Great Ocean Road & Melbourne - revisited!

Nüüd juba uutel (ehk tegelikult justkui vanadel) radadel. Mount Gambierist põrutasime Eun Kyungi ja Simoniga piki Uhket Ookeaniteed Melbourne’i. Seekord oli ajastus parem ja turiste teel vähe, nii et isegi õnnestus peatuda ja ringi vaadata. Üldiselt oli kulgemine tsill ja tore, ehkki maastiku osas üllatusmoment seekord täielikult puudus. See-eest olid koaalad! Nimelt oli tee ääres jälle mitu autot kinni pidanud ja peatusime meiegi, sest puu otsas (no nii paar meetrit teeservast) paistis koaala. Aga ohhoo-efekti tekitas see, et tegu polnud mitte ühe (nagu eelmisel korral), vaid nelja koaalaga! Üks neist oli kogu aeg seljaga (paistis, et magas), üks nõjatus unisel ilmel selja taga olevale puuoksale ja mälus eukalüptilehti...aga viimased kaks tükki olid ema ja laps! Pisikest koaalat polnud ma kunagi varem näinud, nii et jälgisime ammuli sui oma kakskümmend minutit. Jube armas! Piltidel siis unine mäluja ja ema lapsega. :) Minu seekordsed Ookeanitee pärlid!





Melbourne’is läksid meie teed lahku ja minu väga pikaaegne toanaaber Eun suundus koos Simoniga edasi ida poole (hetkel peaksid nad esimest korda elus katsetama couch surfingut, mis on põhimõtteliselt lahkete kohalike juures ööbimine). Mina sain kokku oma sugulase Abbiega, kes pakkus mulle öömaja oma värskeltkolitud korteris.
Seekordne Melbourne omas hoopis teistsugust nägu just seetõttu, et oli kohalikke, kellega koos olla ja minu peatuspaigaks polnud kesklinna hostel. Kahekorruseliste majadega Mt Gambierist (rohelistest karjamaadest rääkimata) tulles tulid mulle üllatusena kõrghooned ja tihe liiklus tänavatel (ühe linna normaalsed sümptomid) ja ma imestasin, kuidas inimesed sellises lärmis üldse olla saavad. Aga kõigega harjub ikka väga kiiresti... Kõrghooned rohetavate parkide taustal! Ja Abbie koos kesklinna vaatega Melbourne’i kõrgeimast hoonest (Skytower). Kui ma nüüd ei eksi, oli sellel 88 korrust ja tuule käes võib hoone tipp kõikuda 60 cm! Meil oli hea meel, et me viimast fakti kuulsime alles pärast alla tulemist, sest tuul oli tol päeval tõesti kõva.





Ühel jalakäijate sillal Melbourne’is on faktid kõikide Austraalias elavate eri rahvuste kohta. Teile teadmiseks klaastahvel eestlaste kohta! Taustal jätkuvalt kesklinn.



Ägedamate rajoonide graffiti oli küll vaatamist väärt. Kahjuks kõige ilusamad jäid pildistamata, aga näited on needki. :)





Tegelikult tundsin end seekord Melbourne’is umbes nagu Tartus (just seltskonna mõttes). Reede õhtul käisime sellises ägedas alternatiivmuusika klubis nagu Revolver, mis on lahti terve nädalavahetuse reedest pühapäevani, ja meenutas mulle väga Genklubi, ehkki oli mitu korda suurem ja rahvas oli väga rahvusvaheline. Aga kella viieni tantsida oli küll kodune tunne! Laupäeval sain kokku ühe vana internetituttavaga, käisin teatris ja õhtul tulid külla Abbie-Jamini sõbrad. Täpselt selline hubane Tartu olemine. :) Pühapäeval tuli Abbie pere külla, sest Freddy (tema vanaisa ja minu vanaisa vennapoeg) sai 85! Nii et kõige tipuks olin veel perekondlikul sünnipäeval. :)







Nüüd olen jõudnud otsaga Hobartisse, mis on tuttavlik ja üsna kodune, ehkki wifiga on küll kehvad lood. Nimelt ühel väljakul, kus ma varem wifis istusin, on nüüd 5MB piirang (mis on küll püha ajuvabadus). Tulin siis täna blogi ülespanemise eesmärgil ühte wifiga kohvikusse (kus on muide suurepärased vaarika-valge šokolaadi muffinid ja superhea muusika!), aga siit ei saa Blogspoti lehele minna ega Facebooki korralikult kasutada, nii et ma kohe ei teagi, miks siin lõunamandril interneti kasutamine nii keeruline on. Eks siis paneb mu Eestis viibiv käsilane Helen selle üles, ma loodan. :)
Homme lõunal ootab mind Hobartist umbes 45 minuti kaugusel asuv meditatsioonikeskus, kus järgmise 10 päeva jooksul toimub Vipassana meditatsiooni kursus. Ärge siis paanitsege, kui minuga vahepeal ühendust ei saa. Kuulmiseni pärast seda!

Ongi lõpp. Ongi algus.

Ühes viinamarjaistanduses töötades võib juhtuda, et...
... tigu tabab su pead ja inimene kolme rea kaugusel vilistab süütult.
... sinu poolelijäänud rida tähistav oks liigub salapärasel kombel valele reale, mispeale sa piki rida tagasi jalutades eeldad, et kõik teised on vales kohas.
... märkad oma reakaaslast ümisemas või kergeid tantsusamme tegemas. Pärast ajab ta kogu asja tuule süüks.
... keegi seob märkamatult su vöökoti sinu selja taga oleva posti ümber. Loomulikult ei taipa sa seda enne, kui üritad kuhugipoole astuma hakata.
... su reakaaslane kihutab suure hooga tööd teha ja siis hõikab sulle üle õla: „Hei! Me läheme SINNApoole!“
... ninakas lammas kargab karavani uksest sisse ja nõuab inimeste najale hüpates toitu nagu koer. :)
... sind eksitatakse, aetakse segadusse, sulle räägitakse sadu nalju ja ilmtingimata tõmmatakse sind haneks. Iga päev.
Viimati juhtus nii, et üks inimene ajas teist oma kunsthammastega taga. Pidin naerukrambid saama.

Kõige tipuks võib juhtuda, et kodu, töö ja töökaaslased saavad nii armsaks, et lahkumismõte teeb meele väga kurvaks. Ehkki siinsetest keegi ei mõistaks mu blogi lugeda, ütlen siinkohal aitäh! Aitäh, et õpetasite mulle, et täiskasvanud ei pea sootuks tõsimeelsed olema ja et hoolimata keerdkäikudest on elu täis nalja ja naeru. Need siin on inimesed, kellel on kõigil nii omanäolised lood ja mul on ääretult hea meel, et mul on olnud võimalus neid tundma õppida. Ja seeläbi teada saada ühtlasi palju uut iseenda kohta.

Järgmistel piltidel on kõik mu siinsed töökaaslased, vanustes 17 kuni 72 ja päritoludelt peamiselt austraallased ja filipiinod (ehkki mõiste „austraallane“ tähendab reaalselt nii ehk naa vabalt võttes ükskõik mida).













Tööl lõpetasime kogu pruunimishooaja kolmapäeval. Kõik viinamarjablokid on nüüd uueks aastaks valmis ja lihtsalt lust on vaadata, kuidas lehed vohavad ja lähevad üha rohelisemaks! Ja õunapuud on õites... kõik on valge ja lõhnab imehästi!









Nüüd on siis ring igatpidi täis ja aeg teha kokkuvõtteid. Saabusin siia, Mt Gamberi lähistele, koos Heleni ja Tarvoga eelmise novembri lõpus. Kui vahepealsed puhkused kõrvale heita, olen siin nüüdseks olnud 11 kuud ja näinud tervet aastaringi! Käes on kevad, eelnenu hakkab otsa lõppema ja aeg on uuteks algusteks. Pidin näiteks ära viskama enamuse tööriietest, sest hoolimata parimatest kavatsustest oli neil õnnestunud liiga auklikuks kuluda.



Viimased päevad on olnud täis tegevust. Reedel käisime kahe töökaaslasega ookeaniäärsetes kohtades (Kingston, Robe, Beachport) tuuritamas. Algul oli ilm väga ilus, aga kui ookeani äärde jõudsime, siis kiskus pilve ja tuuliseks ja vahepeal sadas vihma ka. Laupäeval käisin Jodie ja lastega Mt Gamberi iga-aastasel kevadshow’l. Peamiselt seisnes see lõbustuspargi atraktsioonides – noh, ilmselt suured inimesed vaatasid lähedalasuvaid põllumajandusatribuutika- ja muid müügilette, aga mina nendeni suurt ei jõudnud. Aga igasuguste enam ja vähem hirmsate karussellidega sai sõita ja see oli väga lõbus, ehkki vahepeal hakkas kergelt süda ka pahaks minema ja pidin atraktsioonidest puhkama. Nii palju kirevaid värve ja melu pole ammu näinud. Justkui oleks tsirkus linna jõudnud!









Pärast seda eile käisime töökaaslastega veel väljas õhtust söömas ja kohvi joomas ning õhtu lõpetasime Eun Kyungi ja Simoniga kellegi kuuri katuse serval ilutulestikku vaadates. Kuu oli täis, kõik oli pime ja ilus ja selline tunne oli, et see ilutulestik oli seal peamiselt meie, mitte kevadshow tarvis.

Nüüd sorteerime, pakime ja valmistame vaimu ette, sest teisipäeva hommikul on suund taaskord Great Ocean Road ja Melbourne. 1. novembriks on mul lennupilet Hobartisse. Järgmist postitust uutest tuultest võite oodata 2-3. novembril!

Tuhat ükssada viiskümmend! Müüdud!

Täna võtsime töölt vaba päeva, sest toimus jääraoksjon. Selle nimel jätsime Euniga viinamarjaväädid sinnapaika ja läksime bossiga kaasa loomi inspekteerima. Plaan oli osta kuus jäära. Plaan täideti sajaprotsendiliselt.

Oksjoni toimumiskohaks oli üks jäärade aretamisega tegelev farm. Nimelt ei ole nende puhul elu niisama lihtne kui lammaste pidamisel, sest palju on paberimajandust, oluline on nii loomade sugupuu kui ka kõiksugune statistika – sünnikaal, kaal emapiimast võõrutamise ajal, igasugused indeksid... Enne oksjonile minekut uurib farmer brošüüri ja valib juba enda jaoks parimad loomad välja. Kohapeal inspekteerib veel üle – et kui laiad ikka õlad on ja kuidas välja näeb, kas on ilusat valget värvi või on tumedamaid laike... Oksjonil, kus meie käisime, oli jäärasid müügis üle 300. Kõik olid eraldatud umbes kuuesteks rühmadeks, numbrid olid selga maalitud ja farmerid jalutasid aedikute vahet ja ajasid, nina paberites, näpuga numbritel järge. Kui piltidelt selget sotti ei saa, siis tuleks lisada, et enamus loomi kaalusid üle 110 kg (raskeim oli 136 kg!). Nende suurust võite siis ise ette kujutada. Parajad tümakad. :D







Pärast inspekteerimist oli austraallastele omaselt paus ja õige koht grill-liha või vorstikese söömiseks. See torgatakse valge saiaviilu vahele, pannakse törts ketšupit ka otsa ja naeratus austraallase näol on garanteeritud. Mina loobusin paljast saiaviilust ja jõin selle asemel limonaadi.

Oksjoni osa ise oli väga professionaalne. Oksjoni läbiviijaks oli üle 70-aastane härra, kes rääkis imekiiresti ja kelle diktsioon oli nagu spordireporteril. Mina suutsin peamiselt eristada tema tekstist ainult numbreid ja hindu. Aega ei viidetud, umbes viis inimest vehkisid kätega sinna ja tänna erinevate ostuhuviliste suunas ja enne kui jõudsin vahel keskenduma hakata, oligi juba loom müüdud. Väga lahe meelelahutus igatahes, palju põnevam kui kriket. :) Ühe jäära hind kõikus vahemikus 800-1900 dollarit (laias laastus siis kuskil 8000-19000 krooni), keskmine oli seejuures umbes 900. Kogu aeg võeti ette kaks jäära ja samal ajal taustal aeti uusi ühest aedikust teise, väravad käisid kinni ja lahti ja inimesed tegutsesid profilt. Lust oli vaadata. Kokku võttis 300 jäära müümine aega tund ja kolmveerand.



Pärast oksjoni lõppu võtsime väikse puhkuse ja tiirutasime ringi lähedalasuvas ookeaniäärses asulas nimega Robe, mis on üldiselt rikaste lemmiksuvilakoht. Sini-sinist ookeani vaadates ma üldse ei imesta selle üle. Hingasime siis natuke puhkuseks mereõhku, vaatasime laevu ja uhkeid maju ning suundusime jälle tagasi. Sellaks olid Lisle’i uued loomad kõik juba omaette aedikusse pandud (esimesel pildil siis needsamad) ja ootasid autole laadimist.







Teel koju näitasime jääradele veel ilusaid kohti, tutvustasime neile uusi inimesi ja lõpuks, kui nad olid heitnud autokastist kiire pilgu peale neid ümbritsevatel karjamaadel elutsevatele potentsiaalsetele daamidele, lasime nad karjamaale lahti. Nüüd on ainult kuu või kaks oodata ja siis õnnestubki neil kõigi siinse 1200 lambaprouaga tutvust sobitama hakata. Igatahes hakkasid nad aega raiskamata kohe pärast autokastist maha hüppamist rohtu sööma ja uue maaga tutvuma. Vast jäävad rahule. :)

Seekord siis selline eksprompt jäärapostitus. Järgmine kord teistel teemadel. (Lõppu võite ette kujutada „Vaprate ja Ilusate“ muusikat ja kirja „Jätkub...“)

PS. Palun siinsele aadressile mulle tuviposti enam mitte saata. Kasutage vahelduseks e-posti!
PS2. Kas teile on ka uus päises olev pilt udune või on asi Lisle'i kuvaris? Enne üles laadimist oli teine korralik. Mul kahtlane tunne, et blogger tegi sellega midagi (ehkki suurust justkui ei muutnud). Andke teada, eks!