Tule metsa, mine metsa, hoia metsa-metsa-metsa!

Eelmise postituse lisaks ka üks värviillustratsioon meie seltskonnast Salamanca turul kõige vabatahtlikerohkemal laupäeval.



Pildil vasakult mina, Marie (tema oli see tore USA tüdruk, kes Kate’i mulle soovitas), Kate ja Victoria (Hispaania tüdruk, kes on pärit „päris“ Salamancast). Suurepärane seltskond, kes nüüd kõik jälle ise teed laiali läinud on. Nagu Lisle ütles, on reisides sellised kohtumised nagu „ships in the night“ (laevad öös) – teekonnad puutuvad – olgu selleks puutumisajaks siis paar tundi, päeva või kasvõi kuud –, siis aga kannavad kursid ikka ise teed edasi. Nii ka meid on kursid edasi kandnud – Marie on tagasi USA-s, Victoria Sydneys (ja nädala pärast jälle Hispaanias). Mind puhus tuul ainult paar linnaosa edasi. :) Aga sellest mõne aja pärast, kõigepealt tahaksin rääkida looduskaitselistel teemadel.

Nimelt olen viimased paar nädalat käinud Austraalia looduskaitseseltsi The Wilderness Society üritustel. Igal kolmapäeval on Hobartis lõunasöök, mille jooksul viiakse vabatahtlikud kurssi asjade hetkeseisuga, arutatakse tulevikuplaane ja üritusi. Üldiselt tuleb mul looduskaitseinimesi kohates alati kuidagi selline tore äratundmine peale, nagu oleks Ringi või ELFi üritusele sattunud. Praegu on siin põhiküsimuse all Tasmaania põlismetsade säilitamine. Nimelt uute metsanduspoliitika eesmärkide järgi ei peaks kõrgeväärtuslik põlismets enam raiepiirkondade alla kuuluma ning vaja on juurutada uus ja jätkusuutlik raiepoliitika, ilmselt üle minna rohkem istandustele. Igatahes käib suur diskussioon ja pinge on õhus. Et ma sadasin täpselt kõige olulisemal aruteluajal uksest sisse, puudub mul siiani täpne pilt ja taustinfo kõigest, mis toimunud ja toimub – ütleme nii, et infokogus oli liiga suur ja aju ei suutnud kõike vastu võtta. Seega detailidesse laskuma ei hakka, sest muidu võin teile kogemata kägu ajada.

Eelmisel pühapäeval oli üritus ühes ilusas põlismetsaalas, mille nimeks on The Styx (ühele toredale USA mehele ei jäänud kuidagi meelde ja ta ütles aina „the Twigs“). Võitlus Tasmaania metsade säilitamise nimel on käinud juba üle kümne aasta ja nüüd tundub, et lõpuks on ometi lootust sellele, et nendes raiumine ükskord lõpeks. Tegu on tuhandeid aastaid vanade vihmametsakooslustega ja kui metsamehed raiepiirkonnast üle käinud on, võetakse maha valimatult kõik. Järelejäänud risu ja juured pannakse põlema, lastes viimanegi CO2 tagasi atmosfääri ja järelejäänud pinnas olevat sobilik küll eukalüptide kasvatamiseks, kuid vihmametsakoosluse taastumist ei tasu lootagi (mitte et üks vihmamets niigi eriti taastuma kipuks).

Kaks pilti tolle pühapäeva hommikust, kui ürituse üles seadmine oli alles hoos. Esimesel The Wilderness Society telk ja teisel toimumiskoht. Inimesed plakatite ja muu kraamiga suunduvad toimumisplatsile asju valmis seadma.





Metsa üritasin vägisi ka pildile manada, aga puud olid suuresti liiga kõrged või metsaalune liiga pime minu fotooskuste tarvis. Mingi mulje ehk siiski järgnevad pildid annavad. Eukalüpte vaatasin küll pea kuklas. Järgmisel pildil on peale minu rohelusse puusõnajalgade vahele eksinud ka Victoria ja Francisco (geoloog Argentiinast).



Ürituse raames toimusid ka paar erinevat õpituba. Üks oli Tasmaania kuradi (või kas on tal eesti keeles mõni muu nimi?) jälgimisest kaamerate abil, aga tõele au andes ei jätkunud mul aega sellest osa võtta. Teine, millesse ma terveks päevaks sukeldusin, oli carbon accounting ehk siis puudesse talletatud süsinikuhulga mõõtmine - projekt, millega The Wilderness Society erinevates Tasmaania põlismetsades tegeleb. Mina jätsin küll TÜ-s dendroloogia võtmata, võib-olla teised selles aines juba õppisid, kuidas süsinikku mõõta. :) Lühidalt oli tehnika selline, et metsas märgitakse maha 30m raadiusega ring (kuidas koht valiti ja mitu kohta metsaala kohta võtta jätan siinkohal vahele). Selles ringis mõõdistatakse kõik suuremad (üle 20cm diameetriga, kui ma nüüd õigesti mäletan) puud. Ringi keskel 7m raadiuses mõõdistatakse ka kõik väiksemad. Ringist väljapool 30m raadiuses mõõdistatakse üle meetrise diameetriga puud. Igal puul mõõdetakse 1,3 m kõrguselt diameeter ja pannakse kirja puu liik (lisaks kas noor või vana või näiteks surnud...). Seejuures on kaval lugu selles, et mõõdulint tõmmatakse ikka ümber puu, aga numbrid sellel näitavad juba diameetrit, mitte ümbermõõtu. Hiljem peab keegi tore inimene info sisse toksima ja keegi teine rakendama vajalikke valemeid ja lõpptulemusena peaks saama ligikaudse info selle kohta, kui palju CO2-te antud metsaala talletab. Seejuures pole tulemus sootuks lõplik, sest juurestikus olevat CO2 see tehnika ei arvesta ja näiteks puusõnajalgade jaoks valem puudub. Igatahes oli mul selline tore tunne, nagu oleks jälle ülikooli välitöödele sattunud. :) Siin teile paar pilti ka!





Seekord teile ka piltmõistatus. Teel metsaüritusele avanes autost sageli järgmine vaatepilt. Mis kasvab pildil ja milleks seda tarvitatakse?



Hüpates tagasi praegusse hetke, siis tegelesin vahepeal ebaametliku wwoofimisega ehk aitasin Leannel, ühel meditatsioonilaagris kohatud sõbral, kolida ühest linnaosast teise. Kolisime tervet kahekorruselist majatäit asju (aiataimedest rääkimata) ja täitsime järgnevad: ühe konteineritäie (õnneks seda tegid kaks tugevat kolijameest), ühe tonnise veoautotäie, kolm järelkärutäit ja neli autotäit. Lõpptulemus: väsinud, aga õnnelikud. Nüüd tegeleb Leanne usina lahtipakkimisega ja mina muudkui vaatan ja imestan, kuidas uus maja võtab üha enam kodu ilmet. Hästi muhe. :) Sellega seoses on mul ka nüüd suvekuudeks uus kodu; saate mulle kõik jõulukaarte (jah, suvekuudel...) kirjutada-joonistada ja postitada need järgmisele aadressile:

Brit Peensoo
31 Waimea Avenue
Sandy Bay, Tasmania 7005
Australia

Punkarkanadest ja laupäevasest turust

Käsil järjekordse koha kodustamine. Seekord plaan siis selline, et esmakordselt Austraalia-elu ajal oleks selleks kohaks linn. Siiamaani on kogu aeg õnnestunud ikka asulatest kaugemale jääda, päris linnas pole kordagi elanud. Aga kui juba, siis juba. Järjekordse inimkatse läbiviimiseks sobib Hobart imehästi! Minu vaieldamatu lemmiklinn! Miks? Pole liiga suur, palju on ilusaid vanu maju ja põnevaid tänavaid, roheline (või praegu suviselt kirju), kuidagi sõbralik ja lihtsalt NII ilus. Metsiku kalde all tänavaid on raske pildile püüda, aga järgmiste piltidega üritan ikkagi teile edasi anda seda, miks ma iga päev majast välja tänavale astudes vaatan ringi ega suuda lihtsalt siiamaani oma silmi uskuda.

Esimesed pildid on tehtud tänaval, kus esimese nädala Tenzini ja Sonami juures elasin. Tänava nimi oli vastav – View Street – ja vasakut kätt oli vaade Hobarti kohal kõrguvale Mount Wellingtonile, paremale pöörates näeb linna ja Derwenti jõge.





Eelmisel reedel alustasin oma esimest Wwoofimist ja kolisin Lääne-Hobarti linnaossa, kus tänavad on palju järsema nurga all kui mujal (selline tunne vähemalt). Mulle tundub, et hoolimata sellest, kuhu suunas ma siit lähen, alati saab justkui metsiku trenni. WWOOF tähendab lahti kirjutatult „Willing Workers On Organic Farms“ ehk siis orgaanilistes farmides töötamist. Vaja on töötada umbes 4 tundi päevas, selle eest palka ei saa, aga saab öömaja ja toidu. Mina otseselt farmis küll ei ole, aga aed on küll orgaaniline. Elan nüüd teist nädalat Kate’i, ühe toreda rõivadisainerist naise juures; põhiliselt teen aiatööd, nõelun, õmblen, parandan, koristan ja teen süüa. Maja on väga boheemlaslik, elu on lihtne ja hea.

Esimesel pildil on linnaosa, kus nüüd elan. Kui tähele panna, siis tänav läheb alla ja siis jälle üles. Ja teisel pildil on Kate’i maja.





Aed on minu lemmikkoht, siin saab rohida ja istutada, lõikuda ja kaevata. Praegustel varasuvistel päikselistel päevadel imetore. Piltidel killukesi tagahoovist. Üks kahest kassist – tema nimi on Clawed. Üldiselt päeval, kui ma vahel üksi kodus olen, siis nad ainult järel käivadki. Istuvad kuskile kõrvale maha ja vaatavad. Ja njäuvad kummalise häälega. No ei ole tavalised kassid. Tegelikult juba ammu pensionieas, aga ega peale hallide karvade ei teaks.



Aprikoosid. Ja nektariinid. Ei ole veel valmis. See-eest ühel tänaval nägin kirsipuud ja ehkki marjad olid veel natuke heledad, tundub, et varsti on lootust värsketele kirssidele!





Ühes aianurgas elavad neli kana ja kukk. Kanad on ehedad punkarid. :)



Laupäeviti on Hobartis turupäev. Salamanca muidu tavaline tänav püstitatakse varahommikul täis telke ja putkasid, usin sagimine ja müük käib umbes kella kolmeni, siis pannakse sama professionaalselt kõik jälle kokku ja tunnike hiljem tundub, et mingit turgu pole olnudki. Tegu on jälle lihtsalt tavalise tänavaga. Maagiline. Olen nüüd kahel laupäeval Kate’il kasutatud riiete letis abiks olnud. Hommikul tuleb kõik kraam üles seada ja pärastlõunal toppida tagasi autosse. Esimesel pildil on see, millest ma räägin (inimene on lihtsalt keegi ostja), ja teisel Salamanca turg. Mt Wellington jälle taustal.





Selline on siis see suvine elu siinpool maakera. Vabandust, et ühtki inimpilti pole! Siin linnaosas jätkan ilmselt nädalavahetuseni, siis ootavad jälle ees muudatused. Uute tuulteni!

Teistmoodi tegelikkusest ehk kuidas ma meditatsioonikursusel käisin

Blogi jätkub veidi ebaharilikel aegadel ilmumist. Ehk jõuan varsti tagasi nädalavahetuse blogipostitamisgraafikusse. :) Seekordse postituse teemaks on meditatsioonikursus, kus ma põhimõtteliselt kogu vahepealsed kaks nädalat veetsin. Nii, ma kujutan ette, et mu lugejate hulgas on sõna „meditatsioon“ kuulmise järel nii skeptikuid kui ka neid, kellele see tegelikult midagi ei ütle. Ja ilmselt mõndadel kerkib silme ette rahulikult lootoseistes istuv inimene, kes kuulab delfiinide laksutamise või muu ookeanimüha helisid. :) Delfiinidest oli asi kaugel ja mis siin lootoseistmest rääkida...isegi rätsepaistmes sureb mul parem jalg pidevalt ära. Aga alustagem algusest.

Kursus ise toimus Hobartist (Tasmaania „pealinnast“) umbes 45 minuti kaugusel mäenõlval ja eukalüptimetsade vahel. Sealne meditatsioonikeskus koosnes hajutatud hoonetest – köök ja söögimaja, neli maja õpilaste majutamiseks (igalühel oma tuba), wc-d ja vannitoad, meditatsioonisaal ja veel lisakohad nagu õpetaja maja ja mõned karavanid. Koht oli nii keset loodust, et nägime õhtuti wallabisid ringi hüppamas; päeval uitasid sipelgasiilid majade läheduses ja üritasid vahel täiesti süvenenult mõne inimese sandaalist sipelgaid uuristada. Õhtul krooksusid konnad, kes tegid imelikku „Pong! Pong!“ häält, nii et mina kahtlustasin algul, et tegu on trummiga. Kümnendal päeval sai õnneks suu lahti teha ja kelleltki küsida – ja nii sai minu trummist/kummalisest linnust hoopis konn. Kahjuks teda ei näinud, aga küll tegi alles kõva ja kõlavat häält!

Esimesel pildil tavaline teekond meditatsioonisaali. Teisel tüdrukute öömajad. Mina elasin esimeses majas, esimene aken vasakul.





Teile ette kujutamiseks väike ülevaade meie päevast. Kl 4 äratus. Kl 4.30-6.30 meditatsioon. 6.30-8 hommikusöök ja puhkus. 8-11 meditatsioon. 11-13 lõuna ja puhkus. 13-17 meditatsioon. 17-18 tassike teed ja puuvili. 18-21 meditatsioon ja õhtune teoorialoeng. 21.30 – magama. Millegipärast huvitab kõiki reegel, et rääkimine on keelatud ja kui keeruline on siis seda jälgida. Jälgida on imelihtne. Päevakava on nii tihe, et pauside ajal tegeleb igaüks niikuinii oma asjadega ja mina küll rääkimisest puudust tundma ei jõudnud hakata. Ainuke asi oli see, et kui teised nägid algul sipelgasiili, ei saanud nad mulle kuidagi märku anda. :D

Võiks öelda, et vipassana on vaata et loodusteaduslik meditatsioon. Ei ole mingisugust oma mõtete jälgimist, ei mingit hingamise reguleerimist, ei mingit kujutlusvõimega tegelemist. Tehnika ise on mind lausa hämmastamapanevalt lihtne; eesmärgiks on õppida kontrollima oma meelt ja olema teadlik käesolevast hetkest – sellest, mis täpselt just praegu minu enda kehas toimub.

Esimesel päeval alustasime meele treenimisega. Ülesandeks oli jälgida oma hingamist nii, nagu see loomulikult toimib. Kas hingad sisse või välja, kas läbi parema või vasaku ninasõõrme või äkki mõlema korraga, kas su hingamine on kiire või aeglane...eesmärk oli mitte midagi kontrollida üritades lihtsalt jälgida oma hingamist. Kõlab lihtsalt? Proovige pool tundi! Märkamatult-märkamatult läheb meel kogu aeg uitama. Ja ei panegi enne tähele, et on uitama läinud, kui juba sada ja üks mõtet on vahepeal ära jõudnud mõelda. Siis meenub, et pidi ju hingamist jälgima! Ja jälle, natuke aega jõuad jälgida, kui jälle on mõte kaotsis! Teisel päeval ütles õpetaja, et kui mõte umbes 5 minuti jooksul tuleb hingamise juurde tagasi, siis on kõik hästi. Ja 5 minutit kõlab ju nagu pikk aeg... No hea küll, oleks et ainult meelt treenid, aga keha ei ole harjunud 12 tundi päevas rätsepaistmes istuma – selg jääb kangeks ja jalad valusaks, lõpuks saad suurest meeletreenimisest veel peavalu ja lisaks üritab meel vahepeal sind üle kavaldada ja saadab sellise mõttelademe korraga kaela, et justkui vaataks kiirendusega filmi. Virrvarr ühesõnaga. Või siis jääd sa lihtsalt magama. Jälle meele kaval trikk. Üks esimesi punkte, millele tuli registreerimispaberil alla kirjutada, oli lubadus viibida kursusel lõpuni. Siis ma imestasin, milleks sellist asja üle rõhutada, aga eks ta õige ole – teise ja kolmanda päeva jooksul tahavad enamus uusi õpilasi põgeneda. Aga see on normaalne ja lubadus on antud, nii et tuleb vastu pidada. Lõppude lõpuks teed sa seda ju enda jaoks, mitte kellegi teise.

Hingamise jälgimisega asi teisel päeval süveneb. Nüüd tuleb hakata tähele panema õhu liikumist ja üritama tunnetada kõike, mida tunned nina sees või väljas, nina ja huulte vahelisel alal, nina peal, ninasõõrmete ümbruses. Vahel tunned lihtsalt surinat või kõdi, sügelemist, survet, pinget... ükskõik mida sa parajasti sellel kehapiirkonnal tunned, selle jälgimine ongi oluline. Kolmandal päeval kitsendati vaatluspiirkonda - nüüd tuli tunnetada ainult nina ja ülahuule vahelist ala, ülesanne täpselt sama mis enne. Kogu selle ettevalmistuse eesmärgiks on oma meelt treenida tähelepanelikuks ja teravaks, võimeliseks keskenduma väiksele kehapiirkonnale.

Neljandal päeval lõpuks õpetati meile vipassana meditatsiooni tehnikat, sest esimese kolme päevaga oli meel treenitud piisavalt tähelepanelikuks, et tajuda kogu keha. Seda täpselt tulebki teha – vipassana puhul kammid sa läbi kogu oma keha pealaest jalataldadeni ja üritad tajuda iga tunnet oma kehal. Mõndades piirkondades on kerge elektriline surin, selline ühtlane ja üsna õrn. Teised piirkonnad on lihtsalt ülimalt valusad ja tuikavad. Kolmandates võib-olla ei tunne mitte midagi. Eesmärk on aga olenemata tundest jääda kõigutamatuks, sest hoolimata sellest, mida sa hetkel tunned, see ei kesta igavesti, sest iga tajutav tunne kehal tekib ja kaob. Ja pole ju mõtet reageerida millelegi, mis on nii ajutine. Õrna vibratsiooni puhul on sellest lihtsam aru saada, sest sa ju tegelikult tunnedki seda, kuidas ta tekib ja kaob väga suurel kiirusel. Kui mõnes kehapiirkonnas on valu, on sellest palju raskem aru saada. Aga pärast esimest vipassana meditatsiooni, kus mul oli nii valus, et lihtsalt midagi ei osanud ette võtta, hakkasin tõsimeeli kõigutamatusele keskenduma. Selgus, et tõesti, kui valu isiklikult ei võta – kui see jääb lihtsalt füüsiliseks ja su meel ei lähe sellega kaasa -, ei tunne seda pooltki nii eredalt. On küll valu, aga valuS justkui ei ole. Ja väga huvitav on valu lähemalt uurida, sest mida rohkem ühele valusale kohale keskenduda, seda selgemaks ta läheb ning kui oled juba uurinud ta piirjooni (minul oli mitmel valul näiteks justkui päiksekiired, mis läksid keha teistesse osadesse laiali) ja saanud selgemaks, milline ta on, siis on ta üha vähem valus. Ja lõpuks kaob seegi tugev tunne ja asendub kergemate vibratsioonidega. Hästi huvitav, nagu füüsikaretk oma kehasse. Need kõige valusamad kohad, mida ma oma kehas leidsin, olid tegelikult mulle varemgi tuttavad – lihtsalt olin neis ennegi valu tundnud, aga sellele mitte eriti tähelepanu pööranud -, aga niimoodi oma keha läbi tunnetades tulid nad järsku kõik korraga välja.

Vipassana on Buddha poolt välja töötatud meditatsioon ja seega tuli mulle osa teooriast selle taga küll ülikooli usundiloo loengutest tuttav ette, aga reaalselt aru saanud polnud ma sellest kunagi. Nüüd selgus, et kogu see jutt, mida meile siiski üsna faktiliselt tookord selgitati, on tegelikult väga lihtne ja loogiline. Ilmselt igaüks, kes seda loengut võttis, mäletab – „Elu on kannatus“. Mina ei saanud kunagi aru, miks siis nii pessimistlikult peaks seda ütlema. Nüüd ma sain sellest lausest aru. Kogu taust seisneb meie suhtes maailma ja meid ümbritsevate objektide ja olukordadega. Tahes või tahtmata on meel harjunud reageerima absoluutselt igale olukorrale kas positiivselt või negatiivselt. Seejuures tulemus on sama. Kui on midagi meie jaoks väga positiivset, siis me klammerdume selle külge või hakkame selle järele igatsema (olgu siis tegu inimese või šokolaadiga...). Kui on midagi meie jaoks väga negatiivset, siis me vihkame või tõrjume seda. Kõik need on väga tugevad tunded ja põhjustavad meile kannatusi. Sest kui me klammerdume kellegi külge ja teda järsku ei ole, siis see teeb meid õnnetuks. Samamoodi kui ma vihkan kedagi, siis see negatiivne emotsioon mõjutab kõigepealt mind ennast, sest mina olen ju see, kes on vihane ja see paneb mind kannatama.

Viiendast päevast, kui tehnika põhijoontes selge ja teooria (millesse ma nüüd rohkem sügavuti minema ei hakka) ka üha paikapidavamaks muutus, läks elu eriti huvitavaks. Ei keha ega meel ei tahtnud enam nii kergesti alla anda ja keskendumine muutus lihtsamaks. Eks endal oli ka palju põnevam. Üks uus asi oli meil päevakavas juures – kolm korda päevas oli tunniajaline grupiistumine, kus ei tohtinud tund aega oma positsiooni muuta või end liigutada. „Sitting of strong determination“ - kuidas see siis eesti keeles kõlada võiks, kas otsusekindel istumine? Igatahes kõlab see lihtsamalt kui see tegelikult on, aga nimi on harjutusel küll õige. Üks halb harjumus, millest ma küll vist pea täielikult lahti sain kursuse jooksul, on allaandmine.

Järgmised päevad läksid lennates ja järsku oligi viimane päev. Esimesed üheksa päeva polnud tohtinud kellegagi rääkida (isegi mitte kehakeeles) ja siis oli see järsku lubatud. Huvitav oli lõpuks ometi vaadata teistele otsa ja hakata muljetama. Meie grupp oli väike – võib-olla umbes 15 inimest – ja seepärast oli õhkkond hästi mõnus. Enne kursuse algust olime veidi omavahel tuttavaks saanud, aga päriselt tutvusime alles viimasel päeval. Ma ei teadnudki täpselt, mida ma edasi plaanin – olin selle mõtte oma peast kursuse ajaks välja lülitanud -, aga polnudki vaja, sest parimad plaanid tulevad alati iseenesest.

Hetkel olen tagasi Hobartis ja elan hetkel kolmandat päeva kursuselt leitud uute sõprade - Tiibeti paari - juures. Järjekordsed suurepäraselt armsad inimesed. Samal ajal ootan, kuidas edasised plaanid paika loksuvad – Mis? Kus? Kellega? Kuidas? Mõned niidiotsad on, aga kangast neist veel ei ole tekkinud. Ainus, mida ma tean, on see, et ilmselt jään nüüd mõneks ajaks Hobartisse peatuma. Naljakas on see, et kant, kus ma praegu ajutiselt viibin, on just see linnaosa, mida esimest korda Hobartis olles eemalt vaatasin ja mõtlesin, et vaat kui huvitav oleks mõnda aega siin päriselt elada. Samas ei ole see ainuke vihje, et ma olen õiges kohas ja õigel teel. Ja vihjeid ma usaldan ja kokkusattumustesse ei usu.

Olge rõõmsad! :)

PS. Kellel on huvi või lisaküsimusi, võib küsida minult või vaadata lehte http://www.dhamma.org/. Eestile lähim suur vipassana meditatsioonikeskus on minu teada Rootsis, ehkki tundub, et ka Soomes ja Lätis on eelmisel aastal üks kursus olnud. Kellele tundub see atraktiivne mõte, siis soovitan soojalt!