Kuidas endistest Oa tänava tüdrukutest said oasorteerimismasinad

K6igepealt p2evake tagantj2rele meie k6igi poolt... PALJU PALJU 6NNE SYNNIP2EVAKS, VIKTOR! :) Ma loodan, et sa oled praegu puhkusel, kulub 2ra. :)

Aga nyyd tagasi teema juurde. Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, et meil on nüüd kodu. Elame Tarvo bossi hoovi peal, Helen ja Tarvo magavad bussis ja mina telgis. Ruumi on palju, hoovis näeb öösel lambivalguses siniselt helendavaid ämblikke ja hommikuti karjuvad kookaburrad (allpool pildil). Hoovis pidi nägema ka kängurusid ja iguaane, aga neid me veel näinud ei ole. Igatahes on meil nüüd alati võimalik käia vetsus ja duši all ja pesta pesu. Sellised asjad teevad rõõmsaks. :) Vetsust rääkides selgus, et konnad vetsupotis on tavaline nuhtlus. Siin näiteks on neid hetkel kolm, aga varem olevat olnud seitse. Nunnud rohelised konnad. Enam ei imesta, kui vetsupoti kaant üles tõstes vaatavad vastu suured selged silmad ja konn sukeldub potti ja kaob. Üldiselt meeldib neile siiski peituda poti ääre all ja sealt tulevad nad välja ainult siis, kui vett lasta. Hoiavad kõigi käppadega potiseinast kinni nagu surfarid, suurema vee korral siiski lõpetavad all vees.



Nüüd on meil ka naabrid, lausa kaks tükki. Üks on Tarvo boss Mark (ja ühtlasi firma siinse haru varem ainuke töötaja, nagu selgus) ja teine on Marki sõbra poeg Glen, kes on torumehe õpilane. Naabrid on meil toredad. :) Markil on vist juba hunnikute viisi plaane, mida ta meile kõik näidata ja kuhu ta meid kõik viia tahab. Ühel päeval kutsus ta meid õhtusöögile, selgitades enne pikalt, milline “beauuuuutiful beef” meid ees ootab ja kuidas see on absoluutselt fantastiline ja ennenägematu. Ma võin vaatluste põhjal öelda, et see oli ennenägematult suur, aga teadjad kinnitavad, et hea ka. :) Ehkki Markil oli väga kahju seda läbinisti küpsetada (siin ju süüakse liha poolroosakalt) ja ta kurtis mitu korda, kuidas see on nüüd “definitely dead” ehk siis tõesti surnud. Igatahes on ta suurepärane kokk ja võlus veel välja bataadipudru ja spinati-seene-ingverisegu ja keedetud maisi. Ka taimetoitlane oli rõõmus. :) Glen käib meid lõbustamas siis, kui tal parajasti tööd ei ole. Siis ta tuleb ja kukub lobisema. Muidu uhab ta oma skuutriga ringi, seda on tore vaadata, ise nii suur mees ja nii pisike skuuter. Ise naerab, et kui sõbrad nalja heidavad, siis ta teeskleb, et see on motikas. :) Ühesõnaga, naabrid on meil vahvad!

Vahepalaks paar pilti Moskva tsirkusest. 6htujuht-kloun ja Alfredo, k6igi naisvaatajate v6luja.





Tarvo käib tööl ja iga päev sõidavad nad hiljem välja. Nädala alguses veetsime Heleniga aega siinsamas, teisipäeval näiteks istusime terve päeva varju all ja kallasime endale vett peale. Talv talveks, praegu on varjus kuskil 35 kraadi vähemalt ja päike hakkab kütma hommikul kell 7. Siis ei saa enam hästi magada ja tuleb üles tõusta. Seejuures on tegelikult normaalne ülestõusmisaeg kell 6, aga nüüd on meil öötöö ja nii vara on veel uni. Tööst kohe lähemalt.



Kolmapäeval, kui me olime just teinud valmis ilusad kuulutused, mida linna teadetetahvlitele torgata, juhuks kui keegi meid tööle tahaks võtta, võttis ühendust tööbüroo naine ja kutsus enda juurde. Pikemate selgitusteta pandi meile paberid nina ette ja muudkui kirjutage alla. Meie üritasime küsida, mis töö on, aga ta oli nii elevil sellest, et mõni töö temani jõudnud oli, et ta tükk aega ei vastanud, vaid seletas, et tööle hakkame kell pool kolm. Lõpuks ütles, et töö on “bean picking” ehk siis ubade korjamine. Rohkem infot polnud temalt võimalik välja pressida. Mis siis ikka, läksime koju sööma, panime asjad kokku ja mõtlesime, et küll on farmeril järsku ubade korjamisega kiireks läinud, et nii poole päeva pealt põllule minna. Et pimedaks läheb vara, ei võtnud me väga süüa kaasa ja läksime kohale. Kohalejõudnud farmer teatas, et töö on kella kümneni õhtul ja ta loodab, et meil on söök kaasas. Kellelgi ei olnud. Müstifitseerusime, kas siis põllul on valgustus. Kohapeal selgus, et töö on hoopis “bean packing” ehk siis ubade pakkimine ja meie kujutame endast õhtust vahetust. Tüdrukud kujutavad endast sorteerimismasinaid. Ehk siis piki linte jooksevad oad ja meie peame välja korjama kõik, mis on liiga väiksed, katkised, ussitanud või liiga kõverad (see viimane on minu meelest küll ilmne diskrimineerimine). Oad jooksevad kiiresti, nii et aega mõtisklemiseks ei ole. Aju läheb puhkerežiimile ja tegutseda tuleb automaatselt. Aega nina nuusata või vett juua üldiselt ei ole. Töö algab 14.30 ja esimene raund on 2,5h, mille järel koristatakse masinatealune ubadest ja on väike puhkepaus. Siis veel 2h. Seejärel pooletunnine söögipaus. Lõpuks veel 2,5h ja kell 22.00 koristame ära ja lõpetame. See viimane sats algab nii hilja, et enamasti oleks meil sel ajal juba uneaeg ja vägisi võtab silme eest virvendama. Vahepeal ei saa enam täpselt aru, kas krabad õigeid või valesid ubasid. Lõpp tundub kõige pikem üldse, sest siis on mul enamasti juba selg valus (ja ei aita ka ühe jala peal seismine) ja uni tuleb ka. Pealegi tulevad oad lõpus kiiremini kui vahetuse alguse poole. Poisid tassivad oakaste, kallavad ube juurde ja sehkendavad niisama ringi. Eile oli ka üks teine seltskond poisse tööl, kes pakkisid maisi ja suvikõrvitsaid kastidesse. Ubade sorteerimist jätkub esmasp2evani, v6ib-olla isegi teisip2evani. Loodame, et siis tuleb mõni muu tegemist ootav töö.

Selline masinv2rk on siis laohoones pysti ja teisel pildil on n2ha p2evast vahetust t88hoos. Praegu tuleb neil lindi peal v2he ube, aga hoogsamatel hetkedel on lint ubadest roheline ja katsu siis sotti saada, mis seal t2pselt on.





Ja vastusena Liisile ja teistele, kes ei kysinud - kuniks me Kununurras oleme (ilmselt umbes novembrini) saab meile kirjutada ja joonistada Tarvo t88aadressil. Pange siis ikka ymbrikule nimi ka peale, siis Mark teab, kellele kiri edastada. :)

PO Box 1375
Kununurra
WA 6743
Australia

J2rgmise n2dalani!