Tuhat ükssada viiskümmend! Müüdud!

Täna võtsime töölt vaba päeva, sest toimus jääraoksjon. Selle nimel jätsime Euniga viinamarjaväädid sinnapaika ja läksime bossiga kaasa loomi inspekteerima. Plaan oli osta kuus jäära. Plaan täideti sajaprotsendiliselt.

Oksjoni toimumiskohaks oli üks jäärade aretamisega tegelev farm. Nimelt ei ole nende puhul elu niisama lihtne kui lammaste pidamisel, sest palju on paberimajandust, oluline on nii loomade sugupuu kui ka kõiksugune statistika – sünnikaal, kaal emapiimast võõrutamise ajal, igasugused indeksid... Enne oksjonile minekut uurib farmer brošüüri ja valib juba enda jaoks parimad loomad välja. Kohapeal inspekteerib veel üle – et kui laiad ikka õlad on ja kuidas välja näeb, kas on ilusat valget värvi või on tumedamaid laike... Oksjonil, kus meie käisime, oli jäärasid müügis üle 300. Kõik olid eraldatud umbes kuuesteks rühmadeks, numbrid olid selga maalitud ja farmerid jalutasid aedikute vahet ja ajasid, nina paberites, näpuga numbritel järge. Kui piltidelt selget sotti ei saa, siis tuleks lisada, et enamus loomi kaalusid üle 110 kg (raskeim oli 136 kg!). Nende suurust võite siis ise ette kujutada. Parajad tümakad. :D







Pärast inspekteerimist oli austraallastele omaselt paus ja õige koht grill-liha või vorstikese söömiseks. See torgatakse valge saiaviilu vahele, pannakse törts ketšupit ka otsa ja naeratus austraallase näol on garanteeritud. Mina loobusin paljast saiaviilust ja jõin selle asemel limonaadi.

Oksjoni osa ise oli väga professionaalne. Oksjoni läbiviijaks oli üle 70-aastane härra, kes rääkis imekiiresti ja kelle diktsioon oli nagu spordireporteril. Mina suutsin peamiselt eristada tema tekstist ainult numbreid ja hindu. Aega ei viidetud, umbes viis inimest vehkisid kätega sinna ja tänna erinevate ostuhuviliste suunas ja enne kui jõudsin vahel keskenduma hakata, oligi juba loom müüdud. Väga lahe meelelahutus igatahes, palju põnevam kui kriket. :) Ühe jäära hind kõikus vahemikus 800-1900 dollarit (laias laastus siis kuskil 8000-19000 krooni), keskmine oli seejuures umbes 900. Kogu aeg võeti ette kaks jäära ja samal ajal taustal aeti uusi ühest aedikust teise, väravad käisid kinni ja lahti ja inimesed tegutsesid profilt. Lust oli vaadata. Kokku võttis 300 jäära müümine aega tund ja kolmveerand.



Pärast oksjoni lõppu võtsime väikse puhkuse ja tiirutasime ringi lähedalasuvas ookeaniäärses asulas nimega Robe, mis on üldiselt rikaste lemmiksuvilakoht. Sini-sinist ookeani vaadates ma üldse ei imesta selle üle. Hingasime siis natuke puhkuseks mereõhku, vaatasime laevu ja uhkeid maju ning suundusime jälle tagasi. Sellaks olid Lisle’i uued loomad kõik juba omaette aedikusse pandud (esimesel pildil siis needsamad) ja ootasid autole laadimist.







Teel koju näitasime jääradele veel ilusaid kohti, tutvustasime neile uusi inimesi ja lõpuks, kui nad olid heitnud autokastist kiire pilgu peale neid ümbritsevatel karjamaadel elutsevatele potentsiaalsetele daamidele, lasime nad karjamaale lahti. Nüüd on ainult kuu või kaks oodata ja siis õnnestubki neil kõigi siinse 1200 lambaprouaga tutvust sobitama hakata. Igatahes hakkasid nad aega raiskamata kohe pärast autokastist maha hüppamist rohtu sööma ja uue maaga tutvuma. Vast jäävad rahule. :)

Seekord siis selline eksprompt jäärapostitus. Järgmine kord teistel teemadel. (Lõppu võite ette kujutada „Vaprate ja Ilusate“ muusikat ja kirja „Jätkub...“)

PS. Palun siinsele aadressile mulle tuviposti enam mitte saata. Kasutage vahelduseks e-posti!
PS2. Kas teile on ka uus päises olev pilt udune või on asi Lisle'i kuvaris? Enne üles laadimist oli teine korralik. Mul kahtlane tunne, et blogger tegi sellega midagi (ehkki suurust justkui ei muutnud). Andke teada, eks!

Üks pilt räägib rohkem kui tuhat...

...tähemärki.



Viibin ikka veel lammaste maal.

Tervitused sügisesse Eestisse ja jääge järgmist pikemat postitust ootama!

Saab sööki, saab jooki, saab sadat sorti kooki

Tundub, et „külm“ talv on nüüd siis päriselt möödas. Iga päevaga on viinamarjaridade vahel üha rohkem pisikesi lillasid lillekesi ja okste lõikamisel tilgub lõikekohtadest mahla. Mõni väät on eriti veerohke, siis on nagu oleks kraani lahti keeranud. Kevad on ikka ilus!

Tööl on meil nüüd palju rahvast (kuskil 30 inimest) ja aina juurde tuleb. Hooaeg kisub kiireks, sest enne pungade puhkemist on vaja viinamarjaväädid ära pruunida ja võimalikult palju traatidele maha siduda. Sidumistööd saab veel pärast teha, aga siis peab olema ettevaatlik, et pungasid ära ei lõhu, kuna nad on nii õrnakesed.
Põhiliseks bäkpäkkerite koosseisu muudatuseks on see, et Cindy ja John võtsid tiivad selga ja põrutasid tagasi Taiwani poole, puhkepeatusega Taimaal. Ja täna tuli Simon Indoneesiast tagasi. Muidu on meil lisaks veel uus prantsuse paarike, hästi toredad teised. Ja vahepeal oleksime äärepealt saanud omale iirlasi. Nendega oli üldse üks naljakas lugu, kohe räägin.

Nimelt pani Lisle Harvesttraili üles töökuulutuse, eesmärgiga võtta veel bäkpäkkereid tööle. Aga võta näpust - peamiselt helistavad selle peale hoopis kohalikud Mt Gambierist või lähiümbrusest. Ilmselt on ka austraallastel siinkandis praegu tööga kitsas käes. Igatahes ühel hetkel helistasid iiri tüdrukud, kes olid parajasti Berris (siit kuskil viie tunni tee), ja algul oli jutt, et tuleb kolm tükki – kaks iirlast ja üks austraallane. Ja Lisle plaanis nad mahutada teise majja. Paar päeva hiljem oli plaan muutunud – kaks tüdrukut olid otsustanud, et neil on peikad Berris ja nad ikka ei tule. Niisiis pidi tulema ainult üks ja Lisle lubas ta majja mahutada. Hommikul enne tulekut igatahes selgus, et tuleb ikka kaks tüdrukut. Nad jõudsid kohale kuskil kell 4 päeval ja kahe tunni pärast läksid jälle minema. :D Algul ei tulnud peaaegu sissegi, vaidlesid omavahel väljas (kaks sõpra tõid nad autoga ära, ilmselt siis vaidlesid nendega ka), kas minna või jääda. Suitsetasid ja vandusid. Siis tõi Lisle nad lõpuks sisse, ütlesime teineteisele tere ja nad viisid oma asjad tubadesse ja kadusid uste taha, käies ühest toast teise ja muudkui arutades. Umbes tunni aja pärast otsustasid nad, et lähevad ära, ja ütlesid Lislele, et nad said oma eelmises hostelis tööd. Ja Lisle oli rõõmus, sest nad tundusid üsna ebasõbralikud ja koostöövõimetud olevat. Suhelda meiega nad ei üritanud ja poleks midagi öelnud ka asju jälle uksest välja viies, kui me küsinud poleks. Igatahes tundsime kergendust, sest ilmselt oleks õhkkond üsna pingeliseks muutunud, kui nad siia oleksid otsustanud jääda. Igatahes olid nad kaks tundi pärast siia jõudmist jälle läinud.

Nojah, meie võtsime seda kui naljakat intsidenti ja ei mõelnud selle peale rohkem, enne kui Lisle paar päeva hiljem ütles, et ta sai Harvesttrailist kõne. Nimelt olid tüdrukud sinna helistanud ja meie farmi peale kaevanud! Sest nad olevat tundnud end ähvardatuna. :D Ilmselt oli asi selles, et me naeratades tere ütlesime... Ja et üldse oli see linnast kole kaugel ja üks tüdruk oleks pidanud magama sohva peal, ehkki ta tahtis voodit. Nojah... igatahes selline käitumine on põhjus, miks paljud farmerid ei usalda bäkpäkkeritest tööjõudu ja meie peaboss Tom ütles seepeale Lislele rõõmsalt, et oligi juba aeg, et ta saaks mõne kehva bäkpäkkeri, sest tal on järjest nii palju vedanud.

Vahepeal suur aitäh fotosõpradest nõuandjatele. Fotokas on mul nüüd käes – kes on mudelist huvitatud, siis tegu on Canon SX 210 IS-iga. Pisike, aga korraliku zuumiga. Tellisin internetist ja maksin koos postikulude ja lisaakuga umbes 350 dollarit (umbes 3500 krooni).

Eelmine nädalavahetus möödus meil pidustuste tähe all. Reedel oli Trinity (viimasel pildil vasakul), ühe töökaaslase, viimane tööpäev, sest ta on viimaseid nädalaid rase. See oli parim (ja ilmselt pikim) lõuna, mis meil tööl olnud on! Filipiinod vaaritavad igaks pidustuseks tohutult süüa ja see on alati jube hea; lisaks veel kõikide iseküpsetatud koogid... pärast lõunat oli igatahes raske töötada, sest kõht oli nii täis. Pidustus nägi välja umbes selline. Ilmselt Helenile-Tarvole näeb veidi tuttav välja. :)









Laupäeval oli järgmine sündmus – Grace’i, teise töökaaslase, sünnipäev. Laual oli vist umbes 12 erinevat rooga – erinevaid lihasid, nuudleid, riisi, spring rolle, kala, teistsuguseid nuudleid, juurvilju... ja hiljem veel umbes kaheksat sorti kooke. Ühte ma ütlen selle kõige peale: filipiinod armastavad söömist! Pidu oli meeleolukas, pärast sööki kandusime üle karaokele ja üks tants sai ka tantsitud, ehkki keerutamiseks oli ruumi umbes üks ruutmeeter. Sünnipäevalaps on viimasel pildil.