Eelmise postituse lisaks ka üks värviillustratsioon meie seltskonnast Salamanca turul kõige vabatahtlikerohkemal laupäeval.
Pildil vasakult mina, Marie (tema oli see tore USA tüdruk, kes Kate’i mulle soovitas), Kate ja Victoria (Hispaania tüdruk, kes on pärit „päris“ Salamancast). Suurepärane seltskond, kes nüüd kõik jälle ise teed laiali läinud on. Nagu Lisle ütles, on reisides sellised kohtumised nagu „ships in the night“ (laevad öös) – teekonnad puutuvad – olgu selleks puutumisajaks siis paar tundi, päeva või kasvõi kuud –, siis aga kannavad kursid ikka ise teed edasi. Nii ka meid on kursid edasi kandnud – Marie on tagasi USA-s, Victoria Sydneys (ja nädala pärast jälle Hispaanias). Mind puhus tuul ainult paar linnaosa edasi. :) Aga sellest mõne aja pärast, kõigepealt tahaksin rääkida looduskaitselistel teemadel.
Nimelt olen viimased paar nädalat käinud Austraalia looduskaitseseltsi The Wilderness Society üritustel. Igal kolmapäeval on Hobartis lõunasöök, mille jooksul viiakse vabatahtlikud kurssi asjade hetkeseisuga, arutatakse tulevikuplaane ja üritusi. Üldiselt tuleb mul looduskaitseinimesi kohates alati kuidagi selline tore äratundmine peale, nagu oleks Ringi või ELFi üritusele sattunud. Praegu on siin põhiküsimuse all Tasmaania põlismetsade säilitamine. Nimelt uute metsanduspoliitika eesmärkide järgi ei peaks kõrgeväärtuslik põlismets enam raiepiirkondade alla kuuluma ning vaja on juurutada uus ja jätkusuutlik raiepoliitika, ilmselt üle minna rohkem istandustele. Igatahes käib suur diskussioon ja pinge on õhus. Et ma sadasin täpselt kõige olulisemal aruteluajal uksest sisse, puudub mul siiani täpne pilt ja taustinfo kõigest, mis toimunud ja toimub – ütleme nii, et infokogus oli liiga suur ja aju ei suutnud kõike vastu võtta. Seega detailidesse laskuma ei hakka, sest muidu võin teile kogemata kägu ajada.
Eelmisel pühapäeval oli üritus ühes ilusas põlismetsaalas, mille nimeks on The Styx (ühele toredale USA mehele ei jäänud kuidagi meelde ja ta ütles aina „the Twigs“). Võitlus Tasmaania metsade säilitamise nimel on käinud juba üle kümne aasta ja nüüd tundub, et lõpuks on ometi lootust sellele, et nendes raiumine ükskord lõpeks. Tegu on tuhandeid aastaid vanade vihmametsakooslustega ja kui metsamehed raiepiirkonnast üle käinud on, võetakse maha valimatult kõik. Järelejäänud risu ja juured pannakse põlema, lastes viimanegi CO2 tagasi atmosfääri ja järelejäänud pinnas olevat sobilik küll eukalüptide kasvatamiseks, kuid vihmametsakoosluse taastumist ei tasu lootagi (mitte et üks vihmamets niigi eriti taastuma kipuks).
Kaks pilti tolle pühapäeva hommikust, kui ürituse üles seadmine oli alles hoos. Esimesel The Wilderness Society telk ja teisel toimumiskoht. Inimesed plakatite ja muu kraamiga suunduvad toimumisplatsile asju valmis seadma.
Metsa üritasin vägisi ka pildile manada, aga puud olid suuresti liiga kõrged või metsaalune liiga pime minu fotooskuste tarvis. Mingi mulje ehk siiski järgnevad pildid annavad. Eukalüpte vaatasin küll pea kuklas. Järgmisel pildil on peale minu rohelusse puusõnajalgade vahele eksinud ka Victoria ja Francisco (geoloog Argentiinast).
Ürituse raames toimusid ka paar erinevat õpituba. Üks oli Tasmaania kuradi (või kas on tal eesti keeles mõni muu nimi?) jälgimisest kaamerate abil, aga tõele au andes ei jätkunud mul aega sellest osa võtta. Teine, millesse ma terveks päevaks sukeldusin, oli carbon accounting ehk siis puudesse talletatud süsinikuhulga mõõtmine - projekt, millega The Wilderness Society erinevates Tasmaania põlismetsades tegeleb. Mina jätsin küll TÜ-s dendroloogia võtmata, võib-olla teised selles aines juba õppisid, kuidas süsinikku mõõta. :) Lühidalt oli tehnika selline, et metsas märgitakse maha 30m raadiusega ring (kuidas koht valiti ja mitu kohta metsaala kohta võtta jätan siinkohal vahele). Selles ringis mõõdistatakse kõik suuremad (üle 20cm diameetriga, kui ma nüüd õigesti mäletan) puud. Ringi keskel 7m raadiuses mõõdistatakse ka kõik väiksemad. Ringist väljapool 30m raadiuses mõõdistatakse üle meetrise diameetriga puud. Igal puul mõõdetakse 1,3 m kõrguselt diameeter ja pannakse kirja puu liik (lisaks kas noor või vana või näiteks surnud...). Seejuures on kaval lugu selles, et mõõdulint tõmmatakse ikka ümber puu, aga numbrid sellel näitavad juba diameetrit, mitte ümbermõõtu. Hiljem peab keegi tore inimene info sisse toksima ja keegi teine rakendama vajalikke valemeid ja lõpptulemusena peaks saama ligikaudse info selle kohta, kui palju CO2-te antud metsaala talletab. Seejuures pole tulemus sootuks lõplik, sest juurestikus olevat CO2 see tehnika ei arvesta ja näiteks puusõnajalgade jaoks valem puudub. Igatahes oli mul selline tore tunne, nagu oleks jälle ülikooli välitöödele sattunud. :) Siin teile paar pilti ka!
Seekord teile ka piltmõistatus. Teel metsaüritusele avanes autost sageli järgmine vaatepilt. Mis kasvab pildil ja milleks seda tarvitatakse?
Hüpates tagasi praegusse hetke, siis tegelesin vahepeal ebaametliku wwoofimisega ehk aitasin Leannel, ühel meditatsioonilaagris kohatud sõbral, kolida ühest linnaosast teise. Kolisime tervet kahekorruselist majatäit asju (aiataimedest rääkimata) ja täitsime järgnevad: ühe konteineritäie (õnneks seda tegid kaks tugevat kolijameest), ühe tonnise veoautotäie, kolm järelkärutäit ja neli autotäit. Lõpptulemus: väsinud, aga õnnelikud. Nüüd tegeleb Leanne usina lahtipakkimisega ja mina muudkui vaatan ja imestan, kuidas uus maja võtab üha enam kodu ilmet. Hästi muhe. :) Sellega seoses on mul ka nüüd suvekuudeks uus kodu; saate mulle kõik jõulukaarte (jah, suvekuudel...) kirjutada-joonistada ja postitada need järgmisele aadressile:
Brit Peensoo
31 Waimea Avenue
Sandy Bay, Tasmania 7005
Australia
