Lugu tuhandest lambatallest

Seekord räägime lambatalledest ja sellest, mis nendega tehakse. Suured loomasõbrad ja inimesed, kes kergelt šokeeruvad, olgu ette hoiatatud, et kirjutan asjadest nii, nagu need on. Siinkohal teile rahustuseks, et mina olen ka suur loomasõber!

Niisiis talled. Neid kepsleb meil siin karjamaadel umbes tuhande ringis ja praegu on nad üks ja pool kuud kuni üks päev vanad, mõned veel sündimata. Nagu ma eelmine kord rõhutasin, on neil algul toredad pikad sabad (ilmselt olid osad teist targemad kui mina ja teadsid seda juba varem). Viimaste nädalate jooksul on jõudnud kätte aeg, mil neist saavad sabatud. Talledest etteruttavalt veel nii palju, et neil on siin ringi kepsutades tore elu umbes täpselt maikuust novembrini, mil nad kõik minema saadetakse. Taevastele karjamaadele. Ja Colesi lihaletti, kus keegi enam ei erista, kas see oli see poole musta peaga tall või hoopis suurte kõrvadega. Või äkki see tüüp, kes kogu aeg koha peal neli jalga korraga hüpata armastas.

Talleprotseduurid alata! Kõigepealt aetakse nad karjamaadelt kokku (loomulikult mitte kõik korraga, sest nad on erivanused ja võetakse ette erineval ajal – siiani umbes 200-500 tükki kuskil kord nädalas), eraldatakse lammastest ja pannakse aedikusse. Peale sabalõikuse ootab neid ees veel mitu protseduuri: neile antakse ussirohtu ja vaktsiini erinevate haiguste vastu, pannakse kõrva külge märgis, väikestest poistest tehakse väikesed mitte-poisid ja lõpuks lõigatakse maha saba. Sellest kõigest kohe lähemalt. Kes tahab, võib nüüd blogi kinni panna ja minna hoopis võileiba sööma. :)

Kõigepealt on aedik ja on tallepüüdjad. Esimesel pildil talled aedikus, taamal murelikud emad. John demonstreerib aedikut ja Simon talle ülestõstmisvõtet.







Nagu näha, haaratakse tallel kahest jalast ja tõstetakse ta järgmisel pildil oleva pöörleva karusselli peale. Selle üks metallist osa on liikuv, et tall liiga palju siputada ei saaks. Niisiis tõstavad tallepüüdjad looma karussellile ja sõit võib alata.



Esimene peatuspunkt on arstionu, kelleks tol korral oli Tony (pildil vuntsidega]. Tema ülesandeks on anda vaktsiinisüst ja ussirohtu - sama asi, mida ma olen ka teinud ja millest juba kirjutanud. Üldiselt on talled rahulikumad kui lambad, sest nendega pole seda varem tehtud ja nad ei oska paanitseda. Pildil annab Cindy tallele ussirohtu ja on ilmselgelt ise asjast palju ehmunum kui tall. :)



Karussell pöörleb edasi. Järgmine peatus: kõrvaaugustaja, karussellipildil teeb seda tööd Jimmy. Selle töö tegemiseks on spetsiaalne püstol, no umbes nagu selline, millega kõrvaaukegi tehakse. Ainult et kõrvarõngad on jämedamad. Esimesel pildil on näha siinsed märgised. Ja teisel demonstreerib Simon augustamisvõtet. Selleks tuleb püstol panna talle kõrva otsa ümber ja vajutada kõvasti. Tõesti kõvasti, sest ühe käega ei ulata hästi kinni hoidma. Aga talled on paigal ega protesteeri. Ja töö on kiire ja korralik, verd ei tule ja kõik okei. Igatahes on märgised kohustuslikud, et tuvastada, kust farmist täpselt loom pärit on. Number on alati peal sama, aga värv on erinev olenevalt aastast. Seekord siis oranž.





Märgiste süsteem on üldse huvitav, sest näiteks pannakse eraldi märgis lambale, kes tiineks ei jää või kelle tall sureb. Esimesel aastal, kui temaga see juhtub, saab ta selle ühe märgise oma esimesele lisaks. Kui sama lugu kordub temaga mõnel teisel aastal, läheb ta lihaturule. Selline ühe hoiatuse süsteem ongi.

Järgmine (ja viimane) peatus karussellil, seekord Lisle käe all. Allpool oleval pildil on näha esimese ülesande tööriistad, milleks on kummirõngad ja instrument, millega nad alguses laiali venitatakse. Need on ainult väikeste poiste pärusmaa. Nimelt venitatakse see pisike kummirõngas suureks ja pannakse ümber nende munandite, kus see jälle lahti lastakse ja seega tagasi väga väikseks tõmbub. Algul pidi valus olema, aga siis tuimestub ära. Jääb üle ainult oodata, kuni kõik üleliigne ühel päeval lihtsalt maha kukub... Mõned farmerid kasutavad sama meetodit ka sabade puhul, nagu siin üle tee oleva lambakarja omanik. Aga tagasi kummirõngaste juurde – küsite äkki, milleks? Tallepoiste liha pidi minema vintskemaks ja seega ei meeldiks kodanik Tarbijale. Nii ongi.



Järgmine protseduur puudutab ka talletüdrukuid. Jõudsimegi lõpuks sabalõikuseni. Seda tehakse tulikuuma gaasiga kuumutatava noaga. Tuli selleks, et haava desinfitseerida. Süsteem on lihtne – hoiad talle sabaotsast kinni ja vajutad noa kaks poolt kinni. Ja ongi läinud! Tundub liigagi lihtne. Mõne tall näeb välja nagu ikka, ainult sabatu, mõnel tuleb natuke verd, mõnel purskab verejuga otse õhku. Igatahes näeb sabalõikaja päeva lõpuks välja nagu kirvemõrtsukas. Alumisel pildil John kätt veriseks saamas. Teisel pildil Cindy koos erinevate sabadega. Pildid sabasid täis kotist ja kirvemõrtsuka välimusega sabalõikajast jätan üles laadimata, mõnel lugejal ehk ajaks südame pahaks. Ütleme nii, et Boney M maiustas päeva lõpuks mõne maitsva sabaga...mine sa võta kinni nende koerte toidueelistusi.





Jällegi – milleks? Küsimus selles, et kui talledele sabad alles jätta, lähevad need väga-väga räpaseks. See aga meelitab ligi kärbseid, keda -nagu te ehk mäletate - on siin soojemal hooajal mustmiljon tükki. Kärbsed muneksid hea meelega oma munad tallede räpastele sabadele ja nii saaks loomast neile elav toidulaud...olevat väga jäle vaatepilt.

Saba maha lõigatud, lükatakse tall karussellilt maha ja juba ta jooksebki lammaste poole, kes karussellist ohutus kauguses lastel silma peal hoiavad ja vahepeal murelikult määgivad. Et olin fotograafi rollis, ise protseduure tehes pildile ei jäänud, aga muidu proovisin kõik järele. Video pealt tundub kõik palju hullem kui reaalselt kohapeal.

Selline siis seekordne ülekanne teie farmitööliselt. Olge toredad, hoolige teineteisest ja oma loomadest!

Rahvusparkidega vaim puhtaks

Viimase kahe nädala suurim avastus oli see, et Muswellbrooki ümbrus on fantastiliselt kena. Seda ei saa muidugi öelda Muswellbrooki enda kohta, mis on ehitatud puhtalt kaevanduslinnaks, aga see selleks. Ümbrus on väga kaunis ja päris kurb, et niimoodi igale poole kevandusi rajatakse, maa täiesti pahupidi keeratakse ja mitte midagi loomulikku ega looduslikku alles ei jää.

Kuna Kuningannal oli jälle sünnipäev (ei mäleta enam mitmes tal see juba aasta jooksul oli) saime lisaks oma kolmele puhkusepäevale veel neljanda lisaks ja veetsime nendest kaks erinevates ümbruskonna rahvusparkides.

Kõigepealt sõitsime siit mitte väga kaugele (ehk 80 km) Goulburn Riveri rahvusparki, kus meid saatis igal sammul meeletu vaikus ja kenad vaated. Kolmandik teest oli kruusakas ja kuigi oleks selle tee ka Snugiga sõidetud saanud, poleks kindlasti väga mugav olnud. :) Meie töödžiibiga (mis on maasturite maailmas ikka üks paras käkk, sest ta on Mitsubishi ja mitte Toyota) oli sedavõrda mugavam, et ei pidanud kogu aeg tee suurte ebatasasuste pärast pidurdama või pehme teeserva pärast muretsema. Igatahes, tegime aeg-ajalt pause ja käisime väikestel matkaradadel. Ühel, enne päikeseloojangut, sattusime päris toredasse metsa ja nägime uutsuguseid heinapuid. Tagasi koju jõudsime pimedas ja terve tagasitee nägime teeservades karjade kaupa känguruid, kaugemal naeris Kookaburra ja nägu oli heast päevast naerul.





Teine rahvuspark, Barrington Tops, on päris meeletu. Asub see Muswellbrookist umbes 150 km kaugusel, kuid see-eest on seal üle kilomeetri kõrgused mäed, suured metsad, kruusateed, puhas ja värske ja karge (seda küll jaheda ilma tõttu) õhk, palju jõgesid. Ja meil oli väga ilus päikesepaisteline ilm.

Alustasime sellise teega (esimene pilt) ja jõudsime välja üsna ummikusse, kuid leidsime koha, mis näeb välja nagu päris maakoht (teine pilt). Veel oli seal väike punastest tellistest kirik ja hiiglama palju lehmi-hobuseid.





Siis hakkas tee mäkke tõusma… ja ta tõusis ja tõusis ja tõusis. Kuni avaldus heinapuumäe vaade, Helen nägi heinapuudest kolme sõpra ja kohe pärast neid nägemisi blokeerisid meie kitsa ajutise asfalttee 150 lammast.







Üleval kõrgel mägede vahel jõudsime Austraalia mõistes paksu metsa ja just siis hakkas nälg näpistama nii koledasti, et pidime esimeses kõige päikesepaistelisemas kohas pikniku tegema. Ja oma kaasa tehtud pitsat sööma. Parkisime ühe auto taha, kelle rehv oli täiesti toss. Ise tulid nad nad rahulikult matkarajalt tagasi, teadmata, et midagi oleks juhtunud ja eest ootas neid ebameeldiv üllatus. Täpselt samamoodi nagu meil Snugiga Karijini rahvuspargis. Ega need treppis kruusateed mõjuvad ikka kõigile samamoodi! Õnneks olid neil vajalikud vahendid rehvivahetuseks olemas. :)





Tee peale jäi veel Austraalias üsna haruldane pinnavorm, nimelt raba. Seal oli paarikilomeetrine jalutusrada. Kuna päike hakkas vaikselt loojuma, siis oli nii jahedaks läinud, et pidi ikka fliisi peale panema ja kogu meeleolu meenutas Eestit. Oh, kodu, kallis kodu.



Küll aga polnud meil veel õrna aimugi, et päeva ilusaim osa oli alles ees. Sõitsime läbi kuulsa dingo fence’i ja just kui päike oli oma kõige magusamal kõrgusel sattusime peale Barrington Tops’i kõige parema vaatega kohtadele. Oo!





Mis puutub kaevandusse, siis oli olukord selle kolme puhkusenädalaga päris palju muutunud. Aga seal muutubki olukord iga päevaga. Aaron läks samal päeval, kui me Heleniga tagasi jõudsime, kaheks nädalaks puhkusele ja tagasi ta enam ei tulnudki. Nimelt oli tal puhkuse ajaks planeeritud kaks tööintervjuud ja läks niimoodi, et puhkus jäi hoopis ära, sest pidi kohe uue tööga alustama. Meie firma boss oli väga rõõmus, et Aaronist lahti sai. Firma, kellele me töötame, on natuke ära keeranud ja nõuavad aegajalt totakaid asju (näiteks kella 19ni töötamist, kuigi me alustame 6.30 hommikul), ei suuda tähtsaid otsuseid adekvaatselt vastu võtta ja suhtumine on meisse muutunud kergelt alandavaks. Pealegi on nende “supervisorid” lihtsalt ametikõrgendust saanud puutööline ja betoonivalaja. Komandandile kohastest oskustest on asi kaugel. Pidevalt valdab tööpõldu totaalne kaos ja geodeetidelt nõutakse (loe: eeldatakse) üliinimlikke võimeid ja oskusi olla peale geodeedi veel näiteks metallimees. Puutööliste tööd teeme me niikuinii aegajalt ise, sest lihtsam on kelleltki puur või saag ära näpata ja asi korda ajada kui minna 500m kaugusele õiget meest otsima. Muidu töötan koos Dennyga (järjekordne sakslane), kes tuli siia mind asendama, aga kuna nüüd Aaron on läinud, siis pidi ka tema siia jääma. Meie igapäevaseks tööks on poltidele puuraukude märkimine ja pärast, kui poldid juba kohal on, ka nende kontrollimine, mutrivõtmega nende kinni keeramine ja “last shot’i” tegemine. Ja polte pole vähe. Nimelt tuleb sinna 500 m pikkune raudtee, mille peal hakkab jooksma atribuut, mis sütt ladustamishunnikusse tõstab. 500 m trass koosneb kahest rööpast, millede all on iga poole meetri tagant poldid. See teeb 2000 polti. Kui tegeleda terve päev ainult poltide märkimisega, siis jõuab ära teha umbes 35 m. Lisaks on kahe rööpa vahel iga kolme meetri tagant veel neli polti reas, mille otstarbekusest pole mul halli aimu ka. Mõnel hetkel on see töö nii igav, et igatsen lausa Elva kaevude uurimist. Aga ei nurise ka, igast päevast leiab rõõmu :) Näiteks just praegu vaatasime läbi instrumendi (tahhümeetri) Kuud.

Kui parasjagu raske on, mõtlen nii: “All of life comes to me with ease and joy and glory.”

Viinamarjanduse aastaring jätkub

Aeg lendab, kui tööd teha. Juba olen kolm nädalat olnud tagasi viinamarjaväätide vahel. Ilm on meil siin selline nagu Eestis kevadel – päeval umbes 13-17 kraadi ja öösel kisub külmaks (3-7 kraadi ilmselt). Päike on soe, tuul on külm, ilm vaheldub nagu ikka siinkandis iga poole tunni tagant ja pidevalt ei oska otsustada, kas riideid juurde panna või ära võtta. Aga kohalikud kiidavad, et nüüd on talv käes (kuuldavasti see ongi praegu minimaalne temperatuur) ja mu vaesed töökaaslased muudkui värisevad ja panevad rohkem riideid selga. Seda eriti filipiinod, kes tegelikult juba enamuses kümneid aastaid siin elavad. No eks tegelikult on mul ka kihte omajagu seljas, aga peamiseks põhjuseks on see, et praeguse töö juures liigume üsna aeglaselt edasi ja tuul on tõesti arktiline. Fliis ja vihmajope kuluvad kogu aeg ära ja talvemütsita ma üldiselt tööd ei tee. Erinevatest kinnastekombinatsioonidest rääkimata.

Tööks on meil jätkuvalt pruunimine ja ülesanded erinevad olenevalt viinamarjablokist. Mõnel pool lõikame ainult vanu oksi läbi, teisal saame oksi ka traatidele kinnitada. Mida me nendega täpsemalt teeme, seda üritan nüüd illustreerida. Esimesel fotol näete ühte juhuslikku viinamarjataime nii, nagu ta praegu välja näeb (tegu üsna noorega). Meie tööks on jätta nii paremale kui ka vasakule poole kaks kandvat oksa, mis peaksid olema piisavalt pikad ja tugevad (no see on ideaaliks). Seda on juba teisel pildil lihtsam näha, aga meie tähelepanu on praegu peamiselt kolmel traadil. Meie ülesandeks on valitud oksad kaarjalt üle ülemiste traatide (vastavalt mõlemal pool siis üks oks üle ühe traadi) alumiseni välja painutada ja sellele kinnitada. Sellisel pruunimismeetodil on mitu nime, aga üks lihtsamaid neist on bow pruning ehk siis eesti keeli oleks seotud vibuga...



Järgmisel pildil näete, kuidas neli valmissäetud oksa välja näevad. Ehkki see ei ole kõige eeskujulikum taim. :) Igatahes tellis Lisle meile neid pisikesi valgeid kinnitusjullasid, mida me kasutame, terve miljoni. Niiet arvutasime... 50 000 näkku! Mul jäävad mõttest juba näpud valusaks.



Ja et see ilm nii vahelduv on, siis vikerkaari näeb küll pea iga päev... Asjaolu, millest ma olen muidugi suures vaimustuses!

Teine asi, mida palju näeb, on lambad. Osadel talledel on veel ägedad pikad sabad alles, aga umbes pooltel on need juba ära lõigatud – puhtalt sanitaarsel ja neile endile kasuks tulevatel põhjustel. Jube ägedad tegelased ikka. Illustratsioonideks teile ka tavalised vaated maja ümbert.