11-3 süsteemiga kaevanduses

Nagu varasemates kirjutises mainitud sai, töötan mina jälle geodeedina, kaevanduses. Mangoola söekaevanduses. Kuigi päris kaevandamist siin veel ei käi. Hetkel toimub kõikide vajalikke hoonete, söeseguruumide, sorteerimisjaamade jms jaoks vundamentide ja poltide rajamine. Meie, geodeetide, töö seisneb ehitajatele vajalikke punktide mahamärkimises, mille täpsus kõigub olenevalt asjadest 0-3 mm vahel. Mõned vähemtähtsamad punktid/jooned, nagu näiteks betooni kaldejooned või kopale punktide märkimine, võivad ka vabalt olla 10 mm sees. Kasutame Trimble S6-te ja väikest prismat, kuid praegu toodi meile asenduseks S8 kuniks meie vana teeninduses on.

Teisel pildil on peidus üks meie kontrollpunktidest (väike kollane prisma)ja kolmandal pildil orienteerin instrumenti.







Töö toimub kõikidele (mõne väikese erandiga sekretäridele jt taolistele isikutele) kaevanduses olijatele 11-3 süsteemi järgi, mis tähendab, et ollakse 11 päeva järjest objektil ja siis saad 3 päeva vabaks. Igal hommikul stardime kodust umbes 6.20, sest kaevandus asub ca 20 km kaugusel ja tööeelne koosolek algab 7.00. See toimub igal hommikul ning seal räägitakse läbi päevaplaan , võimalikud ohud ja nende ohtude vältimine ja ka eelmisel päeval pekki läinud tegemised (kui neid oli). Pärast koosolekut tuleb anda alkotest ja allkiri, et osalesid koosolekul. Hommikul tuleb veel teha autole väike ülevaatus (tuled, õlitase, rehvid, kojamehed, jahutusvedelik) ja täita paber. Lisaks tuleb enne töö alustamist allkirjastada JSA (Job Safety Analysis), millega kinnitatakse, et sa teadvustad endale võimalikke ohuallikaid ja väldid neid igal võimalikul juhul (reaalsuses on seal mitu lehekülge teksti ja tabeleid). Samuti on meil olemas väikesed taskusuurused “Take 5” märkmikud, mida peab ametlikult iga erineva tööülesande juures täitma. Kuna meie töö on peaaegu alati ühesugune (väljamärkimine), siis me teeme ühe “Take 5” kolmepeale päevas ja täidame kõik kastid nii, nagu kõik oleks ideaalne. Vastasel juhul tuleb hakata igat tööohtu pikemalt lahti kirjutama ja seletada, kuidas sa oma tegevuse võimalikult ohutuks teed. Päeva jooksul on kaks 20 min pausi (mida meie võimaluse korral pooletunniseks või rohkemaks venitame) ja ametlik lõpp on 18.00 (st, et siis peab objektilt lahkuma). Ega me tavaliselt väga enne kuut objektilt lahkuda pole jõudnud. Ahjaa, pühapäeviti on töö 8st 16ni.

Meie kontoriputkad, kus mehed söövad lõunat ja sekretärid ajavad asju ja mõned kontrollivad jooniseid.



Üleüldse on kaevandustesse jube raske ligi pääseda. Tundub, et meie firmal, Geo-Metric-ul oli väga ühte töötajat juurde vaja. Ja ilmselt ainult minust ei piisanud, sest teisipäeval tuleb üks iirlane ka veel, kes on geodeesia praktikaga ehitusinsener. Siis on meid siin majas juba kokku 5. Igatahes, kaevandustesse sissepääsemisest. Et Austraalias üldse kuskil ehitusel töötada on vaja teha endale sinine kaart, mis läheb sulle (loe: tööandjale) maksma 80 dollarit ja mille käigus peab vaatama umbes 100 lühivideoklippi turvalisusest, bürokraatiast ja ohutusnõuetest. Pärast igat videoklippi peab vastama küsimusele ja kui vastata valesti lähed 2 küsimust tagasi. Selline pull võttis mul aega pool päeva. Seejärel tuleb teha hunnik koolitusi kaevanduse enda juures. Meil siin Muswellbrookis peavad kõik, kes soovivad minna Mangoola kaevandusse tööle, tegema läbi üldise ohutuskoolituse, mis võtab aega umbes 5 tundi (maksab seejuures umbes 300 dollarit) ja millega lastakse sind küll kaevandusse sisse, aga mitte veel objektile. Seda koolitust teeb kaevanduse omanik. Seejärel, kuna meie firma on all-all(-all)töövõtja kaevanduse omanikule, tuleb teha tunniajane koolitus meie otsese tööandja juures (ehitusfirma), mis lubab sind objektile tööd tegema. Ja viimane koolitus kontorirottidele (projekteerijatele), kes annavad sulle pärast koolituse läbimist kiivrile kleepsu, mille peal on kirjas nende firma nimi. Mida iganes.

Ma saan aru küll, et mingeid koolitusi on vaja teha, sest kõik peavad teadma ohutusnõudeid, aga kas neid puhtalt kaevanduse juurde käivaid koolitusi peab olema just kolm. Kusjuures kõik need olid peaaegu ühesuguste küsimustega. Arusaamatu, aga selline on reegel ja siin käib kõik reeglite järgi.

Näited erinevatest täpsusklassidest. Esimesel pildil peab betoonikast olema loodis ja 2-3mm paigas, teisel pildil olevad poldid on soovituslikult 0mm-st kuni maksimaalse 2mm-ni ja viimasel pildil olevad poldid, mis hakkavad kinni hoidma 36m kõrgust kraanat, 0mm. Nende märkimiseks-paigaldamiseks-kontrollimiseks-kontrollimiseks-kontrollimiseks läks 1,5 päeva.







Siia tuleb mingil hetkel eriti suur tünn, kus süsi segatakse kemikaalide ja muu tavaariga.



Töönõuetest veel niipalju, et kõik peavad kandma kiivrit, plastikust kaitseprille, kindaid, metallist ninaga saapaid ja oranži helkuritega hi-vis (high-visibility) särki. Objektil kõnnivad ringi “ohutusmehed”, kes on kullisilmadega ja kui nendele vahele jääda kisub asi jamaks. Õnneks kõik teavad, kes on “ohutusmehed” ja saab neid kaugelt nähes väikeseid muudatusi teha (kui näiteks parajasti kindaid käes polnud, või unustasid hommikus JSA täita). Lisaks on kaevandusalal kiirusepiirangud, mida tuleb rangelt järgida. Kuulsin, et paaril juhul on mõned persoonid saanud kiiruseületamise pärast (20 alas 40ga või 60 alas 80ga) kaevandusalale sisenemiskeelu, mis nende jaoks tähendas sellel objektil töö lõppu. Igal hommikul tuleb veel, enne kui koosolek algab, kaevanduse peaväravas ennast sisse logida. See toimub nii, et kõigepealt sisestatakse oma 5-kohaline kood, siis kontrollib masin sinu sõrmejälge ja kui klapib, siis väljastab sulle loa, mis tuleb kleepida rinnale. Loal on sinu pilt ja muud andmed, mis ütlevad, kes sa oled. Masin valib ka igal hommikul suvalised 50 inimest, kellele tehakse alkotest ja vist kümmekond kes saavad narkotesti osaliseks. Kui kellelgi avastatakse joove, siis jäetakse see persoon peaväravasse, kuni ta on saanud kaineks ja samal ajal teavitatakse tema ülemust. Koju ei saa joobnut lasta, sest kui ta teel koju õnnetuse teeb, on kaevandusfirma asjasse segatud ja seda ei saa lasta juhtuda.

Sellised karmid nõuded siis ja ilm on meil veel ikka kuum (päeval 35), kuigi peaks juba sügis olema.

Helen on pisikese akadeemilise karjääriga kodukana. :)

Distance is only a state of mind

Sellist mõttetera sattusin eile lugema. Ja tõsi ta on.

Vahepeal olen mina siin olnud õunade ja viinamarjade lainetel. Õunakorjamine, millega me üle nädala tegelesime, oli lust ja lillepidu. Aeg lendas, binnid täitusid, inimesed ajasid juttu ja olid rõõmsad. Korjasime rohkem ja vähem punaseid Gala õunu, sõitsime traktorite ja muude abivahenditega piki ridasid, turnisime redelitel ja lasime kätel käia. Puud olid üsna madalad, nii et redelit läks üldiselt vaja ainult ladvaõunade tarvis. Piltidel demonstreerib Yukari üht esmaklassilist madalat õunapuud ja mina õunade punasust. Ja pöörake tähelepanu meie trendikatele Joey korjamiskottidele. Joeyks kutsutakse teatavasti Austraalias kängurupoegi.





Ükskord juhtus nii, et Max (üks kohalik koer) tõi meile kodulooma. Pärast seda, kui kõik olid tükk aega imetlenud, üritas Colin koos oma uue lemmikuga tööd teha. Korjamisega sai ta hakkama, aga kui õuntekoti tühjendamiseks läks, pidin ma lapsehoidjat mängima. Varsti ilmnes, et jänesega koos ikka tööd teha ei saa ja panime ta koerte eest kivide varju peitu tagasi.



Ja kui oli vaja õuntebinne puude vahelt ära transportida, mis siis muud kui tšikid traktorite rooli! (Tegelikult ka, need ei ole ainult poseeritud pildid.)





Pärast õunte lõppemist läksime tagasi viinamarjavagude vahele, aga neljapäeval sai sealgi töö otsa. Esimese smoko (inimkeeli: pausi) ajal mugisime meie tehtud juustuküpsiseid ja šokolaadikooki ja filipiinode tehtud puuviljasalatit ja lõunaks oligi kõik. Jätsime kõigiga hüvasti ja nii suundusidki kõik töötajad puhkusele. Tulime koju ja tundsime end teistmoodi. Ja magasime hommikul parajasti rahuga, kui kell 8 ajas boss meid üles, sest selgus, et kibekiiresti on vaja hakata viinamarjade seast hallitanuid välja lõikama. Harvest on samal õhtul ja enne on vaja kähku vastav blokk üle käia - selline eksprompt ootamatus nagu farmipidamises tavaline olema pidi. Nojah, kähku hommikusöök kõhtu ja tassike teed, vastpestud tööriided jälle selga ja viinamarjavagude vahele tagasi! Puhkuse asemel tegime 10,5 tundi tööd – seni kuni läks pimedaks ja viinamarju enam ei näinud, hallitusest rääkimata. Samamoodi jätkasime ka laupäeval ja täna ja...see nädal teeme siis veel jätkuvalt veel tööd ega puhka sugugi!

Töö ise on analoogne viinamarjade korjamisele, ainult et ära tuleb lõigata ainult hallitanud kobarad (selle haiguse nimi on Botrytis, kui kellelegi huvi pakub) ja visata saab nad lihtsalt maha. Tegemist ei ole mingi imehaigusega, vaid see pidi olema tavaline ja igas viinamarjaistanduses – sõltub lihtsalt sordist ja muudest tingimustest, kas ta lööb välja ja kui tugevalt. Üldiselt on meie viinamarjad siin ikka rõõmsad ja terved! Ja rõõmsad on ka teod ja kõrvahargid ja tõugud ja ussikesed ja nälkjad ja ämblikud ja jänesed ja rebased ja muud mutukad-putukad, keda siin kohata võib. Alljärgneval pildil kobarad, mida üks farmer rõõmuga oma saagi hulgas näeb ja kobarad, mida ta hea meelega ei näe.





Siinkohal pean mainima, et tegelikult tehakse sellise hallitusega viinamarjadest vahel ekstra magusaid dessertveine...kas ahvatleb mekkima?

Welcome to Paradise

Nagu Brit eelmisel korral kirjutas, asusime me Snugiga Sydney suunas teele, kavatsusega seda linna seekord vältida ja minna otse Newcastle’isse, aga… plaanid muutusid. Tegime paar rekordsõidupäeva (neljas ja viies koht meie ja Snugi ühises ajaloos, peaaegu 500 km päevas :)) ning seega olime veidi graafikust ees. Mis siis muud kui Airele külla! Hämmastaval kombel leidis kibekiire Aire meile natuke aega ja me oleme selle üle väga rõõmsad : ) Sydney kaarti meil muidugi ei olnud ja Snug oli veidi tujukas, seega ei olnud see sõit seal metropolitänavatel mitte käkitegu vaid tõsine pingutus, aga peale mõningast ekslemist ja GPS-Airega konsulteerimist õnnestus meil ülikoolihoone leida ja lausa parkimiskoha leidsime, kuigi see oli kellegi värava ees. Parkimine on Sydneys muideks väga problemaatiline ja tihtipeale diskrimineeritakse üle kahe meetri kõrguseid autosid, mida me ka tunda saime. Nimelt kui me hakkasime Aire maja alusesse parklasse sõitma, oli seal mõõdupuu, mille peal kirjas, et kaks meetrit. Kahtlustasime, et Snug on kõrgem, aga Aire oli enne öelnud, et sõitke me aga tema järel garaaži ja nii me tegimegi. Siis käis ilge kolakas ja Snug lõi selle rippuva metallist mõõdupuu korralikult kõikuma. Ise ta väga viga ei saanud, üks katuseraami toru läks veidi kõveraks, aga sinna peale niikuinii midagi panna ei saa. Ja siis sees läks garaaž muidugi veel madalamaks ja me parem väljusime sealt enne, kui me oleks kinni jäänud.



Niisiis, Sydney. Meile väga meeldis! Sydney on kuidagi selline muhe linn. Seal on väga kõrged hooned ja meri ja igal pool on palju rohelust ja palju erinevaid inimesi ja massiliselt suuri nahkhiiri, kes hämaruse saabudes ringi uhama hakkavad. Ja kui pimedaks läheb, siis saab linn täitsa uue ilme. Vaatasime Aire ülikooli (väga suur ja väga eksitav) ja tema töötuba ja ma pean ütlema, et need, kes on arvanud, et see, mis ta teeb, on lootusetult keeruline, eksivad. Teostus võib olla keeruline, aga kogu töö mõte on lihtne ja huvitav, las ta näitab teile pilte : ) Kogu selle ülikoolis tiirutamise peale oleks me peaaegu oma õhtusele kinoseansile hiljaks jäänud – “Alice” maailma suurimal ekraanil. Seal pidi ikka pead keerama, et näha, mis ekraani teises osas toimub ja kuna me ostsime piletid väga viimasel hetkel, olid meie “parimad saadaolevad kohad” teises reas. Seega 3D tegelased sõitsid meile üsna sisse, aga lahe oli ikkagi. Kes lugenud on, siis Irvikkass oli mu lemmiktegelane :) 3D prillid andsid kõvasti juurde ja ega ilma nendeta oligi pilt udune (tuletage fotogramm-meetria prakse meelde, sama efekt). Kui film läbi, oli öös käes ja siis oli aeg suunduda maailmakuulsale Bondi rannale, õigupoolest sellele väga lähedal asuvasse kebabi-putkasse ja siis randa sööma. Bondi beach – check!

Järgmisel päeval tiirutasime Tarvoga linnas, samal ajal kui Aire ja Mahmoud koolis tööd teha vihtusid. Need inimesed ikka ei puhka väga palju, aga ma võin oma vaatluste põhjal kinnitada, et nad on rõõmsad ja rahul. Meile jäid aga botaanikaaed, Ooperimaja, Sadamasild… Pildistasime Ooperimaja ja silda iga nurga alt ja tõepoolest, need on vapustavad ehitised. Ooperimaja ehitamine oli keerukam kui algul plaanitud ja eelarve läks miljonites dollarites lõhki, aga nüüd on see ligikaudu 800 ruumiga ja apelsinilõikudest inspireeritud katusega hoone Austraalia üks ikoone. Kusjuures taanlasest arhitekt Jǿrn Utzon ei näinudki kunagi oma loomingut valmis kujul. Ja siis Harbour bridge. Rohkem kui kilomeetri pikkune sild, mis ühendab Põhja-Sydneyt ja kesklinna sai valmis juba 1932. aastal ning selle ehitamine maksis 20 miljonit dollarit, mille maksmine võttis Lonely Planeti andmetel linnal 60 aastat. Sydneyst lahkudes oli ka Snugil au üle Sadamasilla sõita – väga uhke tunne.

Snug sõidab üle Sadamasilla.


Botaanikaaias oli üks nahkhiir ennast väga madalale riputanud ja vaatas möödakäijaid põnevusest vilavate silmadega. Pärast oli tal muidugi häda majas, sest katsu sa lendu tõusta, kui tiivad peaaegu maad puutuvad.


Ja Tarvo vaatas suure põnevusega arhitektuuri




Jäime lausa plaanitust kauemaks Sydneysse, et ikka pimedat linna ka näha. Pikutasime Ooperi baari kõrval, kuulasime seal esinevat bändi ning nautisime sooja Sydney õhtut. Mõnus. Ning Toiduklubilistele tuleb mainida, et autentse kokaga Iraani köök – check! : )

Esimesel pildil veab paat Ooperimaja seljas ja viimase pildi tiiger oli päriselt ka nii punane nagu pildil.











Kuna vahepeal selgus, et Tarvo ei peagi enam Newcastleisse minema, vaid otse Muswellbrooki, oli meil veel veidi aega täita vaja. Vaatasime siis veel veidike idarannikut ja lõpetasime sellises kohas nagu Shoal Bay. Imeilus rand, imeilusad vaated, aga väga kehv teetähistus (mis on Austraaliale tüüpiline). Seega, kui me seal lõpuks paradiisi-poolsaarelt lahkuda tahtsime, osutus see peaaegu võimatuks. Kõigepealt jõudsime McDonaldsini, kus ei olnud meie suureks pettumuseks internetti (kes ei tea, siis seesamune kiirtoidukoht on Austraalias reeglina väga mõnus tasuta Wifi allikas. Muudkui aga pargi nende ukse taha ja kuku surfama). Hakkasime siis Newcastle’i poole sõitma ja mitte ükski koht ei tulnud tuttav ette, kui nägime korraga silti, et internet ja kõrval kohe McDonalds. Võtsin siis jälle arvuti välja, aga selles McDonaldsis ka ei olnud internetti. Tarvo läks netiputkasse ja tagasitulles teatas, et see on muideks täpselt see sama McDonalds, kus me enne käisime ja mis veel hullem, me tulime täpselt sama teed, kust me enne tulime, kuigi me tulime enda meelest täitsa teisest suunast! Ma ei suuda siiani uskuda, kuidas see võimalik on.

Ronisime mäe otsa, et poolsaarest selgemat pilti saada, sest erinevalt sellest pelikanist puuduvad meil tiivad. Kahju.





Peale mõnusat puhkust Sydneys ja Shoal Bays oli aeg Snugi esiots jälle sisemaa poole keerata ja siin me nüüd oleme, Muswellbrookis, Sydney’st umbes kahe ja poole saja kilomeetri kaugusel, 10 000 elanikuga linnakeses. Tarvo hakkab homme tööle ja mina hakkan tööd otsima. Infopunkti mees ütles, et see ei saa kerge olema, aga ta oli üldse natuke veider. Me elame äärelinnas ja siin on täitsa kena. Täna oli maailma kõige värvilisem papagoi tagahoovis ja mäed on ka silmapiiril. Meil on siin kolme magamistoa ja veel mõne toaga ühekordne maja, mis sisaldab endas ka korralikku vannituba. Kui oled ikka kaheksa kuud autos elanud, siis oskas sellist asja hinnata! Snugi saab garaaži sõita ja ta mahub täitsa hästi, üks sentimeeter on isegi lae ja Snugi katuseraudade vahel ruumi : ) Hetkel on maja veel sisse elamata ja mööbel on osaliselt kastides. Peale meie hakkab siin elama veel kaks geodeeti, kes iga hetk jõudma peaks, seega ma ei oska nende kohta midagi öelda. Loodetavasti saab meil siis tore olema : ) Täpsustused juba kahe nädala pärast, kui asjad veidi settinud on.

Meil on nüüd postiaadress ka: 29 Bloodwood Road, Muswellbrook, NSW 2333, Australia

Ahjaa... seekordne pealkiri on katkend meile maja lauale jäetud kirjast. Eks näis, eks näis... :)