Punkarkanadest ja laupäevasest turust

Käsil järjekordse koha kodustamine. Seekord plaan siis selline, et esmakordselt Austraalia-elu ajal oleks selleks kohaks linn. Siiamaani on kogu aeg õnnestunud ikka asulatest kaugemale jääda, päris linnas pole kordagi elanud. Aga kui juba, siis juba. Järjekordse inimkatse läbiviimiseks sobib Hobart imehästi! Minu vaieldamatu lemmiklinn! Miks? Pole liiga suur, palju on ilusaid vanu maju ja põnevaid tänavaid, roheline (või praegu suviselt kirju), kuidagi sõbralik ja lihtsalt NII ilus. Metsiku kalde all tänavaid on raske pildile püüda, aga järgmiste piltidega üritan ikkagi teile edasi anda seda, miks ma iga päev majast välja tänavale astudes vaatan ringi ega suuda lihtsalt siiamaani oma silmi uskuda.

Esimesed pildid on tehtud tänaval, kus esimese nädala Tenzini ja Sonami juures elasin. Tänava nimi oli vastav – View Street – ja vasakut kätt oli vaade Hobarti kohal kõrguvale Mount Wellingtonile, paremale pöörates näeb linna ja Derwenti jõge.





Eelmisel reedel alustasin oma esimest Wwoofimist ja kolisin Lääne-Hobarti linnaossa, kus tänavad on palju järsema nurga all kui mujal (selline tunne vähemalt). Mulle tundub, et hoolimata sellest, kuhu suunas ma siit lähen, alati saab justkui metsiku trenni. WWOOF tähendab lahti kirjutatult „Willing Workers On Organic Farms“ ehk siis orgaanilistes farmides töötamist. Vaja on töötada umbes 4 tundi päevas, selle eest palka ei saa, aga saab öömaja ja toidu. Mina otseselt farmis küll ei ole, aga aed on küll orgaaniline. Elan nüüd teist nädalat Kate’i, ühe toreda rõivadisainerist naise juures; põhiliselt teen aiatööd, nõelun, õmblen, parandan, koristan ja teen süüa. Maja on väga boheemlaslik, elu on lihtne ja hea.

Esimesel pildil on linnaosa, kus nüüd elan. Kui tähele panna, siis tänav läheb alla ja siis jälle üles. Ja teisel pildil on Kate’i maja.





Aed on minu lemmikkoht, siin saab rohida ja istutada, lõikuda ja kaevata. Praegustel varasuvistel päikselistel päevadel imetore. Piltidel killukesi tagahoovist. Üks kahest kassist – tema nimi on Clawed. Üldiselt päeval, kui ma vahel üksi kodus olen, siis nad ainult järel käivadki. Istuvad kuskile kõrvale maha ja vaatavad. Ja njäuvad kummalise häälega. No ei ole tavalised kassid. Tegelikult juba ammu pensionieas, aga ega peale hallide karvade ei teaks.



Aprikoosid. Ja nektariinid. Ei ole veel valmis. See-eest ühel tänaval nägin kirsipuud ja ehkki marjad olid veel natuke heledad, tundub, et varsti on lootust värsketele kirssidele!





Ühes aianurgas elavad neli kana ja kukk. Kanad on ehedad punkarid. :)



Laupäeviti on Hobartis turupäev. Salamanca muidu tavaline tänav püstitatakse varahommikul täis telke ja putkasid, usin sagimine ja müük käib umbes kella kolmeni, siis pannakse sama professionaalselt kõik jälle kokku ja tunnike hiljem tundub, et mingit turgu pole olnudki. Tegu on jälle lihtsalt tavalise tänavaga. Maagiline. Olen nüüd kahel laupäeval Kate’il kasutatud riiete letis abiks olnud. Hommikul tuleb kõik kraam üles seada ja pärastlõunal toppida tagasi autosse. Esimesel pildil on see, millest ma räägin (inimene on lihtsalt keegi ostja), ja teisel Salamanca turg. Mt Wellington jälle taustal.





Selline on siis see suvine elu siinpool maakera. Vabandust, et ühtki inimpilti pole! Siin linnaosas jätkan ilmselt nädalavahetuseni, siis ootavad jälle ees muudatused. Uute tuulteni!