"This is a very old church. It's a hundred years old."

Malaisia puhul tundub klassikaline. Arvad, et miski on väga kaugest ajast või juba iidvana traditsioon ja siis selgub, et see on aastast 1900. Väga-väga vana, rõhutavad malaislased ise uhkelt.
Oleme teist päeva Marjami, ühe eesti tüdruku juures. Seltskonda on siin tegelikult rohkem ja enamus neist värvivad praegu suures toas laua taga värviraamatut. Enne siiasaabumist eile (taksoga jälle, seekord läks kallimaks, sest oli tipptund) jõudsime teha nii mõndagi, erirõhuga tiirutamisel (loe: läksime tükk aega vales suunas ja siis korrigeerisime jälle). Kammisime tehnikakaubamajasid parimate objektiivipakkumiste osas, seejuures avastasime Heleniga, et tehnikakaubamaja moeosakond jättis kõvasti soovida. Siiani ei saa aru, mida peaksid naised tegema sel ajal, kui mehed tehnikast vaimustuvad. Võib-olla tänava lõpus asuvas suvalises baaris värskelt pressitud mahla jooma. Litšimahl oli suhkruvee maitsega, tähtvilja oma ka väga magus, seega jäi tol korral esikoht apelsinimahlale, mis siinmail on väga mõnusalt magus. Astusime juhuslikult sisse kohta, mis võis olla hiina tempel, aga võis olla ka teepood. Igatahes sai seal tasuta lonksukese teed enne edasiminekut.




Vahvaid üllatusi on tänavad täis. Mõnikord on üllatuseks geko, mõni teine kord hiir. Motikad on kindlasti. Järgneb piltmõistatus. Leia esimeselt fotolt auto.




Eile õhtuks jõudsime Bangsari, oma praegusse öömajja, ja otsustasime poe üles leida. See õnnestus meil kaardi abil üsna hästi ja olnud varustanud end erinevate tundmatute puuviljade ja muu huvitava toiduga, otsustasime tagasiteel mitte tiirutada ja kaardi järgi otse minna. Osutus mitte nii lihtsaks, kui see algul tundus, sest lähipiirkonnas on 5 Jalan Telawi nimelist tänavat, 5 Jalan Telasek nimelist tänavat, 3 Jalan Ara Kiri nimelist tänavat, 3 Jalan Tempinis Kanan nimelist tänavat... Ajab veidi segadusse, eriti kui tänavanime enamasti ei ole ja kuhu iganes siis ka välja jõuad, on sel tänaval jälle sama nimi mis eelmisel. Täna otsisime ühte kohta, mis pidi olema Jalan Telaseki nimelisel tänaval, aga et aadressist ei olnud aru saada, kas tegu on tänaval nimega Jalan Telasek 4 või tänaval nimega Jalan Telasek, majas number 4. Homme otsime uuesti.
Lisaks on selgeks saanud ilmne tõde, et selline asi nagu "not spicy" (mitte vürtsikas) pole siin olemas. Ja "normal spicy" on meie arusaamise järgi küll pigem väga vürtsikas. Selle peale naeratab ettekandja natuke lõbustatult ja ütleb, et "Sorry."
Täna hommikul sõitsime ühe rongi ja kahe bussiga, et käia Batu koobastes. Hindu pühapaik siis. Seal on hiiglaslik kuldne hindu jumala Murugani kuju. 44 m kõrge. Lisaks veel 272-astmeline trepp, mis viis koobastesse.




Koht iseenesest oli väga vastuoluline. Kuju oli võimas, koobaste loodus ka, aga kogu hindude kujude kirjususe, ringi lippavate ahvide ja lendavate tuvide (valgeid ka mitu tükki) kõrval oli kõigel ka kergelt lagunev ja hoolitsemata olek. Koobastes vedeles suvalist ehituskraami ja sodi, üks tempel haises päris korralikult. Mind võttis lõpuks natuke omaette muigama olukorra klassikalisus. See, mida turismibrošüüris või piltidel näidatakse, on ikkagi ainult reklaamikas. Tegelikkus ei ole nii ühekülgne ja läikiv. Omamoodi on see tore. Ehkki pühapaiga eest võiks ju ikka hoolitseda...






Pärast üritas üks taksojuht meid nöörida, küsides linnamineku eest 40 ringgitit. Võtsime hoopis bussi ja see oli 2 ringgitit. Täna oli üldse mõnusaid bussielamusi. Bussipilet maksab siin 1 ringgit (natuke üle 3 krooni), kui lähed bussi peale, paned oma 1-ringgitise ühest kastipilust sisse ja bussijuht annab pileti. Ootasime ühes suvalises peatuses järgmist bussi, mis meid koobastesse pidi viima. Kolm bussi seisid ja bussijuhid sõid putka kõrval kilekotist rambutane. Meie küsimuse peale ütles üks, et buss läheb 45 minuti pärast. Tegelikult aga 10 minuti pärast hakkasid asjad liikuma, bussijuht vehkis käega, et nüüd on minek, kõik hüppasid bussi ja läks sõiduks. See, et bussi uksed tehakse lahti juba tükk maad enne peatust, on tavaline. Kiirendab peale-maha hüppamist. Viimases bussis, millega sõitsime, kõlkus esiukse peal piletimüüja, kes kõiki peale kiirustas. Seekord polnud kastisüsteemi, vaid kõik lippasid kiiresti bussi ja istusid maha, mille järel piletimüüja igaühele eraldi pileti müüs. Vabal ajal võis ta näiteks hõikuda vabalt kõrvalbussi juhiga juttu rääkida.
Esimest korda meie siinoleku ajal tuli täna lõpuks ka vihma. Ootasime juba pikisilmi ja hakkasime kahtlema kõiges, mida meile kooligeograafias räägitud oli. Välk ja müristamine oli päris vinge, aga vihm ise valmistas meile natuke pettumuse. :)
Täna õhtul käisime söömas ühes lähedalasuvas restoranis. Toit koosnes umbes kümnest eri osast ja need kõik tõsteti banaanilehele. Riis, salatid, kastmed, tšipsid, tofu jm, mida kõike ei suutnud eriti ära määrata. Selge oli see, et enamus neist "normaalselt vürtsikatest" toitudest olid väga vürtsikad. Värskelt pressitud mahlad (seekord ananassi ja apelsini) olid imehead ja piimakohvi (fresh milk coffee) ideaalne. Meid teenindas tore tõmmu poiss nimega Kannan. Ta kandis ikka päris palju ette ka. :)



Nüüd siis jälle öö ja ilmselt läheme varsti majadekompleksi keskel asuvasse basseini ujuma. Tundub ahvatlev mõte. Ilm kisub külmaks, õues on 27,5 kraadi.