Woodstocki lainel apelsinipuu otsa

Port Augustast viis tee meid edasi Adelaide´i. Nägime pärast pikka kõrbesõitu jälle ookeani ja käisime suplemas ka! Juhuslikult leidsime kalda pealt meritähe, erkoranži värvi ja kuigi me ei teadnud midagi ta meditsiinilisest seisundist, arvasime otsekohe, et ta vajab abi ja asusime seepeale talle veekanaleid kaevama, samal ajal kätega vett meritähele endale peale loopides. Vette ta igatahes jõudis ja kuidas tal edasi olema sai teab vaid lähem vee-elanikkond.



Ja nagu ikka on suurlinnades probleem majutuskohtadega. Parklaid, ilusaid ja paremaid, on küll, aga sellise palavusega ei saa ööseks uksi-aknaid kinni jätta ja pidime otsima karavanpargi. Karavanpargi sissepääs oli tõkkepuuga, mille kõrval „telefon” nagu suurte kortermajade alumiste peauste kõrval. Helistasin nuppu ja järgnes umbes-täpselt taoline dialoog:
Tarvo: ”Tere, sooviks veeta siin ühe öö.”
Keegi mees: ”Üks hetk, vaatan kuidas meil ruumiga on. (Paus). Meil pole ühtegi kohta.”
T: ” Teate ehk mõnda teist karavanparki siin lähedal?”
Km: ”Jah, minge tagasi sinna kust te tulite ja pöörake vasakule!”
T: ”Ma jõudsin alles linna ja ei saa väga hästi aru kus ma olen, kuhu tagasi?”
Km (ärritunud toonil): „Mine tagasi põhitänavale (Main roadile) ja keera vasakule!”
T (segaduses): „Mis selle põhitänava nimi on?”
Km (kergelt karjudes): ”Ära mängi minuga ninatarka! (Don´t play smartass with me!)”
Mispeale ütlesin ma talle natuke kehvasti ja läksime ära. Leidsime selle teise karavanpargi ka üles, mille registratsioonitädi oli juba ära läinud. Vähemalt lubas ta meid telefonikõne kaudu sisse minna ja endale suvaline koht valida, et hommikul klaarime rahaasjad. Ja kui oli vaja vetsu minna, selgus, et kõik uksed on lukus, võtme saab sisse registreerides. Õnneks tuli tädi pärast ise uuesti parki, et meile võti tuua.

Adelaide'i taga mägedes.


Järgmisel päeval käisime garaažis, et remondimees Snugi kõhu alt sügaks. Talle meeldivad sellised asjad, aegajalt. Vahetati pidurivedelik ja kõrvaldati õlileke. Mulle jäi järjekordne õli ja –filtrivahetus. Siis sai Brit ühendust kellegi farmeriga, kes lubas meile alates pühapäevast Waikeries tööd anda, tsitrusefarmis. Probleem oli selles, et kui me tahtsime talle tagasi helistada, et kinnitada meie tulemist ja küsida mõningaid täpsustavaid küsimusi, ei võetud enam kõnet vastu. Isegi sõnumid ei läinud kohale. Asusime teele ja Adelaidest itta sõites hakkas maastik väga muutuma. Kõigepealt väga mägised ja kurvilised teed, Snug liikus ainult teise käiguga, mäenõlvad olid täis viinapuid ja kus oli ruumi, vohas korralik eukalüptimets. Mõnekümned kilomeetrid edasi oli nii kaugele kui silm ulatus näha ainult viljapõlde. Ja viljapõlde. Ja ilmselt oli nende taga veel mõned viljapõllud. Reljeef oli nii mõnusasti ümar ja kergete laugjate joontega, kaunistatud kuldse kattega.



Waikerie tööbüroos öeldi meile konkreetselt, et ühtegi vaba farmitöökohta ei ole. Ja juba mõnda aega pole olnud. Mis puutub sellesse farmerisse, kes meile alguses tööd lubas, otsustaski ta kõnesid enam mitte vastu võtta. Proua tööbüroos teadis toda farmerit ja ütles ,et see võib olla üsna tavaline, et farmerid ei võta kõnesid vastu kui neil on kohad täidetud. Ja lõppude lõpuks, kui me ise läksime raamatukokku tasuta internetti (kus ei tohtinud läpaka toitejuhet seina panna, turvalisuse ja tervishoiu regulatsiooni tõttu), siis leidsime kohe apelsinikorjaja ameti Loxtonis, mis ka pärast telefonikõnet farmerile kinnitatud sai. Muidu läbib Waikeriet, ja üldse siinkandi väikelinnasid, Murray jõgi, kus on superluks ennast jahutamas käia, kuigi vesi seal läbi ei paista. Aga vähemalt pole krokodille! Tööotsimise teemadest kurnatuna, istusime jõekaldal murul, kui mööda kõndis kahe koeraga purgikorjajamees. Vaatab meid ja ütleb, „Te peaks olema praegu Moorooki rokifestivalil, nad üritavad seal taaselustada Woodstocki!” No tõepoolest, mida me jõekaldal peesitame kui kohe-kohe on algamas 40km kaugusel 3 päeva kestev Woodstocki sarnane üritus.
Olime kohal enne algust, sissepääs oli kuldmünt, mis tähendab kas ühe või –kahedollarilist. Sissepääsu kõrval silt, mis mainis igasuguseid tolleaegseid legende, nagu Jimi jaThe Who ja mida kõike 3 päeva jooksul mängima hakatakse. Päriselt oli aga lugu teistsugune. Enamasti olid kohal vanad peerud oma karavanidega, noori oli käputäis ja suurema osa ajast olime meie pealavale kõige lähemal asuvad „kuulajad”. Nii umbes 60m kaugusel, lähemale ei saanud minna, sest muidu oleks elevandikari kõrva peale hüpanud. Põhiliselt mängisid bändid, kes sobiksid Inju KEKi soojendajaks. Ilma naljata! Ja samal ajal armastas helimees teistega plastiktopsi kokku lüüa, mistõttu oli heli veel kohutavam kui bändid. Õnneks oli olemas ka väike lava, kus esinesid head muusikud, näiteks kitarriga Valmari sarnane noormees ja Jenna sarnane laulja. Muidu nägime veel Kreeta ja muid Silveri sõpru. :) Päris viimasena (huvitav, kas need olid kaugelt mujalt osariikidest kohale kutsutud) mängisid kaks bändi, kes suutsid isegi „Purple haze´i” ja muidu toredat hispaaniamuusikat mängida. Samal ajal lõid karavanipensionärid lava ees sellist tantsu, et maa müdises.

Loxtonis ootas meid täiesti ebanormaalselt keeruline liiklussüsteem. Vähemalt on siin seesama Murray jõgi ja pitsabaaris tasuta internet. Täna hommikul alustasime apelsinidekorjajatena. Töö muidu tore, tuleb apelsinilõhnases keskkonnas redeli abil puu otsas turnida ja apelsine kõhu peal olevasse kotti korjata. Kui kott täis, tuleb see viia suurde kasti (nimetatakse bin´iks), mille umbkaudsed mõõdud on 80x80x50cm. Igal korjajal on oma bin ja kui bin kunagi servani täis saab, oled teeninud brutona 24 raha, mis teeb kätte suts alla 17 dollari. Kuna apelsine saab korjata ainult kuni 36 soojakraadini, siis tehakse tööd nii kaua, kuni ilmataat temperatuuri annab. Täna lubati maksimumi 44 kraadi ja tegime tööd ka ainult natuke. Korjasime kolmepeale kokku 2 binitäit ja teenisime kätte 33,6 dollarit, nelja tunniga. Tunnihind, nagu te näete, on masendavalt väike (2,8 raha). Et võrreldavat pilti tuua, siis Helen teenis oafarmis 12 dollarit tunnis kätte. Ja et tähistada tänast tööpäeva, lõime kogu teenitud raha pitsabaaris laiaks! :) Loodame, et homme liiguvad meie käed nagu ahvil ja teenime veidi rohkem.