See aasta tuleb kevad teisiti

Nüüd on tööloomast saanud veel suurem tööloom. Nimelt kuus päeva nädalas. Teine suurepärane uudis on see, et kevade algus on õhus. Rõõmus linnulaul, esimesed pisikesed lehed viinamarjablokkide vahel olevatel pajudel, üksikud imetillukesed lilled, mõnda sorti viinamarjaväätidel puhkevad pungad. Ja mis kõige parem – päike on kevadine! Äkki saab varsti hakata lõpetama seda mitmete-setmete kihtide seljas kandmise iga päev. Aga see kõik on alles möödunud nädala teise poole uudis, enne seda oli kuskil nädal otsa iga päev metsik tuul, vihm ja virelemine, mis seisnes selles, et hommikul ei teadnud kunagi, mis päev toob. Mis kellaks märg olla on, kui kaua tööl saab olla, kas tuleb vihma või rahet või pussnuge... No just selgus, et järgmiseks nädalaks lubatakse 100 mm vihma. Äkki ma hõiskasin kevade osas vara. :)

Muidu on muutuste tuuled siin sellised, et kõik planeerivad oma edasisi reise ja vaikselt hakkavad laiali valguma (või valgumist planeerima). Simon seikleb praegu oma vennaga kuskil Indoneesias, Cindy-John istuvad järgmise laupäeva hommikul Melbourne’i bussile ja alustavad koduteed Taiwani (mis sisaldab endas pikka puhkust Taimaal). Yukari, Eun Kyung ja mina jääme veel siia, aga mis ajani täpselt, ei tea. Yukari teab, sest tema läheb oktoobri alguses väikese vahepalana tagasi Jaapanisse. Mina vaatan, kuidas kulgemine välja kukub, sest siin on raske plaanidele tähtaegu seada. Kunagi ei tea, kas tööd tuleb juurde või jääb vähemaks (ehkki enamasti siin farmis tuleb juurde), nii et parem on arvestada igasuguste ootamatustega! Ja tunda neist rõõmu. Edasisi plaane teen küll, aga neid on paralleelselt praegu kaks ja hetkel ei tea, kumb jääb peale. Või pigem peaksin seda sõnastama: kumb tuleb enne. Aga neist räägin jooksvalt, kui nad omadega kord kätte jõuavad.

Tööga oleme tagasi viinamarjade pruunimise juures. Rahvas lõigub ja seob ilusaid kaarekesi, masinad ja traktorid mürisevad ridade vahet sõita ja oksi lõigata. Lucky on pubekaikka jõudnud ja uitab omaette mööda vagusid, puhkepauside ajaks inimestega liitudes. Enamasti tegeleb ta rohusöömisega. Ja kui ei söö, siis lesib päikse käes ja mälub. Üldiselt toiduga ta ei koonerda!





Tähelepanelik lugeja tegi mulle märkuse, et pole kordagi näinud, kus ma elan. Pildil siis meie elamine ehk farmeri maja, tegu laupäeva hommikuga, just enne tööleminekut.



Vasak osa, kus ees auto seisab, on garaaž ja lisavannituba, paremal on majapool, mis sisaldab endas köök-elutuba, nelja magamistuba, vannituba, vetsu, pesuruumi ja kontorit. Majas elas tipphetkel seitse inimest, seehulgas kuus bäkpäkkerit. Hoovis elab praegusel maksimumhetkel kaks koera, üks lammas ja paarkümmend hiirt, kes kordamööda halva õnne korral koerte kätte satuvad või nende sügavasse toidunõusse kukuvad ja sinna lõksu jäävad. Üks osav hiir jõudis otsaga sahvrisse ka. Maja juures olles ei näe ühtegi (inim-)naabrit, sest ümberringi on karjamaad. Lähim naaber on tegelikult umbes 1,5 km kaugusel. Aga ümber maja käies on vaade igas suunas kaugusse. Mis paistab? Lambad. Rohelus. Istutatud kuusikud. Künkad. Vahel naaberkarjamaade lehmad. Eemal ranniku pool asuva tuulepargi tuulikud (eriti öösel, kui nad paistavad punaste vilkuvate tuledena). Öösel Linnutee. Eemal pajuhekk ja selle taga viinamarjaistandused. Maja on meil kergelt künka otsas ja igalt poolt tuultele ja vaadetele avatud. Seepärast on salatitaimed maja kõrval peenras pidevalt tuule käes siruli. :)