Jutujärjega tagasi Unenäomandrile! Nüüdsest võite hakata blogil silma peal hoidma kord kahe nädala jooksul, sest üksi iga nädal postitada ei jõua. Puhtalt kasvõi seetõttu, et tööl käies on ka minul siin nn argipäev ega ole alati uudiseid, mida teiega jagada. Aga kord kahe nädala jooksul luban teid oma tegemistega kursis hoida.
Statistikahuvilistele: tänaseks olen Austraalias olnud 1 aasta ja 9 päeva! Põhikohaga jätkan, nagu Helen juba kirjutas, maalapse elu – päeval kaheksa tundi viinamarjaistanduses, ümberringi jätkuvalt karjamaad ja lambad, kodus suuremat sorti kokkamised, meelelahutuseks koduloomad ja raamatukogu dvd-osakond. Tööl pruunime jätkuvalt, kasvatame käelihaseid ja kangestame kaela. Ilusa ilmaga päeval näeb vaade välja selline:
Suurim uudis meil siin on see, et peale kahe koera (Boney M ja Serena) on meil koduloomaks nüüd ka lambatall Lucky (Õnneseen).
Lucky lugu oli selline, et ta kaotas oma ema. Mitte, et too oleks ära surnud, aga sõna otseses mõttes kadus ära. Vihmase-tormise ilmaga juhtub, et talled jäävad emast kuhugi maha ega leiagi pärast enam teineteist üles. Lisle arvab, et Lucky emal olid kaksikud ja nüüd on tal ainult üks alles. Kui meie ta endale saime, oli ta üsna õnnetu, üksik ja natuke räpane. Ilmselt oli ta siis paar päeva vana. Igatahes oli tal, nagu imikule kohane, rohkem nahka kui midagi selle all, aga silmad olid suured ja säravad. Lisle ostis tallede piimasegu, Lucky õppis lutipudelist piima jooma ja nüüd näeb välja nagu lust ja rõõm.
Lucky esimestel päevadel meiega:
Igatahes on talle nüüd selge, et inimesed on tema seltskond. Üks meie töökaaslane pani naljaga pooleks juba terve sugupuu paika... Eun Kyung on ema (see, kes alati süüa annab ja hoolt kannab, kell 5 toitmiseks üles tõuseb ja mida veel – ta on väga pühendunud), Yukari on vanaema, Cindy on tädi, mina olen õde, John on onu, Simon on vanaisa, Lisle on vana-vanaisa... Ülejäänud sugulased on juba kaugemad. Üldiselt jookseb Lucky Eun Kyungi sabas nagu korralik lambatall ikka. Tööl olles istub tema kõrvale maha ja jääb magama. Samal ajal liigume meie ridasid pidi edasi ja mõne aja pärast ta ärkab üles ja kukub määgima. Teinud kindlaks, kuspool Eun Kyung on, tatsab ta rahumeeles temani ja istub jälle maha. Või näksib rohtu. Igatahes toob tema määgimine kõigile töötajatele muige näole ja hüüdnimesid jagub. Mõned neist küll veidi iroonilised – „Barbeque“ ja „Ugg boots“ (need on siis tallenahast soojad jalanõud). Aga Lucky on kõigi lemmik. Kõige ärahellitatum lambatall siinmail.
Järgmisel pildil minu kaastöölised pärast päeva lõppu. Oodates poisse, kes meile autoga järele tuleks.
Nunnumeeter põhja! ;)
Natuke ka toiduklubilistel teemadel... nimelt on meil viimasel ajal pidevalt kavas rahvusköögid ja nende ampluaa aina laieneb. Mitu pühapäeva oli järjest pitsaõhtu. Mitu reedet oli mehhiko köök. Eile oli meil jaapani sushiõhtu (imehea!).
Täna on teemaks hiina köök ja täpsemalt pelmeenid. Vormisime ja valmistasime neid siin kolm tundi (rääkimata sellest, mitu tundi Cindy eile täidist hakkis) ja tulemus on pildil näha... Olgu, tegelikult on pildil näha toore tulemus, sest praegu alles keedame ja varsti ongi õhtusöögi aeg. Kastmekausid on juba laual – sojakastme ja muude salapäraste koostisosade segu.
Järgmisel nädalal on kavas eesti kartulisalat. Aga mida eestipärast pakuksite teie? Ootan soovitusi! :)
Teine teema: kindlasti loevad blogi mõned fotograafiagurud... Mul oleks nimelt soov omale uus fotokas hankida. Järgnevalt kirjeldan naiivselt suurte silmadega, mida ma otsin: Midagi väikest ja lollikindlat, aga et kvaliteet oleks parem, zoom veidi korralikum (mõlema eelneva punkti juures tuleb tõdeda, et võrdluseks on minu praegune iidne Canon Powershot A510), natuke oskaks videot teha ja muidu...ega ma täpselt ei teagi. Tahan teha dok- ja reisipilte. Raha olen nõus kulutama umbestäpselt kuni 5000 krooni. Kogun soovitusi, et nende abil midagi otsustada. Andke nõu, kallis rahvas!
Tervitusi Eesti kuumalainetesse! (Teile muigamiseks, et siin oli täna päeval umbes 8 kraadi.)
