Viinamarjanduse aastaring jätkub

Aeg lendab, kui tööd teha. Juba olen kolm nädalat olnud tagasi viinamarjaväätide vahel. Ilm on meil siin selline nagu Eestis kevadel – päeval umbes 13-17 kraadi ja öösel kisub külmaks (3-7 kraadi ilmselt). Päike on soe, tuul on külm, ilm vaheldub nagu ikka siinkandis iga poole tunni tagant ja pidevalt ei oska otsustada, kas riideid juurde panna või ära võtta. Aga kohalikud kiidavad, et nüüd on talv käes (kuuldavasti see ongi praegu minimaalne temperatuur) ja mu vaesed töökaaslased muudkui värisevad ja panevad rohkem riideid selga. Seda eriti filipiinod, kes tegelikult juba enamuses kümneid aastaid siin elavad. No eks tegelikult on mul ka kihte omajagu seljas, aga peamiseks põhjuseks on see, et praeguse töö juures liigume üsna aeglaselt edasi ja tuul on tõesti arktiline. Fliis ja vihmajope kuluvad kogu aeg ära ja talvemütsita ma üldiselt tööd ei tee. Erinevatest kinnastekombinatsioonidest rääkimata.

Tööks on meil jätkuvalt pruunimine ja ülesanded erinevad olenevalt viinamarjablokist. Mõnel pool lõikame ainult vanu oksi läbi, teisal saame oksi ka traatidele kinnitada. Mida me nendega täpsemalt teeme, seda üritan nüüd illustreerida. Esimesel fotol näete ühte juhuslikku viinamarjataime nii, nagu ta praegu välja näeb (tegu üsna noorega). Meie tööks on jätta nii paremale kui ka vasakule poole kaks kandvat oksa, mis peaksid olema piisavalt pikad ja tugevad (no see on ideaaliks). Seda on juba teisel pildil lihtsam näha, aga meie tähelepanu on praegu peamiselt kolmel traadil. Meie ülesandeks on valitud oksad kaarjalt üle ülemiste traatide (vastavalt mõlemal pool siis üks oks üle ühe traadi) alumiseni välja painutada ja sellele kinnitada. Sellisel pruunimismeetodil on mitu nime, aga üks lihtsamaid neist on bow pruning ehk siis eesti keeli oleks seotud vibuga...



Järgmisel pildil näete, kuidas neli valmissäetud oksa välja näevad. Ehkki see ei ole kõige eeskujulikum taim. :) Igatahes tellis Lisle meile neid pisikesi valgeid kinnitusjullasid, mida me kasutame, terve miljoni. Niiet arvutasime... 50 000 näkku! Mul jäävad mõttest juba näpud valusaks.



Ja et see ilm nii vahelduv on, siis vikerkaari näeb küll pea iga päev... Asjaolu, millest ma olen muidugi suures vaimustuses!

Teine asi, mida palju näeb, on lambad. Osadel talledel on veel ägedad pikad sabad alles, aga umbes pooltel on need juba ära lõigatud – puhtalt sanitaarsel ja neile endile kasuks tulevatel põhjustel. Jube ägedad tegelased ikka. Illustratsioonideks teile ka tavalised vaated maja ümbert.

Mõnus Top End

Eelmise postituse kohta olgu veel öeldud, et panin seda üles mündiinternetis, mille sarnased on siin üsna tavalised. Paned aga raha sisse ja (teoreetiliselt) kukud surfama. Tol korral nt tuli 10 minuti interneti eest 2 dollarit välja käia ning ühe postituse üleslaadimine võtab aega umbes 20 minutit, sõltuvalt interneti kiirusest (tavaliselt aeglane, te ei kujuta ettegi) ja piltide hulgast (tavaliselt palju :p). Igatahes kui me raha sisse panime, ei juhtunud midagi ja ekraan jäi pimedaks. Lõpuks tuli pilt, aga ühendust ikka ei tulnud ja pahane baariletimees seal roadhouse’is pidi ruuterile restardi tegema. Selle aja peale oli muidugi juba 5 minutit möödas, mida ka mündimasina peal jooksvad punased numbrid näitasid. Vähemalt anti meile üks dollar tagasi. Aga kui see masin hiljem uuesti kinni kiilus ja arvuti end seejärel 4 minutit käivitas, ei saanud me midagi tagasi. See jutt oli teile teadmiseks, et ei ole see blogipidamine siin midagi nii lihtne! :p

Kui stressirohke suhtlus internetimasinaga läbi, kimasime muudkui mööda teed edasi. Oli teine pikk ja sirge nagu muiste, aga kohti, kuhu sisse põigata, oli ka piisavalt. Näiteks Mataranka kuumaveeallikad, kus meil eelmine kord käimata jäi, sest olime juba Katherine’s kuumaveeallikaga kokku puutunud. Kui te aga Briti luuletusest mäletate, siis seal Katherine’is ei oodanud meid ees mitte mõnus allikas ja laisk vedelemine, vaid hoopis lugematu hulk nahkhiiri ja paras ports haisu ning s*tta. Vesi oli ka leige. Mataranka on aga hoopis teine tera. Ilus, puhas, soe… Kahjuks ei ole mul ühtegi pilti, sest Tarvo võttis küll fotoka kaasa, aga unustas aku autosse… Võite aga ette kujutada väga läbipaistva helesinise veega allikat, mis asub palmide all. Ta oli umbes kaks meetrit sügav ning parasjagu suur, kümme inimest sai üsna rahulikult ringi ujuda. Ühele poole allikat oli selline trepi moodi asjandus ka tehtud betoonist, et oleks mugav ja ohutu sisse-välja käia ja ei peaks poris püherdama ning allika äärt hävitama. Meil oli seal igatahes tore, päike paistis ja pärast tuli üks noormees, kes didgeridood mängis. Nägime seda sama kutti veel pärast erinevates kohtades 4-5 korda, tal olid silmapaistvad lokid. Muideks, asjasse puutuvad isikud, kas see allikas oli seesama, kus konn koledal kombel Siimu ehmatas?

Allikametsas oli pisike matkarada ka ja meil on väga hea meel, et sinna läksime, sest lisaks kenale jalutuskäigule juhtusime peale põnevale linnuintsidendile. Nimelt oli üks väga veetleva välimusega kakk kuskilt nahkhiire pihta pannud. Ilmselt kõlkus see varese suurune loomake pahaaimamatult pea alaspidi oksa küljes, kui ta äkiliselt tabati. Võib arvata, et kakul oli oma saagi üle hea meel, aga ega see rõõm kaua kestnud. Millegipärast ei meeldinud kaku tegu teistele lindudele, kes ümbruskonnas elutsesid. Ehk siis kuulsime korraga hirmsat kisa ning nägime lendavat kakku, nahkhiir jalgade küljes tolknemas, ning kakku jälitavat linnukampa. Seal oli suuri ja väikseid sulelisi, kõige agressiivsemad olid ühed ronga moodi linnud. Ma pean vabandama, aga ma tõesti ei tea, kes nad täpselt olid, sest siin Austraaliamaal on neid suuri ja musti linde ikka igasuguseid, minu meelest paljud neid kannavad haraka nime. Igatahes maandus kakk kohe meie ette kõrge puu tippu ning need ronk-harakad ja teised maandusid ka sinna ning hakkasid täitsa otsekoheselt kakku ründama. Tümitasid teist nokaga, kuni nahkhiir maha kukkus. Selle peale lendasid osad linnud minema, aga neile suurtele mustadele ei andnud kogu lugu ikka veel rahu. Üks neist hüppas kakule selga ja peksis nokaga, teised julgustasid valjude kraaksatustega kõrvalokstelt kaasa. Ja see kakk oli neist suurem! Kakk vahetas lõpuks isegi puud, aga ikkagi olid need mustad linnud tal kannul ja lähenesid talle vaheldumisi, et nokaga üks hea tou anda. Kakk kannatas seda kõike üsna alandlikult. Täitsa veider lugu igatahes. Oleks põnev teada, kust kakk nahkhiire pätsas ja miks teised nii kurjad olid.
Pöördudes tagasi didgeridoo teemale, siis Tarvo otsustas seal allika ääres, et tal on ikka ka seda pilli vaja. Tal oli isegi ühe aborigeenipoisi telefoni number, kelle isa seal samas kandis, kus me parajasti olime, didgeridoosid teeb. Kahjuks see number ei vastanud ning pidime minema kommertslikumat teed, ostes pilli kunstigaleriist. See galerii asus küll linnast väljas ning väravas lehvis aborigeenide lipp, aga päris head muljet meile ei jäänud. Pigem tundus, et aborigeenidest kunstnikke hoitakse seal kui orjasid ning valged saavad kogu tulu endale. Kahjuks on see vist tihtipeale nii… Kui Tarvo alguses kohe sammud sinnapoole seadis, kus ta kunstnikku nägi, et temaga rääkida, juhatati ta ühe kurja valge naise poolt, kes parajasti musta kunstnikuga pahandas, väga konkreetselt otse suveniiripoodi. Seal teenindas meid võltsnaeratusega valge mees, ilmselt galerii teine omanik. Ta ei olnud nii tõre kui naine, aga kui Tarvo ütles, et ta tahaks siiski, et mõni aborigeen talle näitaks, mis häält need pillid teha suudavad, hakkas mees keerutama. “Ta näitab sulle niikuinii ainult paari traditsioonilist rütmi” ja “Ta maalib praegu” ei olnud meie jaoks piisavad vabandused. Mees nõustus aborigeenimehe, kelle nimi oli vist Manuel, “välja tooma”. Tundus nagu tegu oleks loomaaiaga, kus ei taheta ohtlikku lõvi puurist välja lubada. Manuel oli väga tore ja aitas pilli valida, misjärel ta pidi kiiresti oma maalimise juurde tagasi pöörduma. Võib arvata, et kui tema maalid kord maha müüakse, on tema osaks võib-olla 10% tulust. Me ei oleks ilmselt sellisest kohast midagi ostnud, aga meie reis siin mandril hakkab lõppema ja me ei olnud kindlad, et enam võimalus avaneb. Ja võib-olla oli kodanike tõre tuju tingitud lihtsalt sellest, et nad astusid vale jalaga voodist välja ja tegelikult oli see tore koht : )

Tegelikult on normaalseid galeriisid ka olemas. Selliseid, mida omavad päriselt ka aborigeenid ise ja kogu tulu läheb nende kogukonna toetamiseks. Kununurras oli üks selline. No igatahes pilli saime toreda ja pärast Darwinis sattusime ka ühte ülivahvasse kunstipoodi, kus pool-aborigeenist müüja Tarvole ilma küsimata õiget didgeridoo mängimise tehnikat õpetas. Kui ma seal natuke itsitasin, siis ta ütles mulle lõbusalt, et ära sa naera siin midagi, mul on poes palju pille ja kindlasti leian ka sulle ühe sobiva suurusega! Ehk siis pisikese… Didgeridoo mängimise juures on oluline, et ta oleks inimese pikkusele sobiva suurusega. Mida väiksem pill, seda lihtsam mängida, aga iseasi on see, et kui oled juba natuke osavam, tahad ikka suuremat : )

Muideks, kes ei tea, siis didgeridoo tegemine on väga põnev protsess. Nimelt tuleb kõigepealt leida õige puu. Selleks jalutatakse bushis ning koputatakse kaikaga vastu teatud liiki puid. Kui õigesti kõmiseb, on järelikult termiidid puu seest tühjaks söönud ning see ongi õige pillipuu. Jääb vaid üle puu maha võtta ja pulgaga seest puhastada. Puhastada võib ka lihtsalt pud vastu maad koputades. (Kõlab lihtsalt, aga me kohtasime Kununurras kahte kutti, kes olid juba kuude kaupa üritanud õiget puud leida. Edutult.) Järgneb viimistlustöö. Huuliku pool kaetakse mesilasvahaga, mis ühest küljest annab võimaluse ava suurust reguleerida ja mugavamalt mängida, aga teiselt poolt on ka väga hea desinfitseerija. Ehk siis haige inimesega võib koos vabalt sama pilli mängida. Didgeridoo kaunistati traditsioonilselt looduslike ookervärvidega. Praegu kasutatakse ilmselt keemilisi värve, mis ei kulu kunagi ja pildid omavad ilmselt ainult dekoratiivset tähendust, samas kui originaalis maaliti pillile selle hõimu tootemloomi ja toitu, kes pilli kasutas. Ning veel teadmiseks, et samuti nagu täpistiilis maalimine ei ole omane terve Austraalia aborigeenidele, vaid ainult kõrbepiirkonnale, ei ole ka didgeridoo kõikidele hõimudele tuntud, vaid ainult Kimberley (Loode-Austraalia) ja Põhja-Austraalia aborigeenidele. Ehk siis sellele osale, kus on lugematu hulk termiidipesasid ja termiite, kes sobivaid puid toodavad. Meie kohta aga nii palju, et egas nüüd ei jää muud üle, kui tuleb hakata ringhingamist harjutama!

Termiidid, termiidid… Üks piirkond, kus meil oma eelmisel tuuril käimata jäi, oli Litchfield’i rahvuspark Darwini lähedal. Seekord pühendasime talle päeva, et vaadata koskesid, termiidipesasid ja imelist bushi. Litchfield’is saab nimelt näha magnetiliste termiitide pesasid. Need targad loomakesed nimelt orienteerivad oma pesamajad ilmakaarte suhtes alati ühte moodi, et pesas temperatuuri reguleerida. Mul nüüd täpselt meelde ei jäänud, milles see süsteem oli, aga pesad nägid välja nagu suured seinad, kõik ühte pidi paigutatud. Lisaks olid infotahvlil välja toodud erinevad pesaliigid, mida erinevad termiitidest arhitektuurikoolkonnad püstitada armastavad. Näiteks üleujutatavatel aladel on pesad väiksed ja madalad, mõned ehitusmeistrid toetavad oma ehitise puu najale jne. Igatahes on see uskumatu, millega need tüübid hakkama saavad. Näevad välja nagu tavalised sipelgad, aga püstitavad täielikke kõrghooneid.

Esimesel pildil siis magneetiliselt orienteeritud pesad (umbes 2 m kõrged) ja teisel üks väga suur teist tüüpi pesa.





Kosed olid kenad nagu ikka ja ühes kosealuses looduslikus basseinis sai ujuda ka. Vesi oli ebaharilikult soe. Võrdlusmomendiks on kõik need teised veeaugud, kus me käinud oleme. Mõnus igatahes, kui välja arvata see, et Tarvot hammustas tige kala. Täitsa tüki võttis jalast välja! Kogu looduspargi kõige popima kose all ujumine oli aga ära keelatud, sest vett oli peale vihmahooaja lõppu veel nii palju, et ujumine oli ohtlik. Hoiatussildil seisis, et ujumine keelatud kõrge veeseisu ja krokodillide olemasolu tõttu. Seda me ei saanudki teada, kas seal siis päriselt ka ohtlikke krokodille oli, aga ühte freshyt nägime küll! Sulistas seal basseini suubuvas ojas, kui Kalle pilk ta tabas. Tükk aega vaatasime, enne kui ta põõsaste vahele kadus ja ennast meile nähtamatuks muutis. Kirjas oli, et nende nägemine on väga harukordne, kuigi nad seal elavad. Meil vedas. Ühtlasi oli teises kohas kirjas, et lühikese-kõrvaliste kivi-vallabite nägemine on väga harukordne, aga neid nägime me ka ja kohe täitsa mitut. Hea päev. Krokodillihoiatusi tuleb aga tõsiselt võtta, sest nad on vihmahooajal väga liikuvad ja armastavad piki veerohkeid jõgesid rännata. Nii nad satuvadki igasugustesse kohtadesse, kus neid olema ei peaks. Turistirohketes kohtades muidugi tehakse peale märja lõppu monitooring ja püütakse liiga ambitsioonikad krokud kinni.







Meie reisi viimane sihtpunkt: Darwin. Põhiline atraktsioon: krokodillipark. Atraktsioon nr 2: Mindil beach market. Atraktsioon nr 3: mõnus soe ilm ja vesi, kuniks seda veel oli. Krokodillipargis oli ikka meeletu hulk neid elajaid, väga meeletu hulk. Kui koaalapargis oli Asta põhiline huviline, siis nüüd läks Kalev üsna pöördesse. Tema päev läks korda, sest ta sai pulga otsast rõvedalt pirakat krokodilli sööta ja pärast väikest krokodilli käes hoida. Väk, mina ei tahtnud.









Sellel korral Darwinis käisime ka kesklinnas asuvas lainebasseinis, kus Kalle ja Kalev boogyboardiga sõitma õppisid ja kõik kutid end vastu teravat põhja rohkem või vähem katki tegid, aga üldiselt oli see väga lõbus. Võite küll imestada, et kes siis soojas troopikas basseini ronib, kui meri on 100 m kaugusel, aga lubage meelde tuletada, et kurjade millimallikate hooaeg ei ole veel läbi ning lisaks elab Darwini ümbruses umbes 75 tuhat kurja krokodilli. Ei kõla nagu koht, kus vette hüpata… Eriti kuna krokodillirünnaku iseloom on filmides ja reaalsuses üsna erinev. Krokodill võib umbes tund aega vee all olla, ilma et ta peaks hingama tulema ning kui ta saaki ründab, siis ta kindlasti mitte ei tule nina veel peal. Ei, ta jääb seni märkamatuks kuni on juba liiga hilja põgeneda. Ehk siis hetkeni, mil ta veest välja hüppab, et oma saagi järele söösta. Ja nad hüppavad kõrgele! Huh, päris hirmus loom…





Ning nüüd kiire kokkuvõte. Turg oli tore nagu eelmisel korral ning sisustas meeldivalt meie aega enne hilisöist (varahommikust) lendu Sydneysse. Milline ajastus! Darwin õhust vaadatuna oli ka väga super, samuti Sydney. Ooperimaja ja sadamasild kõrgelt ülevalt on sama lahedad kui alt : ) Sydney ise oli aga maailma kõige vihmasem koht ning parim hetk oli see, kui me rahulikult ooperimaja treppidel istusime ja lennukist kaasa võetud müslit sõime, kui korraga hakkas täiesti lambist eriti hullu padukat sadama. Ilma ühegi hoiatava piisata! See oli uskumatu! Jaapani turistid hakkasid äkitselt kiljuma ja jooksma ning siis jooksime meie ka, teisele poole ooperimaja, kus maja kalle meid natuke vihma eest kaitses. Konutasime siis seal nagu kodutud. Päris naljakas. Teisel pool klaasi oli uhke restoran ja kajakad nillisid meie sööki. Kui hiljem botaanikaaias ka lõputuna näiva paduka eest varjuma pidime, otsustasime, et on aeg linnast lahkuda. Kes lennujaama, kes rongijaama. Lennujaamakamp sai veel kord üle Darwini sõita ja on nüüdseks kodus ning rongijaamakamp käis teel olles ühes eriti muhedas kohvikus! Ma arvan, et Newcastle on Austraalia kohvikupealinn : )

Nüüd oleme tagasi Muswellbrookis. Siin on üldiselt külm ja paha. Aga kui päike paistab, on ok. Pidime kolima teise tuppa, sest inimesed vahetuvad siin nii kiiresti. Nüüd elame maja ainukeses toas, kuhu ei paista kunagi päike. Suvel oleks see hea, aga talvel, kui toas on 16-18 kraadi, kuluks veidi päikest ära. Nüüdki istun arvutiga õues, sest toas hakkas liiga külm, et trükkida. Alguses tagasi tulles olime üsna suures šokis, sest ilmselt elame me koos maailma kõige suuremate sigadega, kes ei ole kunagi kuulnud põhimõtet “Puhtus ja kord elunormiks”. Aga inimesed on erinevad ja kurta pole midagi. Vähemalt on need notsud muidu normaalsed. Endiselt hämmastab ka saksa noormees, kes vihkab ilmselt pea kogu maailma, kaasa arvatud Tarvot. Ta leiutab üha uusi meetodeid, kuidas Tarvoga mitte rääkida (nt on ta üle läinud saksa keeles suhtlemisele) ning süüdistab teda tagaselja nt instrumendi paneeli lõhkumises. Selle sama paneeli, mille ta ise kuskile auku kukutas ja mis tuli pika metallpulgaga sealt välja koukida. Hmm… Ilmselt on ikka Tarvo olemus süüdi, et see katki läks :D Naljatilgad koos, ma ütlen!

Nii, ümber minu kõnnib suur musta-valgekirju lind. Nende uudishimul pole piire, ta tuleb vähem kui meetri kaugusele ja passib mind. Natuke hirmus ka, tal on jube suur nokk.

Ps. Kui teie seal Tartus teate mõnda toredat väljaüüritavat korter-pesa, siis me oleme juulis tagasi ja tahame kannatamatult kuskil elada.Kuskil, kus puid ahju pannes saab soojust reguleerida ja dušist tuleb kuuma vett ja päike ka paistab. Ehk siis kohta, mis oleks kodu :) Teate küll, mis meile meeldib, meenutage Oa tänavat ;)

Pikal sirgel teel

Seekordne kokkuvõte meie kahenädalasest rännuteest jõuab teieni Austraalia Põhjaterritooriumilt suhteliselt suvalisest teeäärsest teenindusjaamast ja selle taga asuvast üllatavalt meeldivast karavanpargist. Sama pikk kui eelmine lause on olnud ka meie puhkusereis.

Algus: 18. mai 2010 Brisbane’i lennujaam. Värske Eesti delegatsiooni ja kauem Austraalias viibinud Eesti delegatsiooni ühinemine ning rendimootormaja kättesaamine (mis võttis kaua-kaua-kaua aega, umbes kaks tundi) ning karavanparki siirdumine. Et aga turist ei puhka, sõitsime kohe bussiga linna ja asusime uudistama. Botaanikaaed ja jõekruiis päikeseloojangul liinipaadiga olid põhilised atraktsioonid.






Järgmisel päeval selgus, et mu emme (formaalsuse huvides edaspidi Asta) on väga suur koaalamaniakk ja me kimasime maailma suurimasse koaalaparki, et neid karvapalle iga külge pealt imetleda ja uurida. Lisaks sellele oli tarvilik end koos koaalaga ühele pildile saada. Seal pargis oli teisi loomi ka, näiteks meie “vana sõber” emu, ülimalt laisk vombat ja terve kari känguruid. Ja oo, ma oleks oma põhivaimustuse, nokklooma, peaaegu unustanud. Nokkloom on midagi pardi ja pisikese kopra vahepealset ja ta andis ennast ainult korraks näole, siis kui talitaja ta peenesse basseini toitu viskas. Pilti me temast ei saanud, aga nunnumeeter igatahes põhja! See loom on palju väiksem kui ma oleks arvanud ning väga väle on ta ka.









Õhtuks jõudsime mere äärde ning külmaga harjunud eestlased ujusid ka. Pimeduse saabudes hakkas aga kostuma trummeldamist. Kohalik trummiring. Tarvo lõi kohe kampa, aga kuna pole ammu treeninud, jäid käpad kähku valusaks ja pidi hoopis pealt vaatama-kuulama. Igatahes tekkis selline Idakalda tunne. Mitte et me seal varem olnud oleks, aga mulle tundus, et nii see just peaks olema.



Mõned järgnevad päevad olid meil väga ookeaniteemalised, alustades okeanaariumiga Mooloolaabas ja lõpetades riifikruiisiga Cairnsis. Vahepeal põikasime ka majesteetlikku vihmametsa. Okeanaarium oli nagu okeanaarium ikka: palju kalu ja vett, väljapääs läbi suveniiripoe ja kokkuvõttes lahe. Muuhulgas oli seal ka väike akvaarium, mille elukaid sai juhendaja valvsa pilgu all katsuda (meritäht oli kare ja merikurk selline veider libe) ning hülgeetendus (hülged õpetasid inimesi prügi mitte merre loopima ning oma jutu tõestuseks viskasid saltosid, hoidsid palli nina peal tasakaalus ja hüppasid veest mitme meetri kõrgusele kaljule. Ahjaa, lendavat taldrikut oskasid nad ka mängida).



Randadest aga niipalju, et kuna oleme oma rännakutega jõudnud Austraalia troopilisse ossa ja siin on just soe (kõige soojem) hooaeg lõppemas, võib merevees endiselt ebasõbralikke millimallikaid kohata. Põhiliselt tuuakse välja kaks erinevat liiki, kellest üks on suur ja tige ning teine väike ja tige. Loo point on selles, et suvalises kohas ilma kaitsekostüümita ujumine ei ole soovitatav. Küll aga saab ujuda mere ääres asuvates basseinides ning võrguga ümbritsetud randades. Kasutasime nii üht kui teist võimalust, sest ausalt öeldes oli vahepeal ikka palav küll ja palmidega ääristatud liivarand oli nii kutsuv.



Lõpuks ometi nägime ära ka kuulsa riifi ehk Suure Korallrahu. Oo… Nendel riifireisidel muidugi võikski käima jääda – aina soojas ookeanivees mulistada, mereelukaid uudistada ja päikest võtta. Aga peab tunnistama, et rahakott sellele kaua vastu ei peaks. Hoolimata sellest, et meie reis kestis hommikul poole üheksast õhtul poole kuueni, jäi aega siiski ilmselgelt väheks. Kõigepealt sõitsime laevaga Rohelisele saarele (Green island), kus oli ette nähtud kaks tundi. Imeline valge liiv, imeline sinine vesi ja kõige pöörasemalt värvilised kalad! Mina oleks seal vabalt mitu päeva veeta võinud. Selle asemel harjutasime aga kahe tunni jooksul snorgeldamisvarustuse kasutamist (mask lasi koletult vett sisse ja läks uduseks ka, õnneks saime pärast riifil parema varustuse) ja ütlesime korduvalt “vau” ja “oo”. Mõni kala oli ikka tõsimeeli pirakas! Imestamiseks polnud aga palju aega ning juba olimegi uuesti laevas ning teel Korallrahu välimise ääre poole, et “päris riifi” näha. Riifireiside korraldajaid on siin jalaga segada ning meie valisime seekord firma, kellel on seal kaugel merel oma hulpiv platvorm, mis töötab riifitegevuste baasina. Näiteks pargib selle platvormi ääres klaaspõhjaga pool-allveelaev, sealt saab sukelduda, veealuste mootorratta sarnaste masinatega sõita ja snorgeldamiseks vette minna ning sealsamas pakutakse ka lõunat. Midagi peent see platvorm endast aga ei kujuta, kui te seda arvate. Aga pool-allveelaev on küll lahe! See on põhimõtteliselt selline laev, mille süvis on suures osas klaasist tehtud. Inimesed ronivad alla trümmi (vabandage terminite väärkasutuse pärast, kui selliseid peaks esinema) ning vaatavad läbi klaasi välja, olles umbes 3-4 m sügavusel vee all. Laev sõidab korallide vahel ja siis on oi-oi kui huvitav. Meeletud korallmetsad, nende vahel ujuvad kalad ja kilpkonnad, põhjas pirakad karbid. Värve muideks väga ei ole, need kaovad sügavuses ära. Seega oli kõik suuremal või vähemal määral sinine. Ja pärast sulistasime maski ja toruga ka ringi. Issi (ametlikult Kalle) nägi lausa kilpkonna ja haid, mina sattusin kogu aeg sinna, kus veealune fotograaf oma suure kalaga trallis. Nimelt elab seal platvormi ümbruses üks kangesti priske kala, kes arvab, et fotograaf on ta väga hea sõber. Ta ilmselt ei taipa, et teda kasutatakse äri eesmärgil ära. Süsteem toimis nii, et fotograaf andis oma kalale maiustusi, mistõttu kala pidevalt ümber tema tiirutas, mistõttu turistid ümber fotograafi tiirutasid ja fotograaf tegi neist koos kalaga pilti. Pildid läksid hiljem loomulikult müümisele. Hoolimata ärilistest kaalutlustest oli see kala muhe : )

Piltidel esmalt Roheline saar oma sinise veega ning seejärel see, mida me riifil nägime.









Edasi viis tee või õigupoolest õhk mind ja Astat meie sünnipäevade puhul Jaan Tatika masinaga lendlema. Tegemist oli üllatusega ning me olime üllatunud küll, kui korraga autoga mingile suvalisele põllule keerasime ja meie ees oli plekist kuur, millest lohistati välja eriti kahtlase välimusega pisike tiibadega masin. Ametlikult nimetatakse teda MicroLight´iks, aga õhus olles meenutab ta täiesti ausalt Jaan Tatika lennumasinat (filmist “Kuulsuse narrid”), ainult selle vahega, et erinevalt Tatika masinast ta ka püsib õhus. Pooletunnise lennu jooksul vaatasime 300 meetri kõrguselt mangroove, Port Douglase linna, merd, koralle, kilpkonni ja muid mereelukaid, näiteks nägin ma ühte raid. Imevahva masin ja väga tore sünnipäevalend.

Emalendur ja mida me sealt ülevalt nägime.









Merd nägime viimast korda lennumasinast ning peale seda oleme aina sisemaa poole kimanud (täna hakkasime tegelikult uuesti mere poole liikuma). Aina bush ja kõrb, bush ja kõrb… Imeline bush ja imetühi kõrb. Mulle meeldib :) Hea kodune tunne. Lehmad, kängurud, kotkad. Täna sõitsime maastikul, kus kõige kõrgem objekt oli must lehm. Ja õhtuti on praegu nii palju känguruid teel, et pidurdada saab rohkem kui gaasi anda. Tõeline Austraalia!





Eesti delegatsiooni nimekiri erinevatest asjadest, mida me nautinud oleme:
Sooja merevett ja snorgeldamist, troopilist palavust ja metsikut omapärast loodust, kakaduude kaklemisi kohutava kisa saatel, mägismaa jahedaid öid, lõputut uhamist läbi bushi, ülespunsunud kängurute raipeid (???), erinevaid linde ja linnukisa äratuskella asemele, bushiloomi, kes end põhiliselt öösiti näitavad, pea alaspidi oksa küljes rippuvaid papagoisid, korduvateks söögikordadeks karrit ning õhtuti Austraalia ja Itaalia veini.





Üks tore seik veel. Täna õhtul, peale kümmet sõidutundi, jõudsime lõpuks pisikesse asulasse (Daly Waters), et karavanpargis rahulikult magada. Kohale jõudes selgus, et just täna oli seal samas olnud rodeo ning karavanpark on pilgeni rahvast täis. Olime rõõmsad, et saime eelviimase elektriga koha. Meie rõõm ei olnud jääv, sest see eelviimane koht asus uskumatus kohas: otse vetsuukse ees. Sõna otseses mõttes OTSE vetsuukse ees, kahe meetri kaugusel. Vets kujutas endast pisikest plekist putkat. Vetsu taga omakorda oli baar, kus peagi algamas pidu. Bänd mängis, pasunaga (tegelikult saksofoniga) pisikene naine liikus laudade vahel ja inimesed voorisid vetsu vahet. Peale mõningast arutlemist otsustasime lahkuda, sest pidu ei olnud see, mida me tol hetkel vajasime. Eriti veel pidu pensionäride seltsis. Naljatilgad, ma ütlen. Sellist elektriga kohta pole varem nähtud!

PS. Meie Tarvoga oleme tagasi jõudnud teele, mille kord juba Snugiga vastupidises suunas läbisime. Ring peal. Tookord oli kuiva hooaja lõpp ning kõik oli kuiv ja kõrbenud, nüüd on aga “märg” just läbi saanud ja olukord palju rohelisem. Isegi veeloike leidub siin ja seal.