Kununurra

Kaks ja pool nädalat road trip’i (5214,2 km, rehvivahetus, õlivahetus, allakukkunud riiul, bussis ööbimised ja 6-sentimeetrised prussakad vetsudes) ning siin me oleme – imelises Kununurras. Meil oli juba algusest peale selle koha suhtes hea tunne, mida süvendas asjaolu, et linnapiiril võttis meid vastu silt “Free coffee for drivers” ning tore muusikutest paar seal samas bensukas, kus kohvi sai. Muusikud kinnitasid meile, et Kununurra on kõige lahedam koht, kus nad oma 7-kuulise tripi jooksul on peatunud ning jagasid infot backpackerite kogunemiskohtade ja nende harjumuste kohta. Näiteks hakkame ilmselt varsti otsima tüüpi nimega Mark, kes on väga hea mehaanik ning väga hea muusik ja elab valges bussis. Ja lisaks sellele peaks siin liikvel olema kaks rastapatsidega tüüpi, kes teavad kõike kohalikust tööturust ja kes elavad ka valges bussis : ) Tegelikult on siin enamus autosid ja busse valged, seega ei ole “valge buss” väga hea identifitseerimistunnus. Kununurrast kirjutame aga ilmselt pikemalt siis, kui oleme siin juba mõnda aega olnud, sest see on plaan – jääda seniks siia, kui ilm vähegi lubab. Ehk siis kuni tuul pöördub, nagu ütleks Mary Poppins. Tuule pöördumine meie puhul tähendab vihmahooaja algust (eeldatavalt oktoobris), mil teed muutuvad jõgedeks ja muutuvad seega Snugile ilmselt liiga suureks katsumuseks.

Meie vahepealsest reisist veel niipalju, et peale veidike kummalist South Hedlandi leidsime end õige pea Broome’st, täpsemalt Cable beachilt, mida on nimetatud ka maailma üheks ilusaimaks rannaks. See on eriti kuulus oma “kuutrepi” poolest, mida meil kahjuks ei õnnestunud näha, sest ei olnud täiskuu. Küll aga nägime dinosauruse jalajälge, mis ilmub ainult paarkümmned korda või nii aastas lainete alt välja, siis, kui on eriti madal veeseis. Ja meie õnneks oli juuli lõpus justnimelt väga madal veeseis : ) Jälgi oli võimalik vaadata hommikul kl 6, 7 ja 8, mõõna ajal. Läksime kella kaheksasele “seansile”. Päris suur hulk hulljulgeid pensionäre oli kokku tulnud, kõik turnisid mööda libedaid kaljusid alla ja otsisid kolme jalajälge, mis osutusid häbiväärselt väikesteks. Mina ei olnud eriti mõelnud, millised nad olema peaksid, aga Brit ja Tarvo ootasid ikka SUURI jägi, dinosaurus siiski! Seega olid nad veidi pettunud. Aga sellegipoolest oli tore seal merepõhjas ringi ronida.

Cable beach oli tõesti tore koht, selline, mille puhul sa väga pikalt ei mõtle, miks inimestele meeldib rannas käia. Meie siis läksime ka ja nautisime kogu tuule eest. Ujuda seal üldiselt ei saanud, küll aga ookeanilainetes hüpelda. Kaua sa aga ikka hüpled, kui kõik sõidavad hoopis oma moodsate body boardidega! Meil on ka Snugi standardvarustuses üks selline “kehalaud”, aga see töötab tavaliselt hoopis Briti voodi laiendusena ning näeb väga arhailine välja, umbes sama arhailine nagu Snug. Sellegipoolest ei suutnud me enam varsti vastu panna ja tõime ta bussist lainetele hullama. Esialgu osutus ta ainult takistajaks. Kui teised lauad omasid penoplastist katet ja püsisid seega vee peal, siis meie oma töötas pigem uputajana. Lainetel liuglemine ei tahtnud kuidagi õnnestuda ja olime juba alla andmas, kui selgus, et tegelikult peitub saladus hoopis õigel hetkel lainele hüppamises. Ja siis alles hakkas lõbus! Päras keha kipitas soolaveest ja tunne oli nagu keskp

ärasel soolasilgul, aga meel oli rõõmus.

Enne olime pesumajas ka käinud oma garderoobi värskendamas, seal käitus pulbriautomaat nagu klassikaline mündisööja – paned dollari sisse, välja ei tule midagi : ) Päras panime pesu parklas puude vahele kuivama ja olime endiselt rõõmsad! Ja rannas nägime kaamleid ka, aga see ei ole üllatus, sest nad on seal turistide rõõmuks igal õhtul : ) Brit oli kogu aeg tahtnud kaamlit näha, seega läksime lähedale ja nad olid ikka lahedad küll, eriti see, kuidas nad pikali heitsid. Üks oli eriti igavlev ja muudkui haigutas, tal oli ilmselt turistidest täiega siiber ja ootas ainult, et saaks koju heinu näksima.

Broome’s käisime mehaaniku juures ja, “tappetseid” kontrollimas. Me ei tea täpselt, mis see tappets eesti keeles on, aga mingi klapp ta igatahes peaks olema. Öeldi, et tulge homme kl 8.30, siis on vaba aeg. Läksimegi. Meid pandi ootele, mis tähendas sisuliselt seda, et ootasime oma autos värava taga kella 12ni ja siis pika pindakäimise peale tõsteti me auto lõpuks pukile, misjärel töömehed ise lõunale läksid ja meie istusime aias mingi toru peal. Kella neljani õhtul. Täispikk tööpäev. Lõpuks võeti auto alla ja maksime 168 dollarit. Järgmine kord siis 15 000 km pärast sama töö. Pärast läksime bensukasse, kus selgus tõsiasi, et Snugi bensupaak on millegipärast suuremaks muutunud, nimelt mahtus temasse üle 50 l kütust ja siis me juba ehmatasime ning rohkem talle ei andnud, õgard selline! Varemalt läks max 40 : )

Ahjaa, teel Broome’i käisime läbi ka Eighty Mile Beachilt, mis ongi ilmselt nii pikk nagu nimi ütleb : ) See on kuulus oma rannakarpide ja kalastajate poolest, mõlemat ka nägime. Ohtralt. Rannas oli liiv valge ja mujal punane, nagu ikka.

Ja nüüd oleme Kununurras, nagu juba eelnevalt mainitud. Siinkandis on veel kõige rohkem aborigeene alles ning nad on siin elanud juba 30000 aastat. Mõelge nüüd, et Eesti ei ole nii kaua veel alt väljaski olnud! : ) Üks meie eesmärkidest Austraalias oli põlisrahva parem tundmaõppimine, kui see kirjanduse vahendusel võimalik oleks, ning sellega me nüüd algust teemegi. Aborigeenidele on Maa väga tähtis, seetõttu otsustasime, et neilt tuleb luba küsida, kui nende maale siseneme. Tegime seda vaimsel tasandil ja oleme loa saanud. Tarvo näiteks näeb siin väga huvitavaid unenägusid : ) Lisaks vaimsele tutvusele on Brit nendega ka juba füüsilist tutvust sobitanud, nimelt kirjutas üks kergelt joobes aborigeenihärra talle oma nime jalale: Slug. Peaaegu nagu Snug : ) Üldse oli ta Britist väga vaimustuses.

Kununurrasse jõudes marssisime kohe kohalikku tööbüroosse ning meid pandi ootele, 65 inimest on järtsis ning seega tuleb varuda ohtralt kannatust. Tarvo käis lausa kahes büroos, sest tal on CV. Küll aga ei teadnud teise büroo, Grunti, neiu isegi seda, mis see geodeesia on! : ) Tulime autosse tagasi, kui Tarvo telefon helises (umbes kolm tundi peale siia jõudmist) ning ta sai tööle! Alates esmaspäevast hakkab ta maailma suurimas sandalipuu istanduses (kui seda nii nimetatakse) midagi raiuma! Kusjuures ta oli just rääkinud, et tahaks puutööd teha. Tarvo küsis seepeale tööbüroo-neiult: “How did you do it?”, pidades silmas seda, et kuidas ta sai nii kiiresti tööle, mingi tunni ajaga, kui järjekorras on üle 60 nimese!? Öeldi, et tal vedas. “Juhus”, jajaa : )

Vahepala. Poseeriv paabulind teemajakeses.

Ehk siis praegu on elu endiselt ja jätkuvalt imeline ja me lähme varsti randa. Ja kaabusid ostma, sest seda on siin töötamiseks vaja. Olge kõik tublid ja pidage meeles ütlust, mis on Loesje postkaardil ja sobib suurepäraselt Austraaliasse: “Do not oversleep your dreams!”

Selgeltnägijast klienditeenindaja ja jälitav dingo

Seiklused jätkuvad. See postitus siin on kirjutatud näiteks Karijini rahvuspargi kämpingualal ja täna on 23. juuli õhtu. Üles saab siis, kui netti on. :) Mis ei ole siinmail ometi väga levinud nähtus. Aga olgu, et mul pole isegi päris paraja suurusega linnades sageli telefonilevi, siis ei üllata see eriti. Telefon on pigem nagu ese, millelt hommikul kella vaadata ja mis tavapärasel päeval pärast ärkamist välja lülitada. Muhe. Mulle tegelikult meeldib.

Vahepealsetest lustakatest seiklustest niipalju, et Carnarvonis vahetasime õli – ja mitte ainult õli, aga ka õlifiltrit. Tarvo küsis, kas ma ikka mainin seda. Tal oli sinine kostüüm seljas, mille lukk ei töötanud ja käis seega eest pesulõksudega kinni. Meie naersime korralikult, aga mehhaaniku-elukutse proov igatahes kordaläinud. Kui välja arvata see, et üsna korralik loik õli läks maha ka (lupsas üllatuslikult vana õlifiltri kohalt välja) just pärast seda, kui olime bensukamehele kinnitanud, et me ei aja maha, sest meil on ju anum all. Helen ütleb, et tegelikult käib jutt pesulõksudega viinerist. Seda bensukat me kasutasime viimase piirini ja nautisime nende sooja tasuta dušši.



Üleeile kulgesime mööda üht treppisteed Tom Price’i nimelisse asulasse. Päris huvitav koht. Kõik kohad olid peamiselt täis maastureid ja mehi. Hakkas tekkima kahtlus, et seal naisi ei olegi, aga siis selgus, et ikka on. Lihtsalt enamik neist tundusid kaugelt ka päris mehelikud ja kippusid ühte jalga marssima. Linna juures on kaevandus ja linnas mingi pataljon. Turismiinfos oli üks tore venelannast teenindaja, kelle puhul meil tekkis kahtlus, et ta on selgeltnägija. Nimelt edastas ta meile peale kõige asjakohase info ka linnas asuvate rehvitöökodade kohta käiva info. Ja nagu ette plaanitud oli õhtul, pärast seda, kui olime Karijini rahvuspargis väikse tiiru teinud, Snugi tagumine vasak rehv täiesti löss. Ta ikka jätkab meie üllatamist, ehkki tuleb tunnistada, et see ei olnud meile mingi üllatus. Õnneks oli kõrval inimestel pump ja saime korraks turgutatud rehviga rahvuspargi kämpingusse sõita. Nojah, siis selgus asjaolu, et meie lisarehv, hoolimata oma heast seisukorrast, ei olnud sama suur, kui allolevad rehvid. Natuke mõtlemistööd ja tänahommikune suund viis tagasi Tom Price’i (seejuures kahtlustasime pikalt, et selle turismitädi mees äkki töötab rehvitöökojas ja juba ootab meid või et tädi oli hoopis selgeltnägija või tulnukas), kust me mõne aja pärast juba uute rehvidega ja palju kindlamal vurinal tagasi Karijinisse tulime…



Siinsed supluskohad on toredad! Vesi on külm, aga karastav ja mõnus ka, kui muidu dušši alla just eriti sageli ei satu. Meie päevase retke põhipuänt oli ikkagi see, et kohtasime dingot. Tulime parajasti ühe loodusliku basseini äärest tagasi ja samas suunas liikus veel üks perekond, kui järsku nad teatasid, et näe, dingo. Seisis otse meie tee peal ja tundus üsna üllatunud sellest, et keegi samal rajal kõnnib. Või noh, samadel kaljudel. Pereema teatas, et olge rahulikud ja hoiame kokku, aga tundus ise üsna paanikas. Pereisa itsitas ja tahtis dingo poole minna. Kõik tegid pilti ja dingo vaatas segaduses ilmel. Siis otsustati, et hakkame taganema, mille peale muidugi dingo tuli edasi meie poole. Mõne aja pärast tuli kellelgi mõte dingo tee pealt ära minna ja tundus, et dingo läkski rahulikult oma teed basseini poole edasi ja meie hingasime kõik rahulikult ja astusime edasi. Senikaua oli kõik rahulik, kui selgus, et dingo arvas, et meie jälgimine on põnev tegevus. Ta lihtsalt kõndis meil sabas. Uudishimulik kutsu. :) Pereema oli üsna paanikas ja rada läks parajasti orupõhjast otse treppi pidi üles, niiet kihutasime terve tee otse üles, nii et keel vestil. Dingot ei raputanud sabast ka vahepeal olnud redel. :) Aga tuleb tunnistada, et tal oli ka üles jõudes keel vestil. Perekond tegi sääred ja meie vaatasime veel mõnda aega dingoga tõtt. Ilmselt otsustas ta siis, et me pole siiski väga huvitavad ja pöördus ümber, et teisi turiste jälitada. Kui tagasi parklasse jõudsime ja just bussile hääled sisse said, nägime, et üks dingo oli äsja jõudnud naaberauto kõrvale. Seal olev mees oli just rahulikult toolil istudes toitu teinud ja vupsas kohe dingot nähes kiiruga bussi varju. Dingo istus edasi, endal leebe koeranägu peas, ja ootas toitu. Nad on siin tõesti turistidega nii harjunud, et eeldavad juba seda, et küllap neilt inimestelt toitu pudeneb, ega karda põrmugi. Hoiatussilt oli ka, et ärge toitke dingosid, nad harjuvad liiga ära ja muutuvad agressiivseks, kui süüa ei saa.



Eile õhtul kohtasime ühte hüppavat ämblikku ka, kes oli bussi kolinud, aga kelle Tarvo topsiku ja kaardi abil kinni püüdis. Ohtlik ta igatahes ei olnud. Aga üldiselt oleme me kohanud palju linde. Näiteks kädistavaid kakaduuparvesid, kes ei lase hommikul Tom Price’is poe ees parklas rahulikult magada.



Ja lisaks me igatseme väga selle järele, et satuks jälle mõnele sellisele juurviljaturule nagu Perthis, kus on üks igavesti lahe itaallase äri. Ostsime terve kastitäie juurvilju, 3 liitrit mahla ja 12 muna umbes 160 krooni eest. Siiamaani toitume nendest varudest, ehkki nüüd hakkavad tõesti juurikad otsa saama. Ehe juurikaturg oli, tänavale kostis juba kaugelt, kuidas see metsikute lokkidega tüüp karjus “Get your vegetables here! One dollar bag!” ja laulis “O sole mio” kordamööda. Poeg oli tal samamoodi välja treenitud. “Lovely beautiful baby eggplants!”



Üldiselt on see väga tore, et austraallased on nii chillid ja sõbralikud. Isegi kõige karmima välimusega tätoveeringute ja päikseprillidega mees naeratab raudselt tänaval vastu. Eestis ei julgeks talle otsagi vaadata. :) Ainus erand oli Carnarvoni linn – seal oli täpselt üks inimene, kes naeratas. Ülejäänud olid kuidagi sünged ja rusutud. Mujal pole sellist asja kohanud. Ikka lehvitatakse möödasõitjatele ja see, et suvaline inimene sinuga rääkima hakkab, on tavaline asi.

Aga alles üleeile nägin ma lõpuks esimesi kängurusid! Elusaid. Sest surnuid me oleme näinud ikka sadade viisi. Mõned teelõigud nimetasime laibaalleedeks (inglise keeles ilusama terminiga ‘sanctuary roads’) ja ükskord lugesime Tarvoga paarikümne kilomeetri peale kokku 40-50 laipa. Mõne teelõigu peal on lihtsalt kängurusid ja tundmatuid soolikaid iga paarikümne meetri tagant. Hoolimata maalilistest maastikest on mõne koha peal ikka päris jäle sõita, kui ikka silma hakkavad teest paari meetri kaugusel vedelevad ilma peata lehmad või midagi… Mul hakkab veits paha. Aga jätkates maanteede teemal, siis road trainid on siin ikka omamoodi vaatamisväärsus. Ilmselt ei vaata Euroopa rekkaid enam kunagi sama pilguga – need tunduvad raudselt eriti pisikesed transpordivahendid. Kui on ikka õhtu, siis road train valgustab enda ees terve pika tee ära ja kui ta mööda sõidab, siis on nagu Coca Cola jõulureklaamis.
Helen tahab rõhutada, et siin on õhtul ikka väga pime. Aga Linnutee on imeline! Üldiselt on kell kohe 20 ja meil tuleb uneaeg, et jälle virgalt hommikul üleval olla ja põhja poole edasi uhada. Pimedusega on tegelikult ikka naljakas küll, et päevarežiim läheb hoopis teistsuguseks. Päike läheb looja, siis läheb kohe hämaraks, teeme süüa ja sööme ja siis on juba kottpime ja tulebki uni. Hommikul läheb kl 7 uni ära. Minu jaoks uskumatu, aga tõsi.

PS. Käisime veel ära atraktsioonil nimega Austraalia prügimägi. Seal tegime esimese grupipildi. :)

Ja tee ja tee viib edasi...

Asukohaks North West Coastal Highway ääres asuv Billabongi „roadhouse”. Ehk siis oleme teel Perthist üles põhja, sihtkohaks Kununurra. Täna hommikul oleme sõitnud juba 130 km ja nüüd on aeg käes väikseks peatuseks ja hommikusöögiks. Üldiselt oleme mitmendat päeva teel ja enamasti täielikus leviaugus. Mingist wifist või internetist rääkimata. Aga siin seinal näitab silt, et Internet, nii et võib loota, et me saame selle postituse netti. :)
Vahepeal on saanud igasugust nalja. Näiteks otsustas Snug juba teel alt Pembertoni kandist põhja suunas, et ta ei taha käike sisse panna. Trikkidega hakkas ta ikkagi tööle ja nüüdseks oleme tõdenud, et ta on lihtsalt üsna pretensioonikas kodanik. Kui me ta Perthis igaks juhuks mehhaaniku juurde viisime, siis töötas teine nagu kullatükk ja mehhaanik pidi ainult tõdema, et „I wish I could say there was something wrong with it” (ma soovin, et ma saaksin öelda, et sel on midagi viga). Snug ainult säras seepeale, seda oli kaugele näha. Lisaks ei lase ta diivanit voodiks lahti teha, kui Tarvo magamiskott on alles diivani all. Täna oli esimene hommik, kus tal polnud vaja üldse õli juurde panna ja tundub, et tal on hea meel olla teel ja märksa soojemas ja kuivemas kohas kui Albany, kus ta pikalt ühe koha peal kössitama pidi. Ikkagi rännumees! (Olen rännumees, unenäos sinu juurde teel... ma arvan, et kui Snug oskaks laulda paremini kui ainult mürinaga, siis ta laulaks seda laulu) Tundub, et ta hakkab ära harjuma ka meiega, sest eile, kui sõbralike müksude andmiseks läks ja mina oma müksu Snugile edasi andsin, siis lõi ta pärast üsna valusalt Tarvot. Ilmselgelt andis oma müksu ka edasi ja nüüd oleme me päris semud juba. ;)
Praegu on päris täiskohaga ränduri elu. Ärkame hommikul päikesetõusuga, kraamime ja asume teele. Mõne aja pärast on peatus ja hommikusöök. Siis jälle edasi. Kuni millenigi, mis haarab silma ja paneb bussi tee äärde jätma. Siis on paus ja siis jälle edasi kuni hämarani. Täna on meil plaanis minna Shark Bay Marine Parki vaatama, seal pidi olema ilus karbirand. Kihutasime eile halli pilvepiiri alt välja ja praegu on taevas sinineja pilved rõõmsalt valged. Tarvo kraamib bussi põrandat ja varsti hakkame sööma. Ümberringi pargivad karavanid ja uitavad hommikust söövad inimesed. Tee peal olles töötab meil bussis vahepeal Catering ehk siis puhvet. Selleks on tagaistmel olev inimene, kes tellimuse peale võileibu valmistab või mahla kallab. Kui veab, saab küpsiseid või šokolaadi. Hetkel tunneme puudust muusikast, sest kassetikas meil küll on ja kassette ka, aga taga töötab ainult üks kõlar (teise juhe natuke katki) ja see ei suuda üle tagant tuleva müra mängida. Või siis lihtsalt oleks tulemuseks liiga palju müra. Kõige vaiksem tegelane Snug just ei ole. ;)
Perthis sattusime ööbima ühes kummalises backpackerite hostelis kesklinnas, mille nimi oli Aberdeen Lodge. Ilmselt kunagi olnud villa, aga nüüd olid sellest järel ainult nikerdustega laed. Saime omale kolmese toa, milles oli tegelikult narikohti viiele. Naabermajast tulev lärm lõppes alles hommikul ja meie maja elanikud vaatasid terve õhtu ja öö vältel elutoas telekat. Laes oli tiivik, mis õnneks ei pöörelnud, sest selle peal oli 2cm kiht tolmu. Aga rahvas oli tore. Administraator oli punases pusas kutt, kes lubas lahkelt, et võime maksta hommikul ja unustas lõpuks küsida ka võtme tagatisraha. Pärast meie õhtust omaette spekuleerimist, et ilmselt seal majas küll kunagi ei koristata, tuias hommikul majarahvas ringi puhastusaktsioonil - üks pilusilmne neiu pesi nõusid, harjaga punkar imes tolmuimejaga tube ja naeratas möödujatele... Väga külalislahke ja omamoodi koht.
Igatahes oleme me nüüd siin läänes linnatoimetused lõpetanud ja põrutame üles põhjapoole suvele vastu. Tarvo just tuli luureretkelt ja ütles, et siin pidi olema internetipunktis üks arvuti ja seda valvab 70-aastane tädi. Loodetavasti siiski toimiv. Kõigepealt hommikusöök ja siis lähme kaema.
Olge tublid! (juba kaks korda järjest kirjutasin hoopis ´tulbid´)
Heh. P6hinali on see, et siin on Dial-up ja see on metsiku kiirusega. Ymbritsev on natuke nagu 6udusfilmist. Eemal r8gisev t2di ja puruga kaetud lauad. Brr.