Maailma suurim kiik… 70m vabalangemisega

Pärast väga kaunist Banksi poolsaart jõudsime Otago poolsaarele. Huvitav, et mõlemad on poolsaared ja mõlemad ühtemoodi väga vaatamisväärsed. Praegu on meil arvamus, et kui tegu on poolsaarega, siis järelikult on seal midagi näha. Otago poolsaarel asub ka albatrossikeskus (albatrossikloonia, pingviinikoloonia, hülgekoloonia, merilõvikoloonia). Ärkasime hommikul päikesetõusul, et nautida loodust ilma teiste turistideta ja tegu oli seda igati väärt. Nägime merilõvisid (või olid nad hülged?) ja jänkuperet. Kui rahvast hakkas kokku voolama, olid jänkud kadunud, aga merilõvid jäid, sest nad olid inimestest kaugel ja pealegi oli neil liiga savi, mis ümberringi toimus.

Topeltkõrvad.




Pärast käisime veel paaritunnisel jalutuskäigul rannas, kus kõige lõpus pidavat nägema merilõvisid. Lähedalt. Ja õhtuti pingviinide marssi, aga tol hetkel oli keskpäev, mistõttu neid me ei näinudki. Rand ise fantastiline ja ega merilõvidelgi viga polnud, kuigi nad haisesid üsna kehvasti. Kui neil kivide peal peesitamisest kõrini said, läksid lainete peale surfama ja niisama suure hooga ennast keerutama.





Ja kuna meile on alati rannikud väga meeldinud, sõitsime mööda mereäärt lõunasse Ingvercargilli. Hommikul sealt ära saamine oli aga veidi pikem lugu. Nimelt ei tahtnud auto juba algusest saati korralikult käivituda ja pika proovimise peale sain mootori tööle, aga tol hommikul oli lugu karm. Nii karm, et pidime kutsuma autoabi, kes kohale tuli ja tuvastas, et siin pole muud kui starter on katki. Natukese mängimisega sai ta mootori tööle ja sõitsime tal sabas autoelektrikute juurde, kes paari-kolme tunniga probleemi kõrvaldasid. Jucy’le läks selline asi maksma umbes 120 dollarit. Samal ajal kondasime siis linnas ringi. Ostsime näiteks sellise toreda Uus-Meremaa mängu nagu Tantrix.

Ja sellega meie autopäev ei lõppenud. Sõitsime edasi Fjordlandi ja et päev hakkas õhtusse jõudma, kavatsesime ööbida esimeses looduskaitsealas olevas kämpimisalas, mis maksab 5 NZD inimene. Kahjuks on seal kogu maa, mis kruusateest kaugemal kui 20cm, nii pehme, et võib jala vabalt kruusa alla peita. Seda aga autost ei näe ega tunne enne, kui oled kinni jäänud. :) Sedakorda oli vaja natuke pulgaga kaevata ja 8 inimese jõudu, et auto jälle teele saada. Selle sündmuse pärast jäime me kindlasti sellesse alasse ja nägime väga ilusat päikeseloojangut.



Fjordlandis saab matkata ja jalutada erinevatel matkaradadel, mis on kindlasti üks ilusam kui teine, aga meil on praegu matkamiseks piiratud varustus, seega kõmpisime kõigil lühiradadel, mis teele ette jäid. Esimene rada oli vaata et kõige toredam, kuigi see oli ainuke, mida juba 6 aastat hooldatud ei ole, et ala looduslikku olekut taastada. Hommik oli muidugi metsas müttamiseks väga tore, sest muudkui sadas uduvihma ja nähtavus oli nii kehv, et kui ei oleks teadnud, et ümberringi on umbes 1000-meetrised mäed, siis ei oleks arvanud küll, näha neid ei olnud! Imestada ei ole seal midagi, selles piirkonnas sajab aastas 8000 mm :)





Ees oli meil siht käia Milford Soundi kruiisil. Suuremat sorti paadiga. Kui paat ei kõlba, saab sinna ka lennuki ja helikopteriga tiirumata minna. Sound on Uus-Meremaa vaste Norra fjordidele. Ilm oli ka ilusaks läinud ja täitsa muhe oli seal kaljude vahel sügava vee peal turisti kombel kruiisitada. Kuigi liiklus on seal ikka meeletu! Üks kruiisilaev teise otsa, kümned lennukid ja helikopterid pea kohal tiirutamas… Naljakas oli vaadata ka, kuidas turistid alati hordides ringi liikusid ja ühes suunas pilti tegid.





Järgmisel hommikul võtsime suuna Fjordlandi rahvuspargist välja. Tee peale jäid Peegeljärved.



Uus sihtmärk: Queenstown, maailma adrenaliinipealinn. Huvitaval kombel on Uus-Meremaa kõikvõimalike ekstreemspordialade sünnimaa. Benji, jetboat, rafting… Lisaks neile adrenaliinispordialadele, mille nad siin leiutanud on, harrastavad nad kõiki muid, mis kuskil mujal välja mõeldud. Muudkui hüppavad langevarjuga ja liuglevad muidu õhus. Queenstown, nagu selgus, on selline koht, kuhu kõik kokku voorivad. Ma ei ole viimase kaheksa kuu jooksul nii palju hääletajaid näinud nagu 8 minuti jooksul Queenstowni ümbruses. Ühtlasi oli karavanpark nii ülerahvastatud, et seda oli lausa raske uskuda! Aga kui sa kord juba seal sagivas ja keevas linnas oled, on üsna raske kiusatusele vastu panna ka ennast kuskilt alla heita. Tegelikult paelus meid mõte maailma suurimast kiigust. Mõelda vaid, maailma suurim kiik! Tegelikult on tegu kuristiku kohal rippuva 120 m köiega, mille külge sind kinni pannakse ja siis kuristikku heidetakse, kus sa kõigepealt 70 m vabalt langed ja siis teed ilusa 300 meetrise kaare. Kahekesi koos sai ka hüpata ja see tundus lohutava mõttena : ) Kuid enne kiikumist oli lausa kohustuslik sõita jetboat’iga. See paat võtab 15 inimest peale ja siis kimab 80 km/h 10 cm sügavuses vees kaljude vahel. Päris lõbus : ) Vahepeal teeb 360-kraadise pöörde ka, aga enne hoiatab ette.

Kes meid ära tunneb, leiab meid ka pildilt üles ;)


Peale paadisõitu oli veel üks asi teha – kiik. Võtsime südame rindu ja ilmusime kogunemiskohta, kus meid kaaluti ja raha kasseeriti (ei ole tagastatav, kui araks lööd). Varsti tuli bussijuht ja sõit kuristiku poole võis alata, bussis mängimas mikstuur lauludest, mille sõnad vihjasid lendamisele ja kukkumisele (benjihüppajad olid samas bussis). “Help me, I’m falling down, bang-bang, I hit the ground.” Poole-tunnise sõidu lõpus ronis buss kõigi nelja ratta vedu kasutades jube järsust mäest üles ja siis varsti kõikusimegi kuristiku kohal. Kui küsiti, kas tahame, et sekundeid maha loetaks ja siis meid lahti lastaks või eelistame üllatust, valisime viimase variandi. Üllatus oli väga ootamatu ja väga hirmus. Päris kole tunne on see vabalangemise tunne, aga väga lõbus ka. Kui lõpuks tagasi üleval olime, siis kiiguoperaator ütles, et video ei töötanud ja kas me tahame uuesti hüpata, aga me arvasime, et ta teeb nalja. Tegelikult ei teinud nalja, nagu pärast selgus, aga ega väga uuesti hüpata ei tahtnud ka! Praegu juba tahaks. Selle kiigu nimi on muideks Nevis Arc, kui keegi midagi netist vaadata või otsida tahab.

Murdosa sekundist pärast lahtilaskmist ja enne kuristikku sööstmist. Pildilt on ka näha, et Helen ei ole veel olukorra tõsidusest aru saanud. Pikad juhtmed. :D


Ja et ikka päev täiuslik oleks, sõitsime veel õhtul gondliga mäe otsa ja ratastega kelguga mäest alla, misjärel oli viimane aeg sellest hullust linnast lahkuda ja tagasi loodusesse pöörduda. Peaaegu oleme looduses kohal ka. Paneme aga blogi üles ja olemegi jälle teel, väga hõredasti asustatud Läänerannikul.