teisipäev, 13. juuli 2010

Tervitusi toome palmisaarelt (ja džunglist)

Oleme Helsinki lennujaamas. Hurraa! Ja siin on normaalne internet!

Selle postituse kirjutamist alustan rongis, mis peaks sõitma Surat Thanist Bangkokki, aga ei ole tund ja pool peale ettenähtud väljumisaega veel liikuma hakanud. Lisaks sellele lasime enda meelest endale sellised piletid kinni panna, mis sisaldavad magamiskohta, aga tundub, et kuskil tekkis mingi arusaamatus ja peame hoopis öö otsa istuma. Vähemalt anti süüa ja teki saime ka. Kui see väike rongiäpardus välja arvata, on meie Taimaa puhkus olnud väga lõbus. Kaheksa päeva ainult, aga nagu Dan ütles: “Helen, igal pool ei saa ka aasta aega olla!”

Põhilisse turismikohta Phuketisse (Tai lõunaosas asuv väga populaarne saar) jäime plaanitust kauemaks, sest Tarvo avastas, et talle meeldib valge liiv ja sinine meri. Phuketil endal neid väga ei ole, küll aga lähedalasuvatel saartel. Kõige kuulsamad neist on Phi Phi saared. Kui keegi teist on näinud filmi “The Beach”, siis see on suures osas seal filmitud. Kes ei ole näinud, siis lühikokkuvõte on selline: Leonardo DiCaprio on noor ja seiklushimuline Ameerika noor, kes tuleb Taimaale põnevust otsima. Algatuseks joob ta mao verd (sellist asja siin tõepoolest tehakse ja see on illegaalne, sest need maod on tihti ohustatud liigist) ja siis tutvub mingis räpakas hostelis ühe sõgeda mehega, kes räägib talle saarest, kus meri on sinisem ja liiv valgem. Juhtub veel asju, aga lõpuks jõuavadki Leonardo ja tema sõbrad sinna saarele ja liituvad sealse salajase kommuuniga, et aina naudiskleda. Edasi läheb veriseks ja ma enam ei räägi. Aga see rand, kus põhiline tegevus toimub, on tõepoolest imekaunis. Asja juures on ka väike konks: nimelt oli filmi põhiline point selles, et saar peab olema väga salajane, et mingid turistid sinna läbustama ei läheks, aga peale filmi linastumist hordib seal lahesopis (Maya Bay) tuhandeid turiste päevas. Olukord oli hullumeelne! Me olime sellest teadlikud ja ei oodanudki paradiisiranda, aga see inimmass oli ikka uskumatu. Ja praegu ei ole isegi põhiline hooaeg!





Meie lemmiksaareks sai hoopis Raya (Racha) saar. Nagu ikka sealkandis kombeks, on kõige lihtsam viis saarte avastamiseks liituda mõne tuuriga. Tuure vahendavad absoluutselt igal tänavanurgal asuvad “reisibürood” ning hinnad on tugevalt tingitavad. Teine võimalus oleks võtta erapaat, aga lisaks sellele, et see on aeglasem (ja ilma lõunasöögita) variant, on ta ka palju kallim. Raya saare puhul oli meil igatahes hea meel, et justnimelt selle kiirpaadituuri valisime, sest muuhulgas viidi meid ka väga muhedate kohtade peale snorgeldama. Lisaks olid selle tuuri korraldajad Raya saare esimese ning kõige parema koha peal asuva majutusasutuse omanikud ning muidu muhedad mehed. Ning kuna ilm oli üsna tuulevaikne, saime paadiga saare põhiranda sõita. Sinna, kuhu muidu praegusel mussoonhooajal ei saa ja kuhu teised tuurid ka ei tulnud. Kõrghooajal on see lahesopp muidugi paatidest täiesti umbes, aga praegu olime seal ainukesed. Meie olime igatahes jube rõõmsad!







Peale mereelukatega lõunastamist otsustasime Tarvoga natuke omal käel ja jalal ringi jalutada ja pisikest osa saarest uurida. Teadsime, et umbes 10-minutilise jalutuskäigu kaugusel on üks teine lahesopp, Siam Bay, kus liiv on endiselt valge ja meri sinine, aga turiste pole. See oli küll üks lahe teekond ja veelgi põnevam oli kohale jõuda, sest selgus, et madalhooajal on Siam Bay absoluutselt välja surnud. Seal oli terve hunnik “hoonestust”, mis lagunes ja jättis mulje, et sealt on päeva pealt lahkutud. Baaris olid endiselt õllepudelid laua peal ja toolid väljas, aga põrand oli kultuurkihiga kaetud jne.





Olles saartest keskpäraselt vaimustunud, otsustasime veel ühele tuurile minna. Seekord siis kolm väikest saart ühe hoobiga. Saared olid nunnud, aga reisijuht veidi liiga võimukas noor naine (istu siin, astu sinna, ujuge minu järel), mis oli mõnes mõttes hea, aga kuna meid oli ainult 13, siis mitte ilmvajalik. Vähemalt nägime lõpuks snorgeldades kuulsat kala Nemot ning lausa kolme erinevat värvi! Toredad kalad, mulle meeldivad :) Igatahes hakkas lõpuks vihma sadama ja üleüldse sai meil saartest kõrini ja järgmisel päeval võtsime suuna hoopis džunglisse.



Enne seda käisime aga oma hotelli lähedal kalaspaas. Õigupoolest pandi meid selle salongi ukse tagant, mis kuulutas kalaspaa teenust, hoopis mootorratta külgkorvi ja kimasime salongi teise esindusse, kus lasime kaladel oma jalgu näksida. Isver, kui rõve tunne see oli! Täiesti uskumatu! Kalas sööstsid nii kiiresti me jalgade kallale, nagu poleks elu sees süüa saanud ja esimesed 5-7 minutit olime praktiliselt krampides. Naerust (jube kõdi!) ja jõledusest. Edaspidi harjusime natuke ära, aga päris naermata ja kergete kiljatusteta seda vist üle ei ela.



Veel kohalikest elamustest.
Söömas katsusime alati käia sellises kohas, kus kohalikud ise ka käivad. Mulle meeldis üks koht, millest mitu korda mööda olime käinud ja mina mõtlesin, et sinna küll minna ei julge, aga juba järgmisel hetkel istusime lauas ja vaatasime, kuidas kokk seal samas ruumis meie nuudleid valmistab ja tema naine maas istudes liha ja sibulaid lõigub. Seda muideks ka, et kui välismaal on Tai karrid ja muu toit mahe ja meeldiv, siis “päris” urgastes on see ikka nii vürtsine, et võtab tuld sülgama. Peale esimest rohelise karri kogemust ma rohkem karrisid tellida ei julgenud.





Süüa ostavad kohalikud suures osas turult. Meie hotelli kõrval asuvale tühermaale tekkis näiteks ühel hetkel eriti pirakas turg, kus müüdi igasuguseid imeloomi. Enamus imeloomadest olid surnud ja lebasid letil jää sees, aga eriti pisikesed kilpkonnad olid veel elus ja koos erinevate akvaariumikaladega müügiks mõeldud. Üldiselt haises seal turul väga koledasti ja jasmiinilõhnalisest paradiisirandadega Taimaast oli asi kaugel.





Omaette teema on kohalik liikluskultuur või selle puudumine. Mina ausalt ei tea, kuidas turistid julgevad seal veel motikaid rentida! Ainuüksi Phuketis on 200 tuhat mootorratast ja nad sõidavad seal, kus tahavad. Näiteks võib reeglina vasakpoolne liiklus korraga lihtsalt parempoolseks muutuda ning eesõigus on alati sellel, kes on suurem või kõvemini tuututab. Täielik kaos ja hullumaja, aga ise nad on harjunud. Kiirusepiiranguid kuskil ei ole ja bussid kimavad linnas 80-100 km/h. Turvavöösid nad loomulikult ei kasuta (autodes) ja üldiselt on väga levinud viis liiklemiseks autokastis, kuhu võib ka näiteks kõlar paigutatud olla, et 8 kutti, kes seal pisikeses kastis istuvad, tümmi saaks kuulata. Oo, ja muidugi see ka, et viiekesi motika (ilma külgkorvita) seljas istumine on täiesti normaalne! Mul oli igatahes iga kord väga hirmus, kui meid järjekordselt minibussiga kuskile sõidutati. Eriti hirmus oli siis, kui bensiin otsa hakkas saama ja me bensukasse sisse keerasime, kus tankimiseks kunagi mootorit välja ei lükatud. Kui see esimest korda juhtus, olime ikka väga šokis, aga pärast harjusime ära. No ja Austraalias on bensukate juures kirjas, et lülita mobiiltelefon välja ja neutraliseeri enne tankima hakkamist staatiline elekter…





Ühesõnaga peale kõike seda kiiret tempot ja hullumeelsust oli aeg metsa põgeneda (bussiga, mis terve 4 ja pool tundi, mis me temaga sõitsime, absoluutselt kogu aeg tuututas!). Sihtmärk Khao Sok rahvuspark. Seda kohta soovitan kõigile, sest see oli nii lahe! Ööbimiskohaks valisime natuke külast väljas oleva “hotelli”, mis asus täitsa metsas. Vihmametsas. Ühe öö ööbisime puu otsa ehitatud majas ja ühe öö džunglimajas, mis oli lihtsalt postidel. Üheski majas ei ole seal konditsioneeri ega sooja vett, küll aga ventilaator ja külm vesi. Muudkui aga löö kõik luugid lahti, tõmba sääsevõrk üle voodi ja kuula öise džungli hääli. Vapustavalt tore. Kohe esimese 20 minuti jooksul nägime ahve, kes meie maja kõrval mööda puid sibasid. Hiljem nägin neid teisel pool jõge kaljuseinal turnimas, sealse õrna taimestiku küljes. Pimedas nägime pisikest helendava tagumikuga lendavat tüüpi (putukamaailmast) ja kuulasime hullumeelseid tsikaade (kõlas nagu ketassaag).





Järgmisel päeval polnud aega raisata ja läksime järvetuurile, mis oli ka väga lahe. Sõitsime pikasabalise paadiga üle paisjärve parvmajadeni ja matkasime koopasse, giidideks kaks väga muhedat kohalikku, kes pidevalt kokapuu lehti närisid. Peale meie oli veel üks Hollandi perekond. Paadi mootor oli alguses veidi pirtsakas ja kui ta peale poolt tundi juksimist ikka veel normaaselt ei töötanud, pidime paati vahetama. No ja pärast ukerdasime veel ühes koopas ja vajusime põlvini mutta. Lõbus igatahes ja need karstimäed olid väga ilusad :)











Viimane atraktsioon: kauaoodatud elevandiretk. Retk oli pisike, 2-3 tundi, aga elevandid olid suured! Ja nii nunnud! See vant, kelle seljas meie sõitsime, oli neljakümne aastane ja jube hästi treenitud. Lükkas aga kivi eest ja korjas mahapillatud plastpudeli üles, kui tal seda teha paluti. Väärikas loom, mina olen vaimustuses.





Nüüd aga rong juba mõnda aega sõidab ja hakkame soodastuma. Homse päeva (esmaspäev) veedame Bangkokis ja õhtuks lennujaama.

Järgmisel päeval: Kiirkokkuvõte Bangkokist. Olime liiga uimased, et väga palju avastada ning kukkus välja hoopis nii, et tegelesime päev otsa kauplemisega. Asjade üle, mida me isegi ei tahtnud! Nii me siis sõitsimegi 20 baadi eest tuk-tukiga ja 10 baadi eest taksoga. Üks Tai baat on umbes 0,4 krooni. Nüüd oleme lennujaamas ja jooksime umbes 3 kilomeetrit, et seinakontakti leida. Ja lõpuks kadus internet siiski ära ehk meie jooksmine blogi õigeaegse ülessaamise nimel oli asjatu. Uhke, aga ajuvaba lennujaam. Kohtumiseni päriselt!

esmaspäev, 5. juuli 2010

Nägemiseni, Austraalia!

Viimased kaks nädalat Austraalias olid üsnagi lahkumismeeleolulised. Mitte ainult emotsionaalselt, vaid ka täitsa praktiliselt: kanda raha erinevatest pensionifondidest ühte kokku (sealjuures avastada, et üks firma läks enne pankrotti kui oma osa ära maksis), saata pakk Eestisse (ning avastada, et didgeridoo on postitamiseks liiga pikk), anda hunnik riideid taaskasutusse ja teine, kohutavalt pleekinud ja kulunud hunnik, prügikasti visata. Need raamatud, mille mööda Austraaliat tiirutades raamatukogude mahakantud asjade lettidelt ostsime, andsime nüüd Muswellbrooki raamatukokku ning kõrvalmajas asuv omavalitsus oli lahkesti nõus paar peotäit patareisid ja mõned akud vastu võtma. Siiski oli meil ka aega looduses käia. Allolevad pildid on tehtud Põleva Mäe rahvuspargis Muswellbrooki lähedal. Seal nimelt on viimased kuus tuhat aastat maa all kivisüsi põlenud. Hetkel põleb ta 30 m sügavusel 1700 kraadi juures ning põlemimiskeskus liigub aastas umbes ühe meetri võrra lõunasse. Meie muidugi ootasime tervet põlevat orgu ning ohtralt tossu, aga tegelikult oli see tossuauk väga pisike ja nägi välja umbes nagu paar tundi tagasi põlemise lõpetanud lõke. Vahva igatahes :)







Ning kõrvalasuvast rahvuspargist looduslik bassein, mida vanasti kasutati lammaste pesemiseks.



Ja üks pilt sellest ka, mis Tarvol töö juures toimus, enne kui ta ära tuli.



Nüüd on aga lugu selline, et meie Tarvoga asusime koduteele (nädalase vahepeatusegaTaimaal) ning Brit, nagu te ilmselt juba teate, naudib jätkuvalt Mt Gambieris maalapse elu ning ei plaani lähiajal sugugi mitte lahkuda :)

Neljapäeva hommikul kell 6 ootasime Muswellbrooki jaamas rongi, et Sydneysse sõita. See oli päris lõbus, sest öösel oli olnud -4 ja hommikul oli ilmselt veel külmem. Kõik värisesid, aga meie sõime jäätist, sest kahju oli head jäätist külmkappi jätta. Naljakas lugu selle Sydneyga – iga kord arvame, et oleme siin viimast korda ja ei vaevu Aire majani viivate busside numbreid meelde jätma, aga tegelikult leiame end ikka ja jälle tuttavalt rõdult linnavaadet nautimast. Seekord ei olnud pererahvast kodus, olid teised Uus-Meremaale suusatama läinud. Aitäh, suusatajad : )



Lühike kokkuvõte meie Austraalia reisist neile, kes ei ole väga usinad lugejad olnud:

Meie seiklus hakkas eelmise aasta 4. juulil ehk siis täna täpselt aasta aega tagasi. Vihmasadu Perthis, kuhu maandusime, andis meile võimaluse vikerkaare alt läbi sõita. Vikerkaare teises otsas oli hostel Cottesloe rannal, kus millegipärast levis tasuta WIFI, vähemalt enamus aega. See tuli vist kõrvalasuvast baarist. Järgmised poolteist päeva tegelesime “refreshimisega”, maakeeli öelduna: otsisime internetist autot, mis tahaks meid ümber Austraalia kanda. Tänu uitmõttele vaadata teises Austraalia osas müüdavaid autosid sattusime Snugi peale, kes oli küll registreeritud Lõuna-Austraaliasse, aga asus meist kõigest 500 km ehk 8 tunni bussisõidu kaugusel Albanys. Meil ei tulnud pähegi, et peaks enne ostmist talle kõhu alla vaatama või pidureid testima. Lugesime aga oma säästud kokku ja põristasime oma uue bussiga minema. Noh, seevastu testis Snug meid korduvalt: mida nad teevad, kui ma keeldun ühtegi käiku sisse panemast, samal ajal vaikselt mäest alla veeredes, aga siis lõpuks ikkagi uuesti tööle hakkan ja lasen end mehaaniku juurde sõidutada, kus selgub, et minuga on kõik korras? Mis nad siis teevad, kui mu rehv keset rahvusparki lõhkeb ja pean selle lombaka jalaga 80 km lähima asulani sõitma? Mis nad siis teevad, kui ma keset parkimisplatsi lihtsalt suure küljeukse eest viskan? Aga siis, kui keset outbacki korraga riiul alla prantsatab või keset Melbourne’i linna siduritross katkeb? Ning tema kõige õõvastavam trikk: mis nad siis teevad, kui ma korraga otsustan, et kõige õigem hetk korduvaks mootori väljasuretamiseks on järsku, kitsast ja kurvilist mägiteed pidi alla sõites (kui mootor on väljas, siis pidurid ei tööta). Aitäh naljamees Snugile, et ta meid 20 tuhande kilomeetri jooksul lõbustas!



Tee viis meid mööda Austraalia läänekallast üles Kununurrasse, meie lemmikkohta sellel mandril. 3 kuud järjepidevat higistamist ja ainult õues elamist on supertore kogemus. Oktoobri lõpus jätsime Lääne-Austraalia maha ning rändasime läbi Põhjaterritooriumi. Kõrb, kõrb, kõrb… Jõudsime Lõuna-Austraaliasse. Kõrb, kõrb, kõrb… Kuidas palun!? Ikka veel kõrb! Ja veel kuumem kui põhjas! Uskumatu, aga tõsi. Mingil hetkel hakkasid ka kultuurmaastikud, mis tundusid lihtsalt igavad ning lisaks sellele oli peale nädalatepikkust rändamist aeg leida töö. Loxton ja apelsinide korjamine tulid meieni kuidagi väga loomulikult. Me ei olnud kurvad, kui meie karjäär kolme päeva pärast lõppes, sest tegu oli ilmselgelt sellise kohaga, kus päkpäkkerid alatult ära kasutatakse. Me kulutasime seal rohkem kui teenisime. Samas oli sinna minek üks meie parimaid otsuseid, sest tänu naljakale Loxtonile kohtasime Matti, kellest sai üks meie parimaid sõpru Austraalias (meenutus: ta hääletas keset tühjust). Tänu sellele, et Mat elab Mt Gambieris ning sellele, et seal samas linnas on väga normaalne infokeskus, leidsime end Lisle’i juures töötamast. Ning päkpäkkeri paradiis võib alata! Sõbralik töökeskkond, tunnipalk, tasuta dušš, tasuta pesupesu (tundus uskumatu)… Üsna kiiresti saab selgeks, et siin majas sellist asja nagu “ainult omakasu” ei tunta. Kodu mis kodu!



Meie Tarvoga põikasime aga korraks Uus-Meremaale ning seejärel kimasime Snugiga Sydney lähedal asuvasse Muswellbrooki, et Tarvo saaks olla tähtis kaevandus-ehitus-geodeet ja mina kannatlik-tubli kodukana. Maikuus reisisime veel Brisbane’st Cairns’i ja sealt Darwinisse ehk võib uhkelt öelda, et ring peal. Kahjuks ei jõudnud me Tasmaaniasse ja vähem kahjuks Pealinnaterritooriumile, aga kuna Brit neis käis, siis panen ikkagi linnukese kirja :)

Põhjalikuma jutu kuulmiseks ja seni avaldamata piltide vaatamiseks tulge meie Eestis külla : )

Aga praegu oleme hoopis Taimaal. Nagu troopikale kohane, on siin 30 kraadi ja õhuniiskus umbes 3000%. Oleme veel natuke kultuurišokis, aga muidu päris rõõmsad. Taimaad kutsutakse naeratuste maaks, aga meie oma siin veedetud loetud tundide jooksul veel väga palju naeratusi näinud ei ole. Lennujaamaa passikontrollis ei tahetud teregi öelda. Katsume nüüd sisse elada, et siis nädala pärast teile adekvaatsemalt kirjeldada, mida Phuketis kui põhilises turistikeskuses kohata võib. Seniks nautige suve! :)

pühapäev, 27. juuni 2010

Lugu tuhandest lambatallest

Seekord räägime lambatalledest ja sellest, mis nendega tehakse. Suured loomasõbrad ja inimesed, kes kergelt šokeeruvad, olgu ette hoiatatud, et kirjutan asjadest nii, nagu need on. Siinkohal teile rahustuseks, et mina olen ka suur loomasõber!

Niisiis talled. Neid kepsleb meil siin karjamaadel umbes tuhande ringis ja praegu on nad üks ja pool kuud kuni üks päev vanad, mõned veel sündimata. Nagu ma eelmine kord rõhutasin, on neil algul toredad pikad sabad (ilmselt olid osad teist targemad kui mina ja teadsid seda juba varem). Viimaste nädalate jooksul on jõudnud kätte aeg, mil neist saavad sabatud. Talledest etteruttavalt veel nii palju, et neil on siin ringi kepsutades tore elu umbes täpselt maikuust novembrini, mil nad kõik minema saadetakse. Taevastele karjamaadele. Ja Colesi lihaletti, kus keegi enam ei erista, kas see oli see poole musta peaga tall või hoopis suurte kõrvadega. Või äkki see tüüp, kes kogu aeg koha peal neli jalga korraga hüpata armastas.

Talleprotseduurid alata! Kõigepealt aetakse nad karjamaadelt kokku (loomulikult mitte kõik korraga, sest nad on erivanused ja võetakse ette erineval ajal – siiani umbes 200-500 tükki kuskil kord nädalas), eraldatakse lammastest ja pannakse aedikusse. Peale sabalõikuse ootab neid ees veel mitu protseduuri: neile antakse ussirohtu ja vaktsiini erinevate haiguste vastu, pannakse kõrva külge märgis, väikestest poistest tehakse väikesed mitte-poisid ja lõpuks lõigatakse maha saba. Sellest kõigest kohe lähemalt. Kes tahab, võib nüüd blogi kinni panna ja minna hoopis võileiba sööma. :)

Kõigepealt on aedik ja on tallepüüdjad. Esimesel pildil talled aedikus, taamal murelikud emad. John demonstreerib aedikut ja Simon talle ülestõstmisvõtet.







Nagu näha, haaratakse tallel kahest jalast ja tõstetakse ta järgmisel pildil oleva pöörleva karusselli peale. Selle üks metallist osa on liikuv, et tall liiga palju siputada ei saaks. Niisiis tõstavad tallepüüdjad looma karussellile ja sõit võib alata.



Esimene peatuspunkt on arstionu, kelleks tol korral oli Tony (pildil vuntsidega]. Tema ülesandeks on anda vaktsiinisüst ja ussirohtu - sama asi, mida ma olen ka teinud ja millest juba kirjutanud. Üldiselt on talled rahulikumad kui lambad, sest nendega pole seda varem tehtud ja nad ei oska paanitseda. Pildil annab Cindy tallele ussirohtu ja on ilmselgelt ise asjast palju ehmunum kui tall. :)



Karussell pöörleb edasi. Järgmine peatus: kõrvaaugustaja, karussellipildil teeb seda tööd Jimmy. Selle töö tegemiseks on spetsiaalne püstol, no umbes nagu selline, millega kõrvaaukegi tehakse. Ainult et kõrvarõngad on jämedamad. Esimesel pildil on näha siinsed märgised. Ja teisel demonstreerib Simon augustamisvõtet. Selleks tuleb püstol panna talle kõrva otsa ümber ja vajutada kõvasti. Tõesti kõvasti, sest ühe käega ei ulata hästi kinni hoidma. Aga talled on paigal ega protesteeri. Ja töö on kiire ja korralik, verd ei tule ja kõik okei. Igatahes on märgised kohustuslikud, et tuvastada, kust farmist täpselt loom pärit on. Number on alati peal sama, aga värv on erinev olenevalt aastast. Seekord siis oranž.





Märgiste süsteem on üldse huvitav, sest näiteks pannakse eraldi märgis lambale, kes tiineks ei jää või kelle tall sureb. Esimesel aastal, kui temaga see juhtub, saab ta selle ühe märgise oma esimesele lisaks. Kui sama lugu kordub temaga mõnel teisel aastal, läheb ta lihaturule. Selline ühe hoiatuse süsteem ongi.

Järgmine (ja viimane) peatus karussellil, seekord Lisle käe all. Allpool oleval pildil on näha esimese ülesande tööriistad, milleks on kummirõngad ja instrument, millega nad alguses laiali venitatakse. Need on ainult väikeste poiste pärusmaa. Nimelt venitatakse see pisike kummirõngas suureks ja pannakse ümber nende munandite, kus see jälle lahti lastakse ja seega tagasi väga väikseks tõmbub. Algul pidi valus olema, aga siis tuimestub ära. Jääb üle ainult oodata, kuni kõik üleliigne ühel päeval lihtsalt maha kukub... Mõned farmerid kasutavad sama meetodit ka sabade puhul, nagu siin üle tee oleva lambakarja omanik. Aga tagasi kummirõngaste juurde – küsite äkki, milleks? Tallepoiste liha pidi minema vintskemaks ja seega ei meeldiks kodanik Tarbijale. Nii ongi.



Järgmine protseduur puudutab ka talletüdrukuid. Jõudsimegi lõpuks sabalõikuseni. Seda tehakse tulikuuma gaasiga kuumutatava noaga. Tuli selleks, et haava desinfitseerida. Süsteem on lihtne – hoiad talle sabaotsast kinni ja vajutad noa kaks poolt kinni. Ja ongi läinud! Tundub liigagi lihtne. Mõne tall näeb välja nagu ikka, ainult sabatu, mõnel tuleb natuke verd, mõnel purskab verejuga otse õhku. Igatahes näeb sabalõikaja päeva lõpuks välja nagu kirvemõrtsukas. Alumisel pildil John kätt veriseks saamas. Teisel pildil Cindy koos erinevate sabadega. Pildid sabasid täis kotist ja kirvemõrtsuka välimusega sabalõikajast jätan üles laadimata, mõnel lugejal ehk ajaks südame pahaks. Ütleme nii, et Boney M maiustas päeva lõpuks mõne maitsva sabaga...mine sa võta kinni nende koerte toidueelistusi.





Jällegi – milleks? Küsimus selles, et kui talledele sabad alles jätta, lähevad need väga-väga räpaseks. See aga meelitab ligi kärbseid, keda -nagu te ehk mäletate - on siin soojemal hooajal mustmiljon tükki. Kärbsed muneksid hea meelega oma munad tallede räpastele sabadele ja nii saaks loomast neile elav toidulaud...olevat väga jäle vaatepilt.

Saba maha lõigatud, lükatakse tall karussellilt maha ja juba ta jooksebki lammaste poole, kes karussellist ohutus kauguses lastel silma peal hoiavad ja vahepeal murelikult määgivad. Et olin fotograafi rollis, ise protseduure tehes pildile ei jäänud, aga muidu proovisin kõik järele. Video pealt tundub kõik palju hullem kui reaalselt kohapeal.

Selline siis seekordne ülekanne teie farmitööliselt. Olge toredad, hoolige teineteisest ja oma loomadest!