Wyndham, East-Kimberley vanim linn

Meie viimane nädal on olnud väga tihedalt seotud Wyndhamiga, linnakesega, mis asub Kununurrast u. 100 km lääne poole Cambridge’i lahe ääres. Austraallased ütlevad nii: “Cambridge Bay is the asshole of the World and Wyndham is 60 miles up to it” (viisakas tõlge puudub, võib lugeda kui “Meie, austraallased, leiame, et Wyndham on imekaunis linnake maalilise Cambridge’i lahe ääres!”) Tegelikult on lugu selline, et mainitud laht on tõusu-mõõna suure mõju tõttu tõepoolest väga sogase veega, mis aga meeldib väga soolase vee krokodillidele. Kaugel-kaugel lahepäras asub aga pisike Wyndham, mis on veel kuumem ning veel palju kordi pisem kui Kununurra. Õigupoolest ega seal palju muud olegi kui paar tänavat, üks motell, üks kiirsöögikoht, paar surnuaeda, aborigeenide Unenägemise Aja park, imeilusa vaatega mägi, siinse piirkonna suurim baobab, krokodillifarm ning väga suur krokodilli kuju. Tõenäoliselt ka sadam. Kõik need vaatamisväärsused jagunevad veel omakorda kahe Wyndhami vahel. Nagu ma aru sain, siis päris Wyndham, see, mis asutati 19. sajandi lõpus, asub merele lähemal ning seal oligi motell ja kiirsöögikoht. Temast paar kilomeetrit Kununurra poole on uus Wyndham, mis koosneb põhiliselt väga käänulistest pisikestest tänavatest, kus elab palju aborigeene, “supermarketist”, postkontorist ja alkoholipoest. Mõlema Wyndhami kohal kõrgub u 400 m kõrgune mägi, kuhu otsa viib kohe päris serpentiin ja imekombel sai Snug sealt isegi üles!

Niisiis, Wyndham ja tema mudaväljad mäe otsast. Roheline oaasike vasakul on krokodillifarm.



Teadupärast on Tarvo ja Mark siinkandis ainukesed geodeedid ja seega väga nõutud mehed. Eelmisel nädalal hakkasid ka Wyndhami inimesed neid igatsema ning nii nad jälle oma kodinad autosse pakkisid ja läksid kaheks päevaks sealstele mudaväljadele lustima. Nimelt hakkab Austraalia varsti Wyndhami-alustest maagaasivarudest tulu teenima, rajatakse kaevandus. Sellega seoses tuli teha täitsa tavaline topo plaan. Mudaväljad Cambridge’i lahe ääres on tõepoolest üsna pirakad ning täitsa vee ääres on veel mangroov ka. Seega said geodeedid üsna mudaseks, kui oma ATV selga istusid, GPSi ka kaasa võtsid ja neil üüratutel väljadel ringi põristasid. Lõbus igatahes : )

Motellielu oli ka üsna meeleolukas olnud. Nimelt rajati see majutusasutus kuuekümnendatel ning Tarvo arvab, et ega seal peale seda midagi tehtud küll ei ole peale koristamise. Väga retro. Muuhulgas on ühe baaripingi alla maetud mees, kes 30 aastat järjest seal igal õhtul istus ning kelle viimane soov oli sinna maetud saada. Omanikud töötavad ise vahetustega köögis ning on väga toredad vanainimesed, rääkisid Tarvole kogu põhilise ja mitte nii põhilise info ära, Mark tundis neid juba varem. Üks oluline infokild on näiteks see, et pool regiooni, milles praegu viibime (East-Kimberley), oli üles ehitanud Eesti päritolu mees, Hugo Austla. Ise ei ole veel guugeldada saanud, aga kui keegi tema kohta midagi leiab või ta kellegi sugulane on, siis andke teada : ) Olevat teine umbes 50 aastat tagasi siiakanti tulnud. Muuhulgas oli tema see, kes rajas selle serpentiin-tee, mida enne mainisin ning tee kannabki kohe nime Hugo Austla Drive. Uhke. Uue nädala alguses on Wyndhami-kandis jälle midagi mõõta vaja, võib-olla saab siis Tarvo veel midagi huvitavat neilt motelli-inimestelt teada : )

(Siin peaks nüüd olema pilt motelli retro-raadiost, aga see on Briti fotokas ja jäi koju)

Meil Britiga sai nüüd oatöö päriselt otsa, rohkem ube ei ole. Eelmine kord jäi võib-olla veidi selgusetuks, et kuidas mina korraga sinna ubade hulka tagasi sattusin, aga lugu oli lihtsalt selles, et meie esialgne öövahetus kaotati ära ja tavavahetus jäi alles. Siis läks aga keegi tavavahetusest ära ja kuna olime farmerile oma kontaktandmed jätnud, siis ta helistas ja küsis, kas ma saan ja tahan kohe alustada. Tahtsin küll ja olingi poole tunni pärast jälle liini taga : ) Siis läks veel keegi ära ja Brit sai ka tagasi tulla. Aga siis sai enam kui kaks kuud kestnud ubade hooaeg läbi ja kõik “koondati”. Seega oleme hetkel jälle töötud, aga loodame uuel nädalal algavale mangohooajale, mis nõuab palju tööjõudu. Meie töötuolek tähendas vaba nädalavahetust, hurraa! Ja meie muidugi otsustasime seepeale Wyndhamit avastama minna : ) Tarvo võtsime giidiks ja autojuhiks. Täitsa lahe ühepäevane väljasõit oli, vaatasime kõik eelpool mainitud vaatamisväärsused ära.

Aborigeenikujud


Pirakas baobab


Krokukuju (et te teaksite, kui suur see on)



Eriti põnevil olime krokodillifarmi pärast, sest neil pidi seal eriti pirakaid krokusid olema. Hiljem selgus küll, et kõige suurem, 6-meetrine, oli ära surnud, aga peaaegu viiene oli alles kuigi ta keeldus veest välja tulemast ja ainuke võimalus tema suurust hinnata oli see, et bassein oli talle liiga väike : ) Saba tilpnes teisel kaldal, kui meiepoolselt kaldalt oma lihatükki õngitses. Õnneks nad väga sageli turiste ei söö, sest iga päev kl 11 on neil söötmisaeg. See on ka põhiline aeg, mil tasub sinna minna, siis on lootust hüppavaid krokodille näha. Kuigi tõepoolest, nad on seal nii hea elu peal, et ega nad ei viitsi seda lihakäntsakat isegi siis väga süüa, kui see neile nina peale pannakse. Mõni siiski natuke hüppas ka, üks emane oli eriti näljane : )



Krokodillid (jutt oli enamasti saltydest) elavad vabaduses umbes 70 aastaseks, peale seda ei kasva neil enam uusi hambaid ja nad jäävad pikapeale nälga. Vangistuses võivad elada ka sajaseks, sest ega neil närimiseks hambaid vaja ei ole, ainult rebimiseks. Kui juba sobiva suurusega lihatükk suus, siis nad kugistavad selle lihtsalt üsna matslikult alla ja lähevad jälle pikutama. Üks tüüp oli neil seal 70-aastane, ilma hammasteta ja ainult kolme jalaga, aga muidu tegija isane, igal aastal on ta isaks tervele pesakonnale väikestele krokodillidele. Samas see kõige suurem kroku seal rohkem emaseid ei näe. Talle on kahte näidatud ning mõlemal korral arvas ta, et peaks daami ära tapma. Samas tema kõrvalpuuris elutsev härra on selline džentelmen, et lasi emasel endale vabalt kolki anda ning kaotas silma. Ja siis järgmises puuris oli jällegi selline naistemees, kes murdis läbi telliskiviseina, et naisterahvani pääseda. Nüüd on nad armunud ja õnnelikud : )



Ühesõnaga on need krokodillid neil seal iseloomuga loomad. Ühele meeldib näiteks rohkem puupulki püüda kui liha süüa ja mõned lihtsalt lebavad varjulises kohas ning tuulutavad end suu kaudu. Neil suva. Krokodill võib aasta aega söömata olla. Ja siis lõpuks tehakse osadest krokudest käekotte. Krokunahk maksab umbes 200-300 dollarit (minu meelest häbitult odav), aga kui terve krokodill realiseerida, siis on 2000 dollarit. Ja kui skelett ka maha müüa, siis on 6000, sest millegipärast on mõned inimesed maniakaalsed ja tahavad endale koju krokodilli pealuud riputada.



Naljakad linnud olid seal ka : )





Enne Wyndhamist lahkumist katsetasime veel kohaliku kulinaariaga ning astusime sisse (st õuele) “Fish and Chips” kohta. Sõime barra-burgerit, mis oli uskumatult hea! Barra tähistab “ausside” slängis barramundit ehk siis ühte kuulsamat ja paremat kala siinkandis. Minu meelest maitses natuke nagu ahven, aga ma ei ole just väga suur kalaspets. Igatahes: barramundi on proovitud.

Päeva kõige lahedam vaatamisväärsus oli minu meelest aga ikkagi väike looduslik spa ehk siis pisike kosk ja selle all asuv bassein palmide vahel. Sinna ühtegi viita ei näita, aga Mark tegi meile skeemi, kuidas sinna minna. Asub ta Kununurrast umbes 30 km kaugusel ning on seega kohalikele hästi teada. Imeilus koht! Ja vesi oli just paraja soojusega, mitte selline supp nagu Kununurra järves. Veekeskusesse jõudmiseks pidi Snug jälle veidike tema klassist väljas olevaid teid läbima, liiva ja kive. Muidu me vast ei oleks sellist teed pidi sõitma hakanud, aga Mark ütles, et see on iga autoga normaalselt läbitav ja me jäime teda uskuma. Hmm… Aga jah. Imeilus!



Ja nii viltu oli meie MITTE-maastur (see ei pruugi välja paista, aga ta oli tegelikult päris viltu!)


Ja selline kena vaade oli meil küljeaknast


Teistest uudistest veel niipalju, et konnad on vetsus uuele tasemele läinud, nüüd elavad kaks neist lihtsalt vannitoas, mitte enam potis. Üks on suur ja teine väike. Suurt tabas ükspäev häbistav saatus, sest ta suvatses istuda kraanikausis, kui me parajasti hambaid pesema läksime. Siis ta üritas end äravooluauku peita, aga see kohe kindlasti ei õnnestunud. Üleüldse oli ta mööda põrandat trallimisest karvaseks läinud ja Brit leidis, et tuleks ta ära pesta. Püüdis aga konna kinni ja enam ei aidanud mingi siplemine, tuli kannatada, kuni vesi kraanist pähe soriseb. Pärast oli ta nii solvunud, et ajas ilmselt kättemaksuks öösel Briti šampoonipudelid pikali : )

Tarvo on oma tööga väga rahul, eriti siis, kui saab üksi objektile minna. Ütleb, et on päris tähtis tunne, kui suured kopamehed tema järgi ootavad. Kõik tahavad seal kogu aeg midagi saada ja üks geodeet ei saa kõike korraga teha, seega ta muudkui räägib kõigiga ja ütleb, et jah, ma tegelen sinu probleemiga niipea, kui olen selle kraaviga lõpetanud. Pidevalt on kiire, aga tundub, et on põnev. Täna, pühapäeval, on Tarvo ka pool päeva tööl ja siis pärast tuleb meil Eesti õhtu. Teeme kartulisalatit ja kirjut koera. Mmm… Elu läks ikka poole helgemaks, kui poest peaaegu päris hapukoore leidsime! : )

Olge siis seal toredad ja nautige oma kliimat, kus igal ärkveloleku hetkel higistama ei pea : )

Ja piltmõistatus ka - mille leidis Tarvo pliidi alt? (Mitte tiku)