Festivalilainetel

Tere, kõik see pere! Uue aasta esimene postitus! Käes on suur suvi ja mina tunnen ennast nagu korralik suvepuhkuslane, ehkki ujuma olen jõudnud ainult korra (viga, mis vajab parandamist). Ilm on muidu Hobartis nagu Eesti suvel, temperatuur jääb 20-30 vahele (aga viimast küll ainult enne suurt vihma) ja tundub mõnus. Vahe on ainult päikese intensiivsuses – kui ta ikka pilve tagant väljas on, siis ma ilma mingisuguse peakatteta naljalt väga kaua õues olla ei taha, päike on lihtsalt nii tugev (ilma et seejuures palavgi oleks), et ma saan sellest peavalu. Aga niipea kui päike loojas, läheb jahedaks ka ja öösel jahtub ikka korralikult. Peale selle on vihm ka üsna üllatuslik ja ootamatu. Nii et kokkuvõtteks, kui tahad terveks päevaks kodust välja minna, siis on vaja kaasa võtta kõikvõimalikud riided ja vihmavari, sest kunagi ei tea. Siin (nagu ka Melbourne’is ja Mt Gambieris) räägitakse ikka neljast aastaajast ühe päeva jooksul.

Uus aasta tuli minuni Tasmaania idarannikul Falls Festivali nimelisel muusikaüritusel, kuhu olin The Wilderness Society kaudu end vabatahtlikuks organiseerinud. Asi kujutas endast kolme päeva bände, esinejaid, kunsti, rannaskäike, tantsulöömist ja muidu tsillimist. Meie meeskonna (mille keegi geniaalselt on nimetanud Loo Crew’ks) ülesandeks oli hoida korras festivali vetsud (umbes 250 tükki või nii). Eks need sobivad rohelistele ka propaganda mõttes ideaalselt, sest vee asemel kasutatakse saepuru ja kõik tahkem materjal läheb kompostiks (mida siis kohalikud farmerid hiljem kasutada saavad). Säästab metsikult vett ja on muidu praktiline. Üldse tuleb öelda, et võrreldes tavaliselt festivalidel olevate ajutiste plastmasskuubikutega, mis hirmsasti haisema lähevad, kus vesi saab otsa ja üldse on kaos, olid vetsud üllatavalt korralikud ja inimesed aina kiitsid meid! Ehkki iga natukese aja tagant tuli keegi kergelt napsune festivalikülaline ja ütles meile kurval häälel: „You’ve got the worst job in the world!“, mis ajas naerma. Igatahes tegime tööd neli tundi päevas ja ülejäänud aega oli enam kui küllalt niisama tsillimiseks. Mind pealava artistid jätsid üsna külmaks, aga alternatiivlavadel sattusin nii mõndagi head ja tantsitavat kuulama. Tuleb öelda, et keskmine festivalikülaline on küll minust noorem ja veedab enamuse ajast laagriplatsil oma sõpradega, ehkki mulle jääb müstikaks, miks seejuhul üldse kuhugi pilet osta...

Natuke festivali ka pildis. Üks. Päeval on lavaesine üsna hõre. Kaks. Loomulikult olid end üles seadnud kõikvõimalikku kraami (üldiselt toitu, riideid või muud kasulikku) müüvad putkad. Kolm. Uusaastaks valmistas osa rahvast omale kostüümid ja aitas teha rongkäiguks atribuutikat – selle aasta teemaks oli Seitse Surmapattu ja pildil on ilmselt Iha või midagi sellist.







Neli. Laagriplatsil olid kõik pead-jalad segi. Viis. Meie peamine töökoht. Kuus. Festivaliplatsilt 20 minuti jalutuskäigu kaugusel oli mmmõnus rand.







Aastavahetusel olin parajasti all laagriplatsidel tööl, aga võtsime kella kaheteistkümneks pausi, et minna bändi kuulama ja mina lootsin näha ilutulestikku. Kuidagi müstilisel kombel vahetus see aga nii kiiresti, et mina küll täpselt ära ei tabanud seda hetke ja ka ilutulestikku polnud. Milline kummaline aastavahetus. Lihtsalt järsku soovisid inimesed teineteisele uut aastat. Nojah, meie jätkasime siis oma pausi, kuulasime bändi või uitasime niisama ringi ja mõne aja pärast läksime tagasi tööle. Minu vahetus lõppes kl 3 hommikul ja siis jäin veel öise vahetusega tsillima, kuidagi märkamatult veel tund ja pool tööd tehes. Plaanisime minna kuhugi kuud vaatama, aga hommik oli juba nii tulekul, et läksime hoopis rannale päikesetõusu vaatama. Vesi oli külm ja liiv veel külmem, värvid olid sellised impressionistlikult pastelsed, oli kerge udu ja päike oli ookeanist tõustes ime-imeilus. Praeguse seisuga on see kõige ilusam päiksetõus, mida ma kunagi näinud olen.

Nüüd kuidagi sattus nii, et ka möödunud nädalavahetuse veetsin kahel festivalil, mis seekord toimusid Hobartis. Meie seltskond korraldas jälle vetsusid ja seekord ka prügindust. Laupäeval oli noorte pidu ja koht oli täielik kaos – seda enam, et lõunapaiku hakkas vihma kallama ja pealava esine muutus suureks porimülkaks. Tulemusena olid kõik kohad täis pealaest jalatallani poriseid (aga õnnelikke) inimesi, kellest paljud üritasid end vetsus veidi pesta, lainetades kõik kohad poriveega kokku tehes. Ja siis öeldi meile, et vetsud olevat räpased. Tõesti või? :P Laupäev oli täielik kaos, prügi vedeles igal pool lademetes, nii et korjasime ainult valikuliselt nii palju, kui jõudsime. Pühapäevane üritus samas kohas oli täiesti vastupidine. Tegu oli pereüritusega, nii et lastele oli palju atraktsioone ja vanematele inimestele päev otsa muusikat. Umbestäpselt nägi pilt välja selline, et perekonnad tulid, suured kompsud kaenlas ja sättisid end lava (õnneks mitte selle mudamülka, vaid teise) ette maha – laotasid oma tekid murule, panid piknikutoolid püsti ja pakkisid oma toidu-joogivaliku lahti ja enamasti istusid samal kohal kuni õhtuni. Milline tsiviliseeritud rahvas! Meie kuulutasime selle puhkepäevaks ja kruiisisime rahulikult ringi, sest tööd võrreldes eelmise päevaga oli nii vähe, et oli endalgi aega bände kuulata ja niisama rahulikult lõunat süüa. Pärast kahte päeva ööni festivalitsemist olen igatahes kergelt sooda, aga rahul.

Festivalide teemal jätkates oli aastavahetusel Hobartis ka toidumess, kuhu ma viimaseks päevaks jõudsin – ehkki hoidsin end kallist toidust eemale ja vaatasin päev otsa hoopis tänavakunstnike etteasteid. Järgmisel nädalavahetusel on tulekul folgifestival (mida ma ilmselt mõttes kindlasti Viljandi folgiga võrdlema hakkan), kuhu plaanin kaheks päevaks lihtsalt kuulajana minna, et võtta väike puhkus ja rohkem muusikat ja tantsu ammutada. Samal ajal on Hobartis veel üks muusika- ja kunstifestival ja veebruari algul peaks üks muusikafestival olema suisa põlismetsas (säärases nagu see, millest hiljuti kirjutasin). Igatahes on Tasmaania suvel väga festivalirohke! Lisaks loodan lähinädalatesse mahutada veel ja enam muusikat, tantsimist ning ehk jõuan ka matkamiseni. Kindel ei ole siin midagi, sest plaanimisest hoolimata lähen lõpuks ikka tuultega kaasa, sest need juba teavad, kuhu viia.

Teile kõigile saadan lõunast suviste tuultega terviseid! Olge rõõmsad!

Kuidas seda siis öeldagi...

„Rrrrr...rrrrr...uaaaooouuuu...rrrrr...rrrrrrrrr...“ ütleks Flea (suurem koer pildil) ilmselt. Ja see ei tähendaks, et ta on kuri. Hoopis vastupidi – rõõmus! Bibsie seevastu ei ütleks ilmselt väga midagi, niisama liputaks saba ja tiirutaks ringi.

Inimkeelde tõlgituna oleks sõnum järgmine:
Häid jõule ja ilusat vana aasta lõppu sulle, kes sa seda loed!

Tule metsa, mine metsa, hoia metsa-metsa-metsa!

Eelmise postituse lisaks ka üks värviillustratsioon meie seltskonnast Salamanca turul kõige vabatahtlikerohkemal laupäeval.



Pildil vasakult mina, Marie (tema oli see tore USA tüdruk, kes Kate’i mulle soovitas), Kate ja Victoria (Hispaania tüdruk, kes on pärit „päris“ Salamancast). Suurepärane seltskond, kes nüüd kõik jälle ise teed laiali läinud on. Nagu Lisle ütles, on reisides sellised kohtumised nagu „ships in the night“ (laevad öös) – teekonnad puutuvad – olgu selleks puutumisajaks siis paar tundi, päeva või kasvõi kuud –, siis aga kannavad kursid ikka ise teed edasi. Nii ka meid on kursid edasi kandnud – Marie on tagasi USA-s, Victoria Sydneys (ja nädala pärast jälle Hispaanias). Mind puhus tuul ainult paar linnaosa edasi. :) Aga sellest mõne aja pärast, kõigepealt tahaksin rääkida looduskaitselistel teemadel.

Nimelt olen viimased paar nädalat käinud Austraalia looduskaitseseltsi The Wilderness Society üritustel. Igal kolmapäeval on Hobartis lõunasöök, mille jooksul viiakse vabatahtlikud kurssi asjade hetkeseisuga, arutatakse tulevikuplaane ja üritusi. Üldiselt tuleb mul looduskaitseinimesi kohates alati kuidagi selline tore äratundmine peale, nagu oleks Ringi või ELFi üritusele sattunud. Praegu on siin põhiküsimuse all Tasmaania põlismetsade säilitamine. Nimelt uute metsanduspoliitika eesmärkide järgi ei peaks kõrgeväärtuslik põlismets enam raiepiirkondade alla kuuluma ning vaja on juurutada uus ja jätkusuutlik raiepoliitika, ilmselt üle minna rohkem istandustele. Igatahes käib suur diskussioon ja pinge on õhus. Et ma sadasin täpselt kõige olulisemal aruteluajal uksest sisse, puudub mul siiani täpne pilt ja taustinfo kõigest, mis toimunud ja toimub – ütleme nii, et infokogus oli liiga suur ja aju ei suutnud kõike vastu võtta. Seega detailidesse laskuma ei hakka, sest muidu võin teile kogemata kägu ajada.

Eelmisel pühapäeval oli üritus ühes ilusas põlismetsaalas, mille nimeks on The Styx (ühele toredale USA mehele ei jäänud kuidagi meelde ja ta ütles aina „the Twigs“). Võitlus Tasmaania metsade säilitamise nimel on käinud juba üle kümne aasta ja nüüd tundub, et lõpuks on ometi lootust sellele, et nendes raiumine ükskord lõpeks. Tegu on tuhandeid aastaid vanade vihmametsakooslustega ja kui metsamehed raiepiirkonnast üle käinud on, võetakse maha valimatult kõik. Järelejäänud risu ja juured pannakse põlema, lastes viimanegi CO2 tagasi atmosfääri ja järelejäänud pinnas olevat sobilik küll eukalüptide kasvatamiseks, kuid vihmametsakoosluse taastumist ei tasu lootagi (mitte et üks vihmamets niigi eriti taastuma kipuks).

Kaks pilti tolle pühapäeva hommikust, kui ürituse üles seadmine oli alles hoos. Esimesel The Wilderness Society telk ja teisel toimumiskoht. Inimesed plakatite ja muu kraamiga suunduvad toimumisplatsile asju valmis seadma.





Metsa üritasin vägisi ka pildile manada, aga puud olid suuresti liiga kõrged või metsaalune liiga pime minu fotooskuste tarvis. Mingi mulje ehk siiski järgnevad pildid annavad. Eukalüpte vaatasin küll pea kuklas. Järgmisel pildil on peale minu rohelusse puusõnajalgade vahele eksinud ka Victoria ja Francisco (geoloog Argentiinast).



Ürituse raames toimusid ka paar erinevat õpituba. Üks oli Tasmaania kuradi (või kas on tal eesti keeles mõni muu nimi?) jälgimisest kaamerate abil, aga tõele au andes ei jätkunud mul aega sellest osa võtta. Teine, millesse ma terveks päevaks sukeldusin, oli carbon accounting ehk siis puudesse talletatud süsinikuhulga mõõtmine - projekt, millega The Wilderness Society erinevates Tasmaania põlismetsades tegeleb. Mina jätsin küll TÜ-s dendroloogia võtmata, võib-olla teised selles aines juba õppisid, kuidas süsinikku mõõta. :) Lühidalt oli tehnika selline, et metsas märgitakse maha 30m raadiusega ring (kuidas koht valiti ja mitu kohta metsaala kohta võtta jätan siinkohal vahele). Selles ringis mõõdistatakse kõik suuremad (üle 20cm diameetriga, kui ma nüüd õigesti mäletan) puud. Ringi keskel 7m raadiuses mõõdistatakse ka kõik väiksemad. Ringist väljapool 30m raadiuses mõõdistatakse üle meetrise diameetriga puud. Igal puul mõõdetakse 1,3 m kõrguselt diameeter ja pannakse kirja puu liik (lisaks kas noor või vana või näiteks surnud...). Seejuures on kaval lugu selles, et mõõdulint tõmmatakse ikka ümber puu, aga numbrid sellel näitavad juba diameetrit, mitte ümbermõõtu. Hiljem peab keegi tore inimene info sisse toksima ja keegi teine rakendama vajalikke valemeid ja lõpptulemusena peaks saama ligikaudse info selle kohta, kui palju CO2-te antud metsaala talletab. Seejuures pole tulemus sootuks lõplik, sest juurestikus olevat CO2 see tehnika ei arvesta ja näiteks puusõnajalgade jaoks valem puudub. Igatahes oli mul selline tore tunne, nagu oleks jälle ülikooli välitöödele sattunud. :) Siin teile paar pilti ka!





Seekord teile ka piltmõistatus. Teel metsaüritusele avanes autost sageli järgmine vaatepilt. Mis kasvab pildil ja milleks seda tarvitatakse?



Hüpates tagasi praegusse hetke, siis tegelesin vahepeal ebaametliku wwoofimisega ehk aitasin Leannel, ühel meditatsioonilaagris kohatud sõbral, kolida ühest linnaosast teise. Kolisime tervet kahekorruselist majatäit asju (aiataimedest rääkimata) ja täitsime järgnevad: ühe konteineritäie (õnneks seda tegid kaks tugevat kolijameest), ühe tonnise veoautotäie, kolm järelkärutäit ja neli autotäit. Lõpptulemus: väsinud, aga õnnelikud. Nüüd tegeleb Leanne usina lahtipakkimisega ja mina muudkui vaatan ja imestan, kuidas uus maja võtab üha enam kodu ilmet. Hästi muhe. :) Sellega seoses on mul ka nüüd suvekuudeks uus kodu; saate mulle kõik jõulukaarte (jah, suvekuudel...) kirjutada-joonistada ja postitada need järgmisele aadressile:

Brit Peensoo
31 Waimea Avenue
Sandy Bay, Tasmania 7005
Australia