Sellest, miks kass aeda istutati

Sügis on õhus. Koos tuules lendavate puulehtedega. Ja meie majas on kogu aeg külm, hoolimata sellest, mis ilm õues teeb. Ehkki tuleb öelda, et täna oli õues mõnus päike! Muidu aga kipun viimastel päevadel aina unistama soojadest kohtadest. Kuhu kindlasti saab juba õige-õige varsti! Desktopil on kerge lennupiletite kollektsioon.

Kohalikud kurdavad, et suve ei olnudki. Mina arvasin, et selline see Tasmaania suvi ongi. Üsna kodune ilm oli teine. Aga ilmselt oli see tõesti pilvisem ja külmem kui tavaliselt, sest nüüd juba ammu käima pidav viinamarjahooaeg aina lükkub ja lükkub. Täpselt ühe päeva eelmisel nädalal tegin tööd (raha, mille eest täna ostsin veel kaks lennupiletit) ja muidu jätkan vanamoodi wwoofides ja tsillides. Igasugused plaanid hakkavad aina paremini paika loksuma ja elu meie majas on alati põnev ja omamoodi, põhirõhuga igalaupäevasel turul ja muidu õmblustöödel. Esimesel pildil Kate ja Cecilia (Itaalia tüdruk, kes on meie marionetimeister), meil kõigil seljas Kate’i tekkidest tehtud kleidid. Teisel pildil Cecilia koos eelmisel nädalal valminud marionetiga, kelle nimeks on Mamo ja kes on natuke nagu Austraalia metsakoll, ehkki saba on veel külge panemata. Kuigi valmimisprotsessi käigus mainiti ka sarnasusi kuulsate rokkaritega ja kahtlaselt hipi moodi näeb ta ka välja...





Eelmisel nädalal mängisin natuke vahelduseks ka turisti ja käisin lõpuks ära ühes Tasmaania põhivaatamisväärsuses, milleks on Port Arthuri nimeline endine sunnitööliste vangla-ala. Ehkki peaaegu kõik kohalikud olid mulle soovitanud selle äranägemist, siis mul kummitasid vanast rasvast veel Auschwitzi stsenaariumid ja sealne raske sünge tunne õhus ning mitte ei tahtnud midagi sarnast vaatama minna. Aga et siin on käimas hetkel üks järjekordne festival ja üks etendusi toimus Port Arthuris ja et mu sõpradel oli plaanis minna ja autos oli vabu kohti, siis käisin ikkagi ära. Mulje? Kerge hämming. Looduslikult ime-imeilus koht, vabalt võiks kuurort olla. Üldse ei suutnud kuidagi ette kujutada, et vangid seal rasket sunnitööd tegid. Lihtsalt nii kontekstiväline tunne. Kes tahab ajalugu ja tausta teada, sellele vikipeedia link (seal ka pilte ja asukoht kaardil)





Etendus oli huvitav ja üsna sürr, Strange Fruit nimeline kollektiiv mängis postide otsas kellasid. Illustratsioonid järgnevad.





Kui Hobartist Port Arthurisse sõita, siis tee peale jäi ka Tasmani rahvuspark, kuhu mul samuti polnud enne plaanis minna. Meenutas natuke Great Ocean Roadi, ehkki inimesi oli vähem ja tee oli lühem.



Vahepeal oli meil kodus kassidraama. Nimelt läks Clawed, 19 aastat vana ja pärast naabrikassi käest kolki saamist üsna dementseks muutunud kass (kes üldiselt muudkui tiirutas ühe koha peal – kasvõi paduvihma käes - ringi ega saanud enam väga hästi aru, mis toimub) üle-eelmisel laupäeval kaduma. Et ta tervis oli üsna halb, kahtlustasime, et ei tulegi enam tagasi, eriti kuna tal kaelarihma ka ei olnud. Aga esmaspäeval linnast tagasi jalutades nägin tee peal kuulutust, kus peal oli Clawedi pilt!



Jätan nüüd järgnevad sekeldused vahele; lõpuks tõi üks ääretult kena noormees ta meile tagasi – oli teine jalutanud neli tänavat edasi linna suunas ja uitas üsna äraolevalt keset autoteed ega teinud autosid märkamagi. Seejuures pole ta varem kodutänavast kaugemale läinud! Igatahes oli rõõm see üsna kehvas seisukorras kassike tagasi saada. :) Nii ta toibus kodus paar päeva ja hakkas jälle üsna tavapäraselt (loe: tal oli jälle energiat, et tiirutada) käituma, aga järgmisel laupäeval turult koju tulles oli Clawed jälle kadunud... Leidjaks oli järgmisel hommikul naabripoiss, kes tuli uksele koputama ja ütles, et meie kass on nende trepi peal. „Kas ta on elus?“ küsis Kate. „Ei tundu küll olevat,“ vastas poiss asjalikult. Nii on Clawed, üks minu kahest maailma lemmikkassist, tänasest nüüd oma eelkäijate kõrval aprikoosipuu all. Küünal põleb ja aialilledest kimp on ka. Jääme ootama, millal väikesed mustad kassipojad hakkavad mullast nina välja pistma.



Aitäh, kallis Clawed! Mul oli suur rõõm sind tunda!