
Ja nagu ikka on suurlinnades probleem majutuskohtadega. Parklaid, ilusaid ja paremaid, on küll, aga sellise palavusega ei saa ööseks uksi-aknaid kinni jätta ja pidime otsima karavanpargi. Karavanpargi sissepääs oli tõkkepuuga, mille kõrval „telefon” nagu suurte kortermajade alumiste peauste kõrval. Helistasin nuppu ja järgnes umbes-täpselt taoline dialoog:
Tarvo: ”Tere, sooviks veeta siin ühe öö.”
Keegi mees: ”Üks hetk, vaatan kuidas meil ruumiga on. (Paus). Meil pole ühtegi kohta.”
T: ” Teate ehk mõnda teist karavanparki siin lähedal?”
Km: ”Jah, minge tagasi sinna kust te tulite ja pöörake vasakule!”
T: ”Ma jõudsin alles linna ja ei saa väga hästi aru kus ma olen, kuhu tagasi?”
Km (ärritunud toonil): „Mine tagasi põhitänavale (Main roadile) ja keera vasakule!”
T (segaduses): „Mis selle põhitänava nimi on?”
Km (kergelt karjudes): ”Ära mängi minuga ninatarka! (Don´t play smartass with me!)”
Mispeale ütlesin ma talle natuke kehvasti ja läksime ära. Leidsime selle teise karavanpargi ka üles, mille registratsioonitädi oli juba ära läinud. Vähemalt lubas ta meid telefonikõne kaudu sisse minna ja endale suvaline koht valida, et hommikul klaarime rahaasjad. Ja kui oli vaja vetsu minna, selgus, et kõik uksed on lukus, võtme saab sisse registreerides. Õnneks tuli tädi pärast ise uuesti parki, et meile võti tuua.
Adelaide'i taga mägedes.

Järgmisel päeval käisime garaažis, et remondimees Snugi kõhu alt sügaks. Talle meeldivad sellised asjad, aegajalt. Vahetati pidurivedelik ja kõrvaldati õlileke. Mulle jäi järjekordne õli ja –filtrivahetus. Siis sai Brit ühendust kellegi farmeriga, kes lubas meile alates pühapäevast Waikeries tööd anda, tsitrusefarmis. Probleem oli selles, et kui me tahtsime talle tagasi helistada, et kinnitada meie tulemist ja küsida mõningaid täpsustavaid küsimusi, ei võetud enam kõnet vastu. Isegi sõnumid ei läinud kohale. Asusime teele ja Adelaidest itta sõites hakkas maastik väga muutuma. Kõigepealt väga mägised ja kurvilised teed, Snug liikus ainult teise käiguga, mäenõlvad olid täis viinapuid ja kus oli ruumi, vohas korralik eukalüptimets. Mõnekümned kilomeetrid edasi oli nii kaugele kui silm ulatus näha ainult viljapõlde. Ja viljapõlde. Ja ilmselt oli nende taga veel mõned viljapõllud. Reljeef oli nii mõnusasti ümar ja kergete laugjate joontega, kaunistatud kuldse kattega.

Waikerie tööbüroos öeldi meile konkreetselt, et ühtegi vaba farmitöökohta ei ole. Ja juba mõnda aega pole olnud. Mis puutub sellesse farmerisse, kes meile alguses tööd lubas, otsustaski ta kõnesid enam mitte vastu võtta. Proua tööbüroos teadis toda farmerit ja ütles ,et see võib olla üsna tavaline, et farmerid ei võta kõnesid vastu kui neil on kohad täidetud. Ja lõppude lõpuks, kui me ise läksime raamatukokku tasuta internetti (kus ei tohtinud läpaka toitejuhet seina panna, turvalisuse ja tervishoiu regulatsiooni tõttu), siis leidsime kohe apelsinikorjaja ameti Loxtonis, mis ka pärast telefonikõnet farmerile kinnitatud sai. Muidu läbib Waikeriet, ja üldse siinkandi väikelinnasid, Murray jõgi, kus on superluks ennast jahutamas käia, kuigi vesi seal läbi ei paista. Aga vähemalt pole krokodille! Tööotsimise teemadest kurnatuna, istusime jõekaldal murul, kui mööda kõndis kahe koeraga purgikorjajamees. Vaatab meid ja ütleb, „Te peaks olema praegu Moorooki rokifestivalil, nad üritavad seal taaselustada Woodstocki!” No tõepoolest, mida me jõekaldal peesitame kui kohe-kohe on algamas 40km kaugusel 3 päeva kestev Woodstocki sarnane üritus.
Olime kohal enne algust, sissepääs oli kuldmünt, mis tähendab kas ühe või –kahedollarilist. Sissepääsu kõrval silt, mis mainis igasuguseid tolleaegseid legende, nagu Jimi jaThe Who ja mida kõike 3 päeva jooksul mängima hakatakse. Päriselt oli aga lugu teistsugune. Enamasti olid kohal vanad peerud oma karavanidega, noori oli käputäis ja suurema osa ajast olime meie pealavale kõige lähemal asuvad „kuulajad”. Nii umbes 60m kaugusel, lähemale ei saanud minna, sest muidu oleks elevandikari kõrva peale hüpanud. Põhiliselt mängisid bändid, kes sobiksid Inju KEKi soojendajaks. Ilma naljata! Ja samal ajal armastas helimees teistega plastiktopsi kokku lüüa, mistõttu oli heli veel kohutavam kui bändid. Õnneks oli olemas ka väike lava, kus esinesid head muusikud, näiteks kitarriga Valmari sarnane noormees ja Jenna sarnane laulja. Muidu nägime veel Kreeta ja muid Silveri sõpru. :) Päris viimasena (huvitav, kas need olid kaugelt mujalt osariikidest kohale kutsutud) mängisid kaks bändi, kes suutsid isegi „Purple haze´i” ja muidu toredat hispaaniamuusikat mängida. Samal ajal lõid karavanipensionärid lava ees sellist tantsu, et maa müdises.
Loxtonis ootas meid täiesti ebanormaalselt keeruline liiklussüsteem. Vähemalt on siin seesama Murray jõgi ja pitsabaaris tasuta internet. Täna hommikul alustasime apelsinidekorjajatena. Töö muidu tore, tuleb apelsinilõhnases keskkonnas redeli abil puu otsas turnida ja apelsine kõhu peal olevasse kotti korjata. Kui kott täis, tuleb see viia suurde kasti (nimetatakse bin´iks), mille umbkaudsed mõõdud on 80x80x50cm. Igal korjajal on oma bin ja kui bin kunagi servani täis saab, oled teeninud brutona 24 raha, mis teeb kätte suts alla 17 dollari. Kuna apelsine saab korjata ainult kuni 36 soojakraadini, siis tehakse tööd nii kaua, kuni ilmataat temperatuuri annab. Täna lubati maksimumi 44 kraadi ja tegime tööd ka ainult natuke. Korjasime kolmepeale kokku 2 binitäit ja teenisime kätte 33,6 dollarit, nelja tunniga. Tunnihind, nagu te näete, on masendavalt väike (2,8 raha). Et võrreldavat pilti tuua, siis Helen teenis oafarmis 12 dollarit tunnis kätte. Ja et tähistada tänast tööpäeva, lõime kogu teenitud raha pitsabaaris laiaks! :) Loodame, et homme liiguvad meie käed nagu ahvil ja teenime veidi rohkem.
5 kommentaari:
mhmh, me ka nägime neid binne... PS - kui sinna korjata midagi õrna (virsikuid vms), siis makstakse tunnitasu, sest muidu saaksid virsikud viga:) Seal lähedal peaks olema ka Berri nimeline linnake, kus on kõige toredam-nunnum hostel terves austraalias, koos norralasest omanikuga. Võite ka sinna helistada ja töö kohta uurida. Neil on seal mingid oma diil, et farmerid võtavad tööpäkapikke nende kaudu. Ja siis veel, et Murray jõgi ei olegi tegelikult enam jõgi, st et tänu tammidele ei jõua merre enam praktiliselt midagi ja paadi-laevaga saab ka sõita ainult oma "järvekese" piires.
No ma räägin teile oma päevast ka siis :P
Täna on kolmapäev, mil mul on tavaliselt loeng kl 10.15-11.45.
Et sinna jõuda, ärkasime Ermoga kell 5. Vets, riided, asjad, kokku, söök lapsele kaasa, peapesu, laps riidesse ja kell on paraku rohkem kui 5.40, mil oleks olnud viimane aeg välja astuda, et 5.55 bussile jõuda. Selge - jälle takso (viimasel ajal juba mitmes kord). Seis 1:0.
Taksoga rongijaama, rongile. Kl 9.10 jõuame Jõgevale, kuhu mamma on Mariele vastu tulnud. Mina sõidan edasi Tartusse. Rong jõuab jaama kl 9.55, mis tähendab, et pean kl 10.15 algavaks loenguks jalad kõhu alt välja võtma (sest vetsu on ju ka vaja jõuda). Tore. Üsna palav hakkab kiirel sammul tõtates. Jõuan kohale, aga loengusaal on pime ja uks kinni, uksel on küll silt, aga mitte meie loengu kohta. Seis 2:0.
Lähen siis peamajast üle tee keeltemajja, kus ühes ruumis istub ka tõlkemagistrantuuri koordinaator. Enne ukseni jõudmist pillan mööda kõnniteed tõttava noormehe jalge ette oma mütsi.
Seis 3:0.
Tõstan mütsi üles ja naeratan totakalt.
Uks käib kõvasti ja kuna ma seda lahti ei jaksa tõmmata, siis jääb koordinaatori jutule saamata. Seis 4:0.
Lähen tagasi peamajja ja vaatan igaks juhuks ka ühte kõrvalasuvasse auditooriumi - seal on kõik võõrad näod. Ja siis tuleb üks 1. kursa suuline tõlk, kellega juhtusin koos majanduse esseed kirjutama ning jätkame otsinguid koos. Tuleb välja, et me mõlemad eelmises loengus ei käinud (mina muidugi viimases kolmes loengus :P). Läheme siis koos uuesti Milvi (koordinaator) jutule ja ennäe imet, Eve tõmbab ukse nagu naksti lahti. Seletan midagi ning koputame Milvi uksele. Milvi naeratab ja ütleb, et ta ei oska öelda, kas Vogelbergi loeng toimub. Ütleme, et me ei tulnud Vogelbergi loengu pärast, vaid Looguse loengu asjus, mis pidi kirjade järgi kestma veel kaks nädalat. Tuleb välja, et õppejõud olla eelmisel nädalal Milvile öelnud, et see loeng sai nüüd läbi. Nonoh. Eve tuleb Otepäält ja mina Tallinnast. Muid loenguid meil täna pole. Ju ikka eeldatakse, et igas loengus kohal käid, et meilile keegi teadet ei saadetud, et loenguid enam ei toimu. Samuti sain Evelt teada, et kursuse lõpuessee tähtaeg on juba vähem kui nädala pärast. Ka see info võiks seisu veidi muuta.
Selge. Eve läheb raamatukokku, mina siirdun söögiotsinguile. Kuna mulle eriti ükski söögikoht Tartus ei meeldi (no mul on oma eelistused :P), siis mõtisklen tükk aega (pealegi on kell liialt vähe ja paljud kohad on veel kinni) ja siidun siiski Ülikooli Kohvikusse. Ostan mahla ja Moskva saiakese (sest suuremaid sööke pole veel välja pandud)ning hakkan minema laua juurde, kuhu jätsin oma asjad. Paraku saiake taldrikul libiseb ning kukub ühe neiu kotile. Seis 6:0.
Must kott on üleni tuhksuhkruga kaetud. Vabandan. Tüdruk vaatab arusaamatult otsa ja ütleb, et it's OK. Teatan, et Sorry ja it's just sugar. Nojah. Saia ma aga süüa ei saa, sest mul õnnestub sellele veel ka jalaga peale astuda, pärast mida otsustan, et ilmselt süüa seda siiski enam ei passi. Seis 7:0.
Viskan saia ära ja asun greibimahla jooma ning teile kirja kirjutama. Muud igaks juhuks teha ei julge :) Aga 10:0 pole kindlasti enam kaugel. Oleks vist ikka pidanud mõtlema, enne kui ummisjalu rongile tormama hakkasime :)
Lõbusaid sekeldusi teilegi!
Kallid,
Pille
Adelaide ookeani peale oskan ma öelda ainult ooooo. Nii palju sinisinist.
Kallikallikalli (igaühele üks)!
Hei,
imeline "meri"! See on ju vist kusagil Freddy lähedal ka juba? Iga kord ma vaatan seda pilti ka, kus te kolmekesi olete ja kuidagi see on hirmus vahva.
Helenit nägin täna unes ja ta jõi mingi heledakrässuspäise pikka kasvu noormehega mahla ja ootas väikelennukit, et teha mingi udulõbus sõit:)
Ma olen edukalt laagripraktika läbinud ja teine kotkas meie majapidamisest on pannud esimest korda koolist terve päeva poppi - nii et ma asun oma tuttavatelt koguma praktilisi nõuandeid, kuidas seda pöörata, sest ma ei mäleta, et mind oleks suutnud keegi pöörata. Aga äkki teistel on olnud teistmoodi :)
terv: Piret
Tundub, et Eestis jagub sekeldusi sama palju kui meil siin. :) Sellest postitusest saadik oleme jälle liikunud edasi ja palju asju on muutunud. Täna jõudsime hämmastavalt ilusasse linna nimega Mt Gambier ja vaatame tööotsingutel ringi.
Pille, ma loodan, et 10:0-ni asi ei jõudnud! :D Igatahes, võid alati oma komöödiasarjaga algust teha, muhe oli lugeda, ehkki eks ta hetkes endas eriti naljakas tavaliselt ei tundu. :)
Ja Piret - Freddy läheduses me siiski veel ei ole, Melbourne'i on ikka veel sadu kilomeetreid maad ja millal täpselt edasi liikuma hakkame, veel ei tea.
Tervitused raamatukogust! (oh, ma passin ekraani, aga tahaks vaadata hoopis riiulitel ringi)
Postita kommentaar