sügavale. Tagajärjeks sureb mootor kogu aeg välja. Niimoodi sõitsime siit Muswellbrookist remonditöökotta ka. Omandasin uue sõidustiili: ettevaatliku ja ilma pidurita, sest kui mootor ei tööta, siis pidur niikuinii ei tööta. Kõik oli ideaalne kuni eilseni, kui tahtsime veidi ümbruskonda sõitma minna. Snug lihtsalt ei käivitunud. Proovisime igatmoodi ja ei mingit tulemust. Vaatasin küll, et gaasitross on veidi lõtv, aga ei tahtnud selle süüks ka asja kohe ajada. Täna hommikul proovisime uuesti ja nii, et Helen keeras võtit ja mängis gaasiga, kui ma samal ajal gaasitrossi veidi pingumale tõmbasin. Ja voilaa, mootor nurrus nagu ennemuiste. :) Lähme nüüd teisipäeval tagasi töökotta, et veel mõned nipet-näpet asjad lasta vahetada.

Kuna Snug eile ei käivitunud, siis nurjus meie autoekskursiooni plaan ning jalutasime hoopis ühte linnaservas asuvasse parki. Selline on meil siin loodus, kakaduud ja meie kohendatud soengud.









Ahjaa, see juuksur, kus me käisime. Newcastle’is. Seal töötas kaks meest. Helenil lõikas vuntsidega vanem härrasmees, kes kasutas ainult kääre, kammi ja žiletti. Isegi juukseid ei teinud tal märjaks enne, kui soeng oli peaaegu valmis. Kui tal kamm maha kukkus (korduvalt), siis ei teinud ta sellega muud, kui jätkas lõikust. Kammi maas olnud karvadest puhtaks puhuma või pesema ta ei vaevunud. Minul lõikas noorem kõhuga mees, kes oli just kiiresti lõunat söönud ja siis üritas pidevalt köhides kurku kinni jäänud viimasest ampsust vabaneda. Ta kasutas masinat ka ja tegi isegi juuksed märjaks. “Salong” ise oli uhke, vanaaegse hõngu, kõrge laega, suurte peeglite ja mugavate toolidega. Kuigi tundus, et need mehed koristavad kord päevas (loodetavasti), sest terve põrand, kaasaarvatud pistikupesad, olid korralikult juukseid täis. Lokkis ja tumedaid juukseid.