Vihm, vikerkaar, vihm, kõva tuul, natuke päikest, vihm…

Esmatähtis kõigepealt – meile saab nüüd kirjutada ja joonistada järgneval aadressil. Tuleb kohe koju kätte. :)

Helen/Brit/Tarvo (vali sobiv nimi ja lisa perekonnanimi. Vajadusel kõik.)
c/o L. J. Pudney
RSD 4100
Mt Gambier
SA 5290
Australia

Muidu oleme praegu usinad tööloomad ja teeme iga päev hommikul 6.30-st kella 15-ni tööd. Ülesanded on jätkuvalt samad, vahetub ainult asukoht – kui üks plats lõpetatud, liigume edasi teisele. Ja muudkui kiiremaks läheme. Eile (reedel) puhastasime kaheksakesi 41 rida viinamarjavääte. Millegipärast ei lähe ilm kuidagi selliseks, nagu kohalike sõnul suvel olema peaks ja üldiselt sajab praegu iga päev. Kõik naiivsed bäkpäkkerid, kes teadsid kindlalt, et Austraalias on kuum ja kuiv, käivad nüüd riburada pidi omale kummikuid ostmas. Meil juba on. Nüüd olen ma lakanud neid päeva jooksul matkasaabaste vastu vahetamast, sest kunagi ei tea, millal sadama hakkab. Üldiselt vahetub ilm iga kümne minuti tagant ja sadama hakkab siis, kui paus on läbi ja läheme tagasi tööpõllule. Ükspäev tuli isegi rahet, aga seda siis, kui meil tööpäev juba läbi. Loodetavasti tulevad jõulud ikka päikselised. :) Vikerkaart oleme küll näinud täie raha eest! “Global cooling” ehk siis kliima jahenemine, muigab Lisle.



Eile oli meil varajane jõulupidu ehk siis kõik Lisle’i töötajad ja mõningate abikaasad olid oodatud restorani söömingule. Kolm käiku panid näljaste bäkpäkkerite näod särama (menüü ja imepärane magustoit on pildil). Meeleolu oli muhe, aga niipea kui kõht täis sai, kippus uni vägisi peale, sest kui enamus rahvast oli reedel teinud lühema tööpäeva ja juba enne lõunat koju läinud, siis meie ja kõik muud näljarotid (ehk siis bäkpäkkerid) otsustasid siiski maksimaalselt raha teenida ja tööpäeva lõpuni rabada. Täna hommikul kella üheksani magada oli tõeline luksus!







Vahepealsetest muutustest siis nii palju, et meiega on liitunud kolm prantsuse poissi, kes telgivad meie akna taga ja enne linnaminekut kammivad ja geelitavad juukseid, end puuduva uksega Suzuki tagasivaatepeeglist imetledes. Ja lisandunud on ka John, kes on Taiwanist ja tõi endaga majapidamisse kitarri, mis on oma kehvadest heliomadustest hoolimata siiski kitarre ja seni väga puudu olnud vidin. Õhtul, kui teised bäkpäkkerid teevad viinamarjaridade vahel oma bussides õhtusööki ja prantslased vaatavad kuuri all filmi, käib majapidamises suur kokkamine. Asiaadid võivad süüa teha tunde järjest, aga see-eest on valmivad toidud tõeliselt head. Selle olen selgeks saanud, et korea toit on ikka väga vürtsine, aga kui jätkuvalt süüa, siis lõpuks muutub üsna tundetuks. Oma suuruse kohta söövad tüdrukud ikka metsikult ja mina nendega kuidagi sammu ei pea. Lisle naerab kogu aeg, et koerad ei saa enam midagi süüa, sest meil ei ole kunagi ülejääke ja tõde see on. Hommikul, lõunal ja õhtul joome piimaga teed ja õhtusöögi kõrvale tekivad kogu aeg kultuurilised, lingvistilised ja muidu maailmavaatelised teemad, mis on alati põnevad, ehkki teinekord läheb jutt nii pikale, et järgmisel hommikul 5.30 tõusta tundub väga karm.

Elu on igatahes lill ja ülejärgmisel nädalal on oodata pärisjõulupidu, millele järgneb veel üks internatsionaalne jõulupidu ja siis on kaks nädalat jõulupuhkust, mille jooksul oleme praegu plaani võtnud käia Great Ocean Roadil ja Melbourne’is. Täpsemad detailid täpsustamisel. :)

Seekord pikka juttu ei tee ja pilte pole ka nädala jooksul eriti kogunenud, aga eks järgmiseks korraks tekib jälle uusi uudiseid. Püsige lainel!