Spordi- ja fotoreportaaž

Meie igapäevaelu on väga spordikeskne, just praegu tulin viigiga lõppenud jalgpallimatšilt. Ei mäletanudki, et sport võib nii kurnav olla! Samas lõbus oli küll : ) Muideks, sedapuhku on vahelduse m6ttes paljud pildid Briti ja teiste tydrukute fotokatest.





Ning samal ajal käivad telekast endiselt suured tennise- ja kriketivõistlused, mida enamus suure huviga jälgib ning mis neid teinekord öösel üheteistkümneni üleval hoiab, sest mäng jääb aina viiki ja viiki. Töö aga tennise järgi organiseeritud ei ole ja hommikul pool seitse tuleb ikka traate tõstma ja oksi lõikuma kukkuda, siis ei ole enam virisemist. Vähemalt meie ei virise, mida aga kõigi kohta öelda ei saa. Kord kärss kärnas, kord maa külmand – selline on meie Kesk-Eurooplaste arusaam elust (õnneks mitte alati), aga nad on veel väiksed ka, küll nad õpivad, et alati ei tooda kõike hõbekandikul ette.

Nädala tähtsündmused viinamarjade vahel on järgmised:
1)Leidsime linnupojad. Ma oleks neile peaaegu peale astunud, aga õnneks ikka märkasin, et hein liigutab ennast imelikult. Püstitasime siis nende ümber tähistuse, et keegi neid ei lömastaks. Järgmisel päeval olid nad veel täitsa heas korras, aga ülejärgmisel päeval hakkas seal ridade vahel sõitma mürgitaja-traktor ja ma ei taha teada, kas ta hoolis ka meie tähisest või mitte…





2)Ämblikud on veidi vähem aktiivsed kui varem, vähemalt mulle tundub nii. Aga nad on endiselt ilusad ja värvilised. PIldil olevat ämblikku kutsutakse linnusitaämblikuks, ilma naljata, ja antud juhul poseerib ta koos oma poegadega.



3) Viinamarjad hakkavad värvi muutma ja maitset omandama. Praegu on nad endiselt veidike toore tikri maitsega, aga ilmselt nädala lõpuks võib juba midagi muud loota.



4) Lambad p6genevad endiselt aedikust ja tormavad hoovi. Siis tuleb nad yle aia tagasi t6sta, kui nad ise minna ei taha. :)



Lisaks sellele on meil siin endiselt imelised kuutõusud ja päikeseloojangud.




Ja kiire fotoreportaaž viinamarjatreenijate igapäevaelust.

Treenimata taim näeb välja umbes selline nagu kõik need taimed pildil. Katie treenib.



Ja treenitud/korrastatud taim näeb välja selline:



Kui tuleb lõunapaus, siis enam keegi ei treeni muud kui oma lõualihaseid ning kui on riigipüha, siis ei tööta keegi peale päkpäkkerite. Teisipäeval nimelt oli riigipüha ning kuna vanad bossid ei töötanud, siis treenijate karavanis oli põhibosside diivan tühi. Tüdrukud muidugi kasutasid juhust ja tundsid end tähtsana : )



Tänane sissekanne saab olema pigem lühike, sest on öö ja mul hakkab vaikselt aroomidest paha – nimelt käib köögis tigude küpsetamine ja see toob kaasa üsna spetsiifilise lõhna. Viinamarjade vahelt korjatud tigusid nuumati kaks nädalat salati ja müsliga, et nad puhastuksid. Katie koristas iga päev nende pesa ja siis täna torkas ta nad halastamatult soolavette, siis keeduvette ja siis korjas nad hambaorgiga kodadest välja. Edasi pidi neid elukaid tund aega keetma koos sibula, porgandi ja veel mõne koostisosaga ning siis lõpuks praadima. Ma eriti ei usu, et keegi neid üle ühe sööb, aga eks kohe ole näha. Head isu! : )

T2psustus: Maitsesin yhte tigu. Oli nagu m6ttetu tykk sibulamaitselist pekki.

Hoidke end soojas ja sööge jogurtit, see on kasulik ja maitseb hästi.

Joondu, valvel, vasak pool!

Järjekordne töönädal möödus väikeste vahepõigetega meelelahutusmaailmas. Toimus esimene jalkamatš. Teist pole veel järgnenud. Rahvas jooksis maja taga edasi-tagasi ja näod särasid. Lisle ainult imestas, kas siis tõesti elektrikarjus, mille ääres nad palli mängisid, ei tööta. Ilmselt töötas, aga keegi ei märganud. Mina oleks ka spordihoogu sattunud, aga pidime just samal ajal tegelema kiire küpsetamisega, sest Matti pojal Jen(t)sonil oli sünnipäev. Kohale jõudes saime aru, et olime üllatuskülalised, sest teised olid temavanused poisid. Igatahes möödus õhtu seal erinevaid mänge mängides (seekord kargasime batuudil, mängisime piljardit ja õhuhokit ja Guitar Herot) kähku. Guitar Hero DJ versioon nägi ka päris põnev välja, aga kõike korraga ei jõua ja ekspertlikumaid mängijaid oli mitmeid.

Kui teised jätkasid vanamoodi võsude lõikumise ja traatide ülestõstmise lainel, siis see nädal möödus minul uuel tööpõllul. Nimelt tõstis Lisle mu teise töötiimi ümber ja minu uueks tööülesandeks on noorte viinamarjavõsude ‘treenimine’. Sellest siis seekordse postituse pealkiri. :) Töö iseeneses näeb välja selline, et kõik liiguvad silmaga vaadates justkui imeaeglaselt piki ridasid ja nokitsevad taimede kallal. Tegevus lähemalt käib siis nii:
1) kükitad viinamarjataime ette maha
2) viskad ekspertliku pilgu okste peale, et aru saada, millised oleks kõige paremad alles jätmiseks (eesmärgiks oleks, et kahel pool oleks tugev kandev oks ja tüvi oleks korralikult paigas ja sirgu)
3) lõikad maha üleliigsed oksad (sealhulgas ka vanad head võsud maa lähedalt), selleks mõnikord pikalt okstepuntraid lahti harutades, et mitte allesjäävaid oksi kogemata vigastada (need väädid ju kinnitavad ennast teiste okste külge nii kuidas saavad)
4) kinnitad vajadusel tüve korraliku(ma)lt toetuspulga või nööri külge, põimid tulevased kandvad oksad ümber traadi ja paned klõpsude või muu vahendiga kinni
5) lõikad ära viljakobarad ja kõik tulevased uued oksavõrsed teatud kõrguseni
6) tõused püsti ja takseerid oma tööd pikal pilgul, mis mõnikord on rohkem ja mõnikord vähem rahulolev
7) liigud edasi järgmise taime juurde ja kordad sama protseduuri

Vahel lisandub ülesannetesse ka uue toetusnööri üles sidumine (minu lemmikülesanne, sest siis saab kahe uue sõlme tegemist harjutada) või toetuspulga paremasse positsiooni tõstmine või tugevamini maasse löömine. Igatahes on meie töö järel tekkivad read päris ilusad ja korrastatud ja on lootust, et neist hakkab paari aasta pärast saama igati häid viinamarju! Ma kaevasin oma fotoka juba autost välja ja laadisin akud ära, nii et järgmisel nädalal näeb minu uue tööülesande pilte ka. Igatahes on see päris mõnus nokitsemine ja ma olen rahul. :) Meie tiimis on ainult neli bäkpäkkerit – mina ja meie kolm asiaadi-tüdrukut. Ülejäänud on kohalikud ja ehkki neist enamiku moodustavad umbes 40-aastased naised, on kilkamist ja nalja ja viinamarjade loopimist kogu aeg nii mis tapab. Vahepeal paneb mul lausa pead vangutama, sest jääb mulje, nagu oleks tagasi põhikoolis. Pauside ajal istume ühes vanas karavanis ja näkitseme oma võileibu ja salatit ja nii need päevad läevad.

Mis veel? Ühel päeval nägime kaht suurt kängurut. Lambad tõsteti uuele karjamaale ja nüüd üritavad nad jätkuvalt läbi aia murda, et minna tagasi sinna, kus nad enda meelest nagu olema peaksid. Tulemusena jalutavad nad pidevalt meie hoovis ringi ja murravad välja tee peale. Ühel õhtul läks seetõttu Helenil-Tarvol viinamarjaaeda ‘koju’ minemise peale 8 minuti asemel 25, sest tee oli lambaid täis.



Lisaks käisime naabri juures korjamas kirssploome, mida pidi puu all Lisle sõnul vedelema tuhandeid. Tegelikult neid päris nii palju ka ei olnud, aga peale ploomipuu oli seal veel põnevaid puid, millest üks nägi välja nagu kasvaksid mustad vaarikad puu otsas! Imetegu, ma ütlen.



Lisaks käib eksperiment Teod ehk siis korjasime istandusest umbes 30 tigu ja nüüd on nad salatidieedil. Järgmine nädal selgub, kas nad ka süüa kõlbavad.



Meil on farmis nüüd uus imemasin. Mul oli au sellega sõitma õppida ja sain isegi paekivikarjäärist kopatäie paekivipuru teeparanduseks peale võtta, sõita läbi vee ja kitsaste väravaaukude. Väga mugav on selle elukaga keerata.



Täna käisime linnas väiksel ekskursioonil vaatamas üht suurt karstivormi, mis oli põhimõtteliselt nagu alla langenud maapind suures lehtris (mul ei tule nüüd vastav termin meelde). Igatahes oli sinna sisse rajatud lilleaed, kus elab palju mesilasi (hoiatussildid igal pool) ja juhuslikult sattusime ka pulma pealtvaatajateks, aga see oli üsna tuim – inimesed olid enamasti musta värvi riietes, keegi ei hõikunud, keegi ei laulnud, keegi ei naernud ja muusik mängis natuke morbiidselt kitarri ja siis tehti pilte-pilte-pilte. Lisaks ronisime linna kõige kõrgemasse punkti Centenary Toweri juures (grupipildil vasakult mina, Katie, Helen, Tarvo ja Simon). Tee sinna läks vahepeal küll justkui püstloodis üles, aga vaade oli tõesti väga kaugele, ehkki õhk oli kaugemal hägune ja seega ilma päikseprillideta vaadates mitte just väga suur elamus. Igatahes on teisel pildil tipust avanev meile kodune ümbrus.





Ja Mount Gambieri põhilised turismiatraktsioonid on nüüd nähtud. Check!

Vat sulle lugu ja statistikat

Tere talv! Meil on siin ilmad ka oma ekstreemumites. Näiteks võib ühel päeval kallata 15 soojakraadi juures meeletus koguses vihma ja päikese nägemisest pole mõtet unistadagi, järgmisel päeval võib olla 40 soojakraadi ja taevas mitte ühtegi pilve, kolmandal päeval aga 20 soojakraadi ja taevas keskmiselt pilves. See-eest on meil siin päris tihti ilusaid ja hingematvaid looduslikke vaatamisväärsusi. Pühapäeva õhtul ja esmaspäeva hommikul olid meil sellised päikesevigurid.





Teisipäeval (või oli see kolmapäeval) sadas juba ööst saati ja saime lõpuks oma uued kollased vihmakostüümid järele proovida. Kahjuks ei läinud väga hästi Helenil, sest ta kapuuts oli kadunud, ilmselt poodi, mistõttu pidi ta terve vihmasaju aja olema peaga otse vihma käes. Õnneks sadas ainult kella 11ni päeval ja vahepeal nii korralikult, et ajas lihtsalt naerma. Igatahes on kollased kostüümid kehvad, sest juba pärast esimest kandmist läksid põlveõndlad katki. Maksid nad umbes tunni aja palga, aga tänu nendele saime töötada 8 tundi ja olime pärast ikka kuivad. :) Helen nägi sel päeval välja selline. Barretiga ja puha.



Sellel päeval oli veel väga naljakas hommik. Nimelt pidime me kasutama oma töös väikeseid naelu, et takistada traate konksude tagant välja tulemast. Ja nagu alati, paneme oma töövahendid pärast tööpäeva kas karavani (kus mingi osa töölistest käivad puhkepause pidamas) või vetsu. Eelmisel päeval olime oma naelakarbi jätnud karavani, et hommikul oleks hea koht, kust nad jälle leida. Hommikul oli aga karavan kadunud. Helistasime siis Lislele, et meil on probleem, pole karavani, pole naelu, ei saa tööd teha. Lisle vastu, et haha, karavani pole, jah, no ma tulen kohe sinna ja toon naelad, kui ma siin teise põllu peal inimesed tööle saan. No ja et Lisle on kohe-kohe tulemas, läksime siis oma rea algusesse ootama, et boss näeks meie tööentusiasmi. Keda aga ei tulnud oli boss ise. Ootasime terve tunni vihma käes (pärast natukest aega ei olnud enam mõtet autosse istuma minna, sest riided olid juba niikuinii märjad) ja siis ta lõpuks ilmus kohale, endal nägu üle kõrvade. Ütleb, et otsis tund aega asiaate taga. Nad olid nimelt ära eksinud ja ei suutnud enam 14 viinamarjabloki vahelt 1 õunablokki üles leida ja sõitsid tund aega ringi, kuigi nad olid seal juba nädal aega töötanud. Nad olid lihtsalt arvanud, et see ei ole see õunablokk kuhu nad minema peavad. Ja kuna Lisle oli teetähiseks olevat karavani 100 m ümber nurga liigutanud, ei saanud tüdrukud enam üldse mitte midagi aru. Nad olevat isegi Lisle maja juurde tagasi läinud, et uuesti alustada. Nii nad siis sõitsidki tund aega ringi ja Lisle ajas neid samal ajal taga. Ja igaks juhuks mainin, et terve see ala on siin paar korda paar kilomeetrit suur.

Oleme teinekord maininud, et siin on palju kärbseid. Tol vihmasel päeval oli neid eriti palju ja ilmselt üritasid nad uimase peaga priiküüti saada, sest kõigil meil olid seljad neid tüütuseid täis. Ja Snug ka.





Veel tööseltskonnast. Ükskord pidi Chris poole päeva pealt lahkuma, haiglasse, sest ta hakkas tasakaalu kaotama ja iga kord kui ta viinamarjapuu tüve juurde kummardas, käis peast hiiglama suur valu läbi. Pärast selgus, et tal oli kõrvas umbes 5 cm pikkune heinakõrs. Ei kujutanud ta isegi ette, kuidas selline pikk asi talle kõrva sai sattuda. Pärast paari tundi haiglas veetmist oli ta nagu uus mees.

Chris on üldse selline mees, kes ei suuda kunagi otsustada. Näiteks otsustab ta umbes 5 korda aastas siit farmist minema minna, parema töö peale. Ja siis ilmub jälle nagu välk selgest taevast viinamarjapuude vahele. Ja iga kord on Lisle väga üllatunud, et Chris jälle tagasi tuleb, sest läheb ta siit ju nii kindla sammuga minema.

Colin kaotab pidevalt viile ära. Uue suure viili ta sai jõuludeks. Aga väikese viili, millega saab väikeseid tange teritada, kaotas ta alles hiljaaegu ära. Kõik istuvad väsinult maas ja Colin teeb suitsu, kui ta järsku teatab: “Ou bloody hell, I just lost my small vile!”. Muidu kaotab ta ka igasuguseid asju, sest tal on taskutes suured augud ja vöökotis on vist pindalaliselt rohkem auke kui nahka. Näiteks avastame ühel hetkel jälle pausi pidades, et Colini taskust libisevad välja naelad.

Statistikat. Oleme praeguseks Austraalias olnud 6 kuud ja 1 nädal. Kuna me peame Snugi kohta korralikku päevikut, oskan öelda, et oleme praeguseks sõitnud umbes 16600 km (unustasin märkmiku autosse, täpselt ei mäleta). Brit õpib ka vaikselt autoga sõitma ja tema arvele on läinud 420 km. Kõige pikem sõidupäev oli 610,6 km (tuleb siiski arvestada, et Snug ei liigu väga kiiresti) ja kõige lühem siinsamas farmis 3,4 km. Tühja rehviga oleme sõitnud umbes 80 km ja ilma sidurita 449 km. Olen vahetanud kolm korda õli ja kaks korda õlifiltrit. Kõige rohkem on maksnud uued rehvid, kokku 480 dollarit, kõige vähem läks maksma uus siduri ja- gaasitross: 10 dollarit.