Wyndham, East-Kimberley vanim linn

Meie viimane nädal on olnud väga tihedalt seotud Wyndhamiga, linnakesega, mis asub Kununurrast u. 100 km lääne poole Cambridge’i lahe ääres. Austraallased ütlevad nii: “Cambridge Bay is the asshole of the World and Wyndham is 60 miles up to it” (viisakas tõlge puudub, võib lugeda kui “Meie, austraallased, leiame, et Wyndham on imekaunis linnake maalilise Cambridge’i lahe ääres!”) Tegelikult on lugu selline, et mainitud laht on tõusu-mõõna suure mõju tõttu tõepoolest väga sogase veega, mis aga meeldib väga soolase vee krokodillidele. Kaugel-kaugel lahepäras asub aga pisike Wyndham, mis on veel kuumem ning veel palju kordi pisem kui Kununurra. Õigupoolest ega seal palju muud olegi kui paar tänavat, üks motell, üks kiirsöögikoht, paar surnuaeda, aborigeenide Unenägemise Aja park, imeilusa vaatega mägi, siinse piirkonna suurim baobab, krokodillifarm ning väga suur krokodilli kuju. Tõenäoliselt ka sadam. Kõik need vaatamisväärsused jagunevad veel omakorda kahe Wyndhami vahel. Nagu ma aru sain, siis päris Wyndham, see, mis asutati 19. sajandi lõpus, asub merele lähemal ning seal oligi motell ja kiirsöögikoht. Temast paar kilomeetrit Kununurra poole on uus Wyndham, mis koosneb põhiliselt väga käänulistest pisikestest tänavatest, kus elab palju aborigeene, “supermarketist”, postkontorist ja alkoholipoest. Mõlema Wyndhami kohal kõrgub u 400 m kõrgune mägi, kuhu otsa viib kohe päris serpentiin ja imekombel sai Snug sealt isegi üles!

Niisiis, Wyndham ja tema mudaväljad mäe otsast. Roheline oaasike vasakul on krokodillifarm.



Teadupärast on Tarvo ja Mark siinkandis ainukesed geodeedid ja seega väga nõutud mehed. Eelmisel nädalal hakkasid ka Wyndhami inimesed neid igatsema ning nii nad jälle oma kodinad autosse pakkisid ja läksid kaheks päevaks sealstele mudaväljadele lustima. Nimelt hakkab Austraalia varsti Wyndhami-alustest maagaasivarudest tulu teenima, rajatakse kaevandus. Sellega seoses tuli teha täitsa tavaline topo plaan. Mudaväljad Cambridge’i lahe ääres on tõepoolest üsna pirakad ning täitsa vee ääres on veel mangroov ka. Seega said geodeedid üsna mudaseks, kui oma ATV selga istusid, GPSi ka kaasa võtsid ja neil üüratutel väljadel ringi põristasid. Lõbus igatahes : )

Motellielu oli ka üsna meeleolukas olnud. Nimelt rajati see majutusasutus kuuekümnendatel ning Tarvo arvab, et ega seal peale seda midagi tehtud küll ei ole peale koristamise. Väga retro. Muuhulgas on ühe baaripingi alla maetud mees, kes 30 aastat järjest seal igal õhtul istus ning kelle viimane soov oli sinna maetud saada. Omanikud töötavad ise vahetustega köögis ning on väga toredad vanainimesed, rääkisid Tarvole kogu põhilise ja mitte nii põhilise info ära, Mark tundis neid juba varem. Üks oluline infokild on näiteks see, et pool regiooni, milles praegu viibime (East-Kimberley), oli üles ehitanud Eesti päritolu mees, Hugo Austla. Ise ei ole veel guugeldada saanud, aga kui keegi tema kohta midagi leiab või ta kellegi sugulane on, siis andke teada : ) Olevat teine umbes 50 aastat tagasi siiakanti tulnud. Muuhulgas oli tema see, kes rajas selle serpentiin-tee, mida enne mainisin ning tee kannabki kohe nime Hugo Austla Drive. Uhke. Uue nädala alguses on Wyndhami-kandis jälle midagi mõõta vaja, võib-olla saab siis Tarvo veel midagi huvitavat neilt motelli-inimestelt teada : )

(Siin peaks nüüd olema pilt motelli retro-raadiost, aga see on Briti fotokas ja jäi koju)

Meil Britiga sai nüüd oatöö päriselt otsa, rohkem ube ei ole. Eelmine kord jäi võib-olla veidi selgusetuks, et kuidas mina korraga sinna ubade hulka tagasi sattusin, aga lugu oli lihtsalt selles, et meie esialgne öövahetus kaotati ära ja tavavahetus jäi alles. Siis läks aga keegi tavavahetusest ära ja kuna olime farmerile oma kontaktandmed jätnud, siis ta helistas ja küsis, kas ma saan ja tahan kohe alustada. Tahtsin küll ja olingi poole tunni pärast jälle liini taga : ) Siis läks veel keegi ära ja Brit sai ka tagasi tulla. Aga siis sai enam kui kaks kuud kestnud ubade hooaeg läbi ja kõik “koondati”. Seega oleme hetkel jälle töötud, aga loodame uuel nädalal algavale mangohooajale, mis nõuab palju tööjõudu. Meie töötuolek tähendas vaba nädalavahetust, hurraa! Ja meie muidugi otsustasime seepeale Wyndhamit avastama minna : ) Tarvo võtsime giidiks ja autojuhiks. Täitsa lahe ühepäevane väljasõit oli, vaatasime kõik eelpool mainitud vaatamisväärsused ära.

Aborigeenikujud


Pirakas baobab


Krokukuju (et te teaksite, kui suur see on)



Eriti põnevil olime krokodillifarmi pärast, sest neil pidi seal eriti pirakaid krokusid olema. Hiljem selgus küll, et kõige suurem, 6-meetrine, oli ära surnud, aga peaaegu viiene oli alles kuigi ta keeldus veest välja tulemast ja ainuke võimalus tema suurust hinnata oli see, et bassein oli talle liiga väike : ) Saba tilpnes teisel kaldal, kui meiepoolselt kaldalt oma lihatükki õngitses. Õnneks nad väga sageli turiste ei söö, sest iga päev kl 11 on neil söötmisaeg. See on ka põhiline aeg, mil tasub sinna minna, siis on lootust hüppavaid krokodille näha. Kuigi tõepoolest, nad on seal nii hea elu peal, et ega nad ei viitsi seda lihakäntsakat isegi siis väga süüa, kui see neile nina peale pannakse. Mõni siiski natuke hüppas ka, üks emane oli eriti näljane : )



Krokodillid (jutt oli enamasti saltydest) elavad vabaduses umbes 70 aastaseks, peale seda ei kasva neil enam uusi hambaid ja nad jäävad pikapeale nälga. Vangistuses võivad elada ka sajaseks, sest ega neil närimiseks hambaid vaja ei ole, ainult rebimiseks. Kui juba sobiva suurusega lihatükk suus, siis nad kugistavad selle lihtsalt üsna matslikult alla ja lähevad jälle pikutama. Üks tüüp oli neil seal 70-aastane, ilma hammasteta ja ainult kolme jalaga, aga muidu tegija isane, igal aastal on ta isaks tervele pesakonnale väikestele krokodillidele. Samas see kõige suurem kroku seal rohkem emaseid ei näe. Talle on kahte näidatud ning mõlemal korral arvas ta, et peaks daami ära tapma. Samas tema kõrvalpuuris elutsev härra on selline džentelmen, et lasi emasel endale vabalt kolki anda ning kaotas silma. Ja siis järgmises puuris oli jällegi selline naistemees, kes murdis läbi telliskiviseina, et naisterahvani pääseda. Nüüd on nad armunud ja õnnelikud : )



Ühesõnaga on need krokodillid neil seal iseloomuga loomad. Ühele meeldib näiteks rohkem puupulki püüda kui liha süüa ja mõned lihtsalt lebavad varjulises kohas ning tuulutavad end suu kaudu. Neil suva. Krokodill võib aasta aega söömata olla. Ja siis lõpuks tehakse osadest krokudest käekotte. Krokunahk maksab umbes 200-300 dollarit (minu meelest häbitult odav), aga kui terve krokodill realiseerida, siis on 2000 dollarit. Ja kui skelett ka maha müüa, siis on 6000, sest millegipärast on mõned inimesed maniakaalsed ja tahavad endale koju krokodilli pealuud riputada.



Naljakad linnud olid seal ka : )





Enne Wyndhamist lahkumist katsetasime veel kohaliku kulinaariaga ning astusime sisse (st õuele) “Fish and Chips” kohta. Sõime barra-burgerit, mis oli uskumatult hea! Barra tähistab “ausside” slängis barramundit ehk siis ühte kuulsamat ja paremat kala siinkandis. Minu meelest maitses natuke nagu ahven, aga ma ei ole just väga suur kalaspets. Igatahes: barramundi on proovitud.

Päeva kõige lahedam vaatamisväärsus oli minu meelest aga ikkagi väike looduslik spa ehk siis pisike kosk ja selle all asuv bassein palmide vahel. Sinna ühtegi viita ei näita, aga Mark tegi meile skeemi, kuidas sinna minna. Asub ta Kununurrast umbes 30 km kaugusel ning on seega kohalikele hästi teada. Imeilus koht! Ja vesi oli just paraja soojusega, mitte selline supp nagu Kununurra järves. Veekeskusesse jõudmiseks pidi Snug jälle veidike tema klassist väljas olevaid teid läbima, liiva ja kive. Muidu me vast ei oleks sellist teed pidi sõitma hakanud, aga Mark ütles, et see on iga autoga normaalselt läbitav ja me jäime teda uskuma. Hmm… Aga jah. Imeilus!



Ja nii viltu oli meie MITTE-maastur (see ei pruugi välja paista, aga ta oli tegelikult päris viltu!)


Ja selline kena vaade oli meil küljeaknast


Teistest uudistest veel niipalju, et konnad on vetsus uuele tasemele läinud, nüüd elavad kaks neist lihtsalt vannitoas, mitte enam potis. Üks on suur ja teine väike. Suurt tabas ükspäev häbistav saatus, sest ta suvatses istuda kraanikausis, kui me parajasti hambaid pesema läksime. Siis ta üritas end äravooluauku peita, aga see kohe kindlasti ei õnnestunud. Üleüldse oli ta mööda põrandat trallimisest karvaseks läinud ja Brit leidis, et tuleks ta ära pesta. Püüdis aga konna kinni ja enam ei aidanud mingi siplemine, tuli kannatada, kuni vesi kraanist pähe soriseb. Pärast oli ta nii solvunud, et ajas ilmselt kättemaksuks öösel Briti šampoonipudelid pikali : )

Tarvo on oma tööga väga rahul, eriti siis, kui saab üksi objektile minna. Ütleb, et on päris tähtis tunne, kui suured kopamehed tema järgi ootavad. Kõik tahavad seal kogu aeg midagi saada ja üks geodeet ei saa kõike korraga teha, seega ta muudkui räägib kõigiga ja ütleb, et jah, ma tegelen sinu probleemiga niipea, kui olen selle kraaviga lõpetanud. Pidevalt on kiire, aga tundub, et on põnev. Täna, pühapäeval, on Tarvo ka pool päeva tööl ja siis pärast tuleb meil Eesti õhtu. Teeme kartulisalatit ja kirjut koera. Mmm… Elu läks ikka poole helgemaks, kui poest peaaegu päris hapukoore leidsime! : )

Olge siis seal toredad ja nautige oma kliimat, kus igal ärkveloleku hetkel higistama ei pea : )

Ja piltmõistatus ka - mille leidis Tarvo pliidi alt? (Mitte tiku)

How ya feelin’? – Hot Hot Hot!

Kevad on käes. Seejuures pidavat see olema sel aastal keskmisest 4 kraadi soojem. 32 kraadi keskmise asemel 36. See meid rõõmustab. :) Lisaks rõõmustab meid hetkel ka ilus täiskuu. Aga seekord pole septembrikuus kõik-kõik uus, vähemalt mingis mõttes, nimelt lähen homsest tagasi Helenile seltsiks ubade juurde. Karjäär sandalipuuistanduses jäi lühikeseks, oad kutsuvad jälle. Pole aimugi, kus neil kõik need oapõllud on, sest ube ei pidavat veel vähemaks jääma. Lisaks sain pika bürokraatia lõpuks omale transpordiametist Learner’s Permiti ehk siis sõiduõppimisloa. Tähendas seda, et pidi tegema teooriatesti ja nüüd, eeldusel, et autol on kollane L-täht peal, võin ma Snugiga sõitma õppida. Eeldusel, et Helen (kui isik, kel on 4 aastat load käes) on mu kõrvalistmel. Snug on muidugi trikiauto, aga kui õppida, siis õppida!



Selle nädala piltmõistatus. Kellega käib Tarvo koos duši all? Lähem vastus postituse lõpus.



Täna (laupäeval) on meil olnud nimekirjapäev. Tegime hommikul nimekirja, mida vaja teha või osta ja uhasime linna. Enamus kohti pandi kell 12 kinni, nii et mingil hetkel tuli teha valik, kuhu minna. Turu-eri – apelsinid ja avokaadod. IGA (üks kahest toidupoest) laupäevane eri – kohapeal tehtud suhkru ja kaneeliga sõõrikud (mmm…). Muuks see pood hea ei ole, sest hinnad on Coles’ist (linna teine toidupood ja üks suur poekett) palju kallimad. Olude sunnil käime Coles’is toidukraami varumas ja natuke igatseme Woolworths’i järele, aga siin palju valida ei ole. Coles’i juures lõbustab see, et neil on oma toodete sari, kus on etikettidel erinevad inimesed, kes ütlevad erinevaid tobedaid (enamasti ülimalt ilmselgeid ja üllatusevabu) asju. Stiilinäiteid (vabandust, ainult inglise keeles):

1) lemon mineral water (kusjuures mineraale ei sisalda)
“It’s so much easier to just grab a drink.” - Tom, bright and vibrant
2) apricot jam
“Mmmm… yum!” – Jacob, feeling fruity
3) sliced green beans
“An absolute must for my delicious bean salad.” – Felicity, full of food ideas
4) diet dry ginger ale
“Whether I’m relaxing or enjoying myself, this drink always hits the spot.” – Stacy, loves socializing
5) cotton pillowcase
“I never want to get out of bed.” – Susan, bed lover





Coles’i kõrval on ka apteek/fotopood, kust hea otsimise korral on võimalik leida paari sorti näokreemi. Ökošampooni ja –palsami leidsin suurema vaevata (ja need on tõesti head), aga sellisest asjast nagu ökohambapasta nad vähemalt Kununurras kuulnud ei ole. Eks mõnest suuremas kohas teen kunagi Pillele eriülekande ökokauba olukorrast riigis. :) Meil on praegu purgitäis ökoloogilist maisi näiteks. Coles’i oma ja jälle mingi naeratava naisterahva pildiga.

Muidu läheb pilvisemaks ja putukad-loomad aktiviseeruvad. Meie aianurgas tuterdavad nüüd ringi mõnusad suured sisalikud (blue-tongued lizard ehk siis maakeeli sinise keelega sisalik), kes vahepeal sahistavad puude all lehtedes ja vahepeal peidavad ennast raudkola alla. Ühel hommikul nägin, kuidas kaks suurt sisalikku teineteist taga ajasid. Muudkui kolistasid ja rabistasid ringiratast joosta ja pugeda maas vedelevate katusejuppide all. Ise on nad minu silmamõõdu järgi kuskil 40 cm pikad ja 6 cm läbimõõduga, mõni üleni hall ja mõni natuke triibuga.



Ja piltmõistatuse vastus:

Ripsmekärbsed ja semi-luxorious hotellielu

Mark, minu boss ja töökaaslane, käib umbes kord 6 nädala jooksul Halls Creekis komandeeringus. Täpsemini siis kui nädala jagu tööd kokku saab. Seekord oli vaja märkida ja paigaldada aborigeenide kommuuni piiripunktid, millega saime korralikult higistada suts üle 4 päeva. Viiendal päeval mõõdistasime viie tunniga kahe GPS-ga väikese, umbes 16ha, prügimäe topo ja sellele lisaks ühe päris pisikese katastri.





Aga tagasi põneva osa juurde, aborigeenide kommuuni juurde. Pean ütlema, et seal veedetud neli päeva oli minu jaoks paras kultuurišokk. Ja mitte ainult kultuuri. Peaaegu kindel olles võin öelda, et üsna kõige hullem asi Austraalias (kui olla kohas kus neid parasjagu on) on kärbes. Enamasti lendavad nad ringi aborigeenide communityte läheduses või lihtsalt bushis, kus on palju raipeid. Lemmikkohad, kuhu nad ennast pidevalt külge kleebivad on paremusjärjestuses kõrvad, huuled, ripsmed-kulmud ja nina. Ning muidugi passib alati vähemalt viis kärbest õla peal :) Üsna raske on tahhümeetriga tööd teha kui kärbsed koguaeg silma lendavad aga paari päevaga harjub ära :D Ja asjaolu, et kärbestele väga aborigeenide ümbruskond meeldib on lihtsamast lihtsam, seletan veidi selle asjaolu tagamaad. Kõik, mida mustal mehel enam vaja pole lendab üle õla tagahoovi. Või üle aia. Ja mis on mustale mehele praht, kuulub järelikult valgele mehele ning läheb samuti üle aia. Pidime töö tõttu päris mitmeid kordi inimeste hoovides siiberdamas käima ja aia taga ka. Üldine olukord on räpane ja haisev, näiteks leiab suurimates kogustes tühjasid lömmi löödud õllepurke. Aga ka kahvleid-nuge, rehve, katkiseid jalgrattaid, vana mööblit jne. Samuti on tavaline, et igalpool vedelevad loomakondid. Must mees läheb lihtsalt esimesse lehmafarmi, laseb endale ja perele sealt ühe korraliku suutäie, toob maasturiga koju ja pärast korraliku kõhutäit viskab ülejäägi endiselt tagahoovi või üle aia. Mark teadis rääkida, et kõige paremini läheb neile ikkagi peale känguru ja alles siis lehm. Ning iguaan on delikatess. Iguaani püütakse kusjuures nii, et võetakse sabast kinni ja heidetakse pea hooga vastu maad. Ja on üsna normaalne, et kohast, kus sa pead rauast vaia maasse lööma on poole meetri kaugusel känguru jalg, pooleldi karvadega ja lihata. Pole siis ime, et kärbsed elavad nagu taevas.



Muidu on aborigeenid sellises kommuunis üsna kurvad, tundub nagu nad lihtsalt eksisteeriks. Põhimõtteliselt teeb valge mees musta eest kõik ise ära ja nii ei olegi aborigeenidel muud teha kui ennast riigitoetuse eest paarist õllest purju juua ja siis üle kommuuni haljasala täiest kõrist karjudes joosta. Vähemalt on olukord nüüd suts parem kui paar kuud tagasi. Nimelt keelati selles linnas mõni aeg tagasi kange alkoholi müük. Selle seaduse kehtestamisega lahkusid ka suur hulk aborigeene kas Kununurrasse, Broome´i või Derbysse. Praegu müüakse vaid umbes 3% õlut ja kõik. Hotellist saab muidugi kangemat kraami ka. Igatahes on palju alkoholisõltuvusega ja narkootikume pruukivaid aborigeene sealt nüüdseks läinud ja olukord paistab veidi parem. Ja see ei ole mingi külajutt vaid kohalik aborigeenihärra, kes seal kommuunis muru kastab, tuli ja rääkis seda meile ise. Vähemalt ei pea ta enam uksele peksmise pärast keset ööd üles ärkama, nagu ta ütles. Mul oli igatahes enda nahavärvi pärast piinlik tunne. Piinlik selle pärast mida valge mees on üsna viimase aja ajaloos teinud. Veel 70-80 aastat tagasi tappis eurooplane aborigeene nagu loomi. Sõitsid näiteks hobustega mööda bushi ja kui mõni abirigeeniklann ette jäi lasti nad lihtsalt maha. Ka lapsed. Teistest „metslastest” taheti teha korralikud kristlased, anda haridus ja õpetada kultuuri. Ja kõige selle tulemus on see, et musta meest keegi tööle ikka ei võta. Silmist on sära kadunud ja kohutavalt raske on sünniga kaasa tulnud mustast august välja saada. Mõned, kes on seda suutnud on väga tublid aborigeenid, elavad korralikud majas ja omavad head töökohta. Ülejäänud elavad kas lihtsalt tänaval või siis taolises kommuunis nagu ennist kirjeldasin. Ja enamasti elavad nad siin kuni 30-40 aastaseks.

Parim kogemus aborigeeniga selles kommuunis oli siis, kui üks 3-4 aastane väike poiss lehvitas mulle. Ja naeratas nii siiralt. :)

Elust väljaspool tööd. Ärkasime viis, et kuuest objektile sõita. Lõpetasime 17 paiku. Umbes-täpselt 18.10 tuli minna restorani, et endale parim laud basseini (mida sain ajapuudusel ainult korra proovida) ääres saada ja menüüst võis valida midaiganes. Sest kõik oli firma, st töö tellija, kulul. Ühel õhtul valisime kumbki midagi peamenüüst, nagu näiteks kaameli või köögiviljadega täidetud kana ja järgmisel õhtul vahelduse mõttes midagi tai köögist. Söök nagu restoranis ikka. Meeldiv :) Kahepeale läks õhtul umbes 700.- Hotell koosnes paljudest ühekorruselistest väikestest majadest. Meie „tuba” (maksis üle 3000.- öö) oli suure elutoa, laiekraan televiisori (mida ma vaatasin ühel õhtul moepärast 10 min), köögi (kus ei olnud ühtegi teravat nuga) ja kahe magamistoaga, kus kõigis oli konditsioneer ja laetuulutaja. Ega siin Austraalias, nagu paistab, elavad geodeedid komandeeringus stiilselt. Kahjuks ei olnud väga palju aega selle kõige nautimiseks, sest tööpäevad olid pikad ja puhkama pidi ka. Tagasiteel sõitsin 140km meie tööautoga, millest esimesed 50 üritasin teel püsida. Pärast roolivõimuta Snugiga sõitmist on imelik sõita maasturiga, millel on rooli-rooli-roolivõim :)



Brit tootas t2na yhe p2eva sandalipuufarmis, puude istutajana. P2ev algas kell 6 hommikul, p2rast 3 tundi tood tehti 15min paus ja j2tkati. Mitte kuhugi ei olnud varju minna. Ja nii j2tkus kuni l6unani kui Brit sai v2ga korraliku p2ikesepiste. Viimased pool tundi, nagu ta ise kirjeldas, ei k6ndinud enam v2ga sirgelt ja enesetunnet (s6na otseses m6ttes) polnud ollagi. Siis l6petatigi p2ev 2ra ja 6nneks toodi ta autoga koju. Lihtsalt teadmiseks p6hjamaa inimestele, et p2ike on siin karm ja v2ikesed tuuleiilid kuumad, nii et nalja pole (ja kohalike s6nul alles hakkab palavaks minema). Kui Eestis r22gitakse, et vett tuleb juua lonkshaaval, parem tihemini ja v2hem korraga. Siis siin peab vett jooma endiselt tihti aga seeeest korraga palju. Mingid lonksud siin ei aita. Aga nyyd on Britiga juba veidi parem ka. :) Helen palus ubade kohta öelda: „Rutiinne, tüütu” (kes teab seda lugu võib kuulata ;))

Ja meie s6ber iguaan ka.