Aitab puhkusest, seltsimehed. Asugem tööle!

Tasakaalu huvides kui mõned lähevad puhkama ja reisima, peaks mõni teine tegema tööd. Niisiis olen tagasi Mt Gambieri lähedal viinamarjaridade vahel ja esimene tööpäev ka juba selja taga. Aga sellest natuke postituse lõpupoole, enne jätkaks veel veidi „Kiika Austraaliasse“ teemal.

Oma kuuajase puhkuse lõpetuseks otsustasin Sydneyst tagasi kodu poole liikuda piki maad ja bussidega. Mitte et see ilmselt just eriti odavam tuleks kui lennates, aga see selleks. Tahtsin oma silmaga ära näha Austraalia pealinna (kes siinkohal hakkab juurdlema, et kuidas siis nii, Sydney ongi ju Austraalia pealinn, peab heitma kiire pilgu entsüklopeediasse) Canberra. Pisike osariik (või nime järgi territoorium), mille keskuseks Canberra on, asub keset Uus-Lõuna Walesi (New South Wales) osariiki ja ilmselt jääb nii mõnelgi ränduril lihtsalt vahele. Canberra imago tundub mulle siiani üsna olematu, sest peale selle, et see on pealinn ja seal on valitsus, justkui nagu linnas midagi muud ei peakski olema. Olin kuulnud pettunud ja mittemidagiütlevaid ja ka positiivseid muljeid. Huvitav. Mis siis ikka, kaeme järele!

Ülalt: selline!



Kokku veetsin linnas umbes täpselt kaks päeva ja jäi natuke väheks. Uitasin mööda parke ja botaanikaaeda, käisin linna kohal kõrguvas Telstra tornis, tiirutasin valitsushoonete ümber ja rahvusmuuseumis. Mis mulle tundus? Kuidagi mõnus linn oli. Kodune. Natuke mõtlik. Meenutas Turu linna. Laiade tänavate ja valitsushoonete kandis vahel lausa hiiglaslike muruväljakutega, millel sageli polnudki mingit funktsiooni peale selle, et olla lihtsalt paari teed eraldav muruväljak. Järvel purjetati. Pargid olid sügiseselt kirjud. Kakaduusid olid kõik kohad täis. Põhilised šoppamistänavad õhtul ilusates värvilistes tuledes. Üldse hakkas silma mõnusalt omamoodi tänavakunsti - näiteks kesk tänavat toolil jalad püsti pikutav lammas. Ühel tänaval oleval infotahvlil oli väga uhke pilt kergelt lumisest tänavast ja terve poeem sellest, kuidas kunagi 20-ndatel ükskord niiiii palju lund sadas ja kuidas oldi kuuldud, et lumepalli on võimalik nii suureks veeretada, et ei jõuagi enam lõpuks liigutada, mida tookord ka järele prooviti! See tore lumeülistus võttis mind veidi muigama, aga ilmselt austraallaste jaoks oli tookord tegu tõesti erakordse sündmusega. Kes tahab näha, kuivõrd orienteeritud ja sirged Canberra tänavad on, võiks netis kiire otsingu teha. Mind võttis linnakaart igatahes küll muigama.

Sümmeetriliselt: kõigepealt järvevaade ja siis tänavavaade.





Huvitavat ka. Linnas on kaks parlamendihoonet. Vana ja uus. Ja vana parlamendihoone vastas muruväljakul on aborigeenide telk-saatkond (aboriginal tent embassy). See olla seal vahelduva eduga juba kümneid aastaid. Ja kui ma enne sellise asja olemasolust kuuldes kujutasin ette, et eks seal mingi putka on, aga kindlasti on see lihtsalt põhimõtteliselt seal ja ühtki inimest ei ole, siis kohale jõudes pidin üllatuma. Telk-saatkonna nime kandev putka on küll üsna elutu välimusega, aga selle kõrval pargipuude vilus on tõeline saatkond... umbes 25 telgiga! Ilmselgelt seal elati. Kontrast oli igatahes märkimisväärne. Ühel pool vinks-vonks särama löödud parlamendihooned ja teisal veidi protestivaimuline ja ühtlasi üsna vana ja kulunud välimusega telklaager. Eks see Austraalia on juba kord kontrastide maa...

Pildil uus parlamendihoone. Mõõtmetest nii palju, et lipp pidi olema sama suur kui Inglismaa kahekordne punane buss!



Võrdluspilt. Vasakul vana parlamendihoone ja paremal telklinnak. Pilt kahjuks üsna pime, aga ma lihtsalt pidin jäädvustama.



Aborigeenide telk-saatkond.



Ja lisaks veel üks ehe näide sellest, kuidas Austraalias autojuhi tähelepanu püütakse. Ei mingit keerutamist või tagasihoidlikkust. Nii on.



Nüüd õpin siin viinamarjanduse Hunt Kriimsilma kaheksandat ametit ehk siis pruunimist. Praeguseks on väädid kõik varem ilusad värvilised lehed maha visanud ja maas võib enamasti näha ainult rosinaks kuivanud viinamarju. Seega on alles ainult paljad oksad. Meie tööks on kõik üleliigne ära lõigata, jättes alles ainult tüve ja peamised oksad, mis siis hiljem tuleb traatide ümber põimida, et taim teaks, kuhu kasvada ja kuidas käituda. Praegu ei ole muud kui suured ja väiksed oksakäärid kaasa ja pea tööle – mida võtta, mida jätta, millised on vanad, millised uued oksad, kas need on terved ja kas on pungasid, kas õnnestub traadi ümbert lahti kangutada ja kas on piisavalt oksi... Mul oli tänase päeva lõpus küll tunne, et ma polnud ammu pidanud nii palju mõtlema. Samal ajal kostab kaugemalt pidev määgimine – lambad madalamal häälel ja talled kõrgel lapsehäälel. Jälle on keegi kaotsi läinud. Tallesid on siin ümbruses karjamaadel iga päevaga aina rohkem ja rohkem. Tunne on nagu lasteaias. Ehk järgmine kord näete pildil ka neid ägedaid pikasabalisi vennikesi. :)

Mina igatahes sukeldun jälle täie hooga töögraafikusse. Omakorda tähendab see, et saate mulle kirjutada ja joonistada jälle endisel Mt Gambieri aadressil. Jään ootama!

Jalge alla rännutee

Eelmise nädala kõige tähtsam uudis oli see, et Snug sai uue omaniku. Nüüd hakkab temaga ringi vurama Uus-Meremaalt pärit endine rallisõitja. Tal on Snugiga suured plaanid, näiteks mõlk välja lüüa ja roosteauke parandada. Kui teid huvitab, kui lihtne on Austraalias ühte 36 aastast kombit müüa, siis võib öelda, et probleeme ei ole. Esimese poole tunni jooksul peale kuulutuse ülespanekut saime juba kolm kõnet ja kokkuvõttes helistas kümneid ja kümneid inimesi. Igatahes rännukombi sai see, kes teda kõige rohkem tahtis ehk inimene, kes ei pidanud paljuks lennuki ja rongiga Muswellbrooki rännata. Kui Snug lõpuks oma teed läks, vaatasime uhkusega järele, sest see sama pisike oranž buss vedas meid 20 tuhat kilomeetrit läbi Austraalia ja kõige lõpus töötas üllatavalt hästi! Selgus, et isegi tagatuled põlesid! Toredaid reise, Snug!



Aga ega Snug pole ainuke, kes rändama läheb. Reedel pakkisime kodinad kokku ja kolisime ajutiselt oma Muswellbrooki toast välja. Eestis pakiti ka ja minu pere esinduskoosseis lendas Londonisse, et Austraalia poole suunduda. Tundub, et nende lend Londonist väljus kaks tundi enne lennujaama sulgemist tuha tõttu ning üks päev enne lendude ärajätmist streigi pärast. Nüüd igatahes läheb puhkamiseks!

Brit tuli juba paar päeva varem Sydneysse ja vaatas põhilisi atraktsioone. Laupäeval matkasime natuke Sinimägedes. Sinimäed asuvad Sydneyst läänes päris linna lähedal, Aire juurest kaks tundi autosõitu (enamus linnas). Seetõttu on seal ka väga palju uudistajaid-matkajaid. Põhiliselt vaatavad nad Kolme Õde (esimesel pildil). Meie igatahes vaikust nautida ei saanud ja ühe kõrgema kose juures tekkis lausa pildistamisjärjekord! Samuti olid plehku pannud kõik linnud-loomad, keda seal näha võiks, aga tühja kah, sest väga tore oli ka niisama looduses jalutada. Minu puhul lõppes see muidugi ropult valutavate säärelihastega – kuu aega toas passimist on tunda andnud. Aga enda kaitseks võin öelda, et ega need mäed nüüd väga lauged ka ei olnud! Tagasiteel saime tunda suurlinna liiklusprobleeme meeletu ummiku näol. Minu meelest oli peaaegu terve tagasitee umbes.








Mägedega vähemalt sama põnev osa laupäevast algas aga siis, kui me lõpuks ummikust välja olime murdnud ja väsinuna ning näljasena koju jõudsime: Toiduklubi Skype-konverents. Esimene kord üle kahe aasta nägid Toiduklubi tšikid üksteist täies koosseisus näost näkku, mis siis, et veebkämmi vahendusel. Päris lõbus õhtu, eriti arvestades pöördnud rolle ehk Eesti esindus võttis õues päikest ja Austraalia esindus käib kinnastega. Kuna tegu oli väga erilise sündmusega, otustasime me ka panustada erilisse menüüsse. Peale mõningast mõtlemist jõudsime selgusele, et Austraalial puudub tõsiseltvõetav rahvusköök, kui erinevate riikide take-awayd välja arvata. Küll aga on kala ja muud mereannid üsna Austraalialik. Nii me siis kuhjasime kalapoest endale hunniku tiigerkrevette, paar barramundifileed ja kirsiks tordi peale 6 austrit (vähem ei müüdud), mis on teadupärast head afrodisiaakumid. Krevetid ja barramundi olid ootuspäraselt head, aga need austrid… No meie igatahes aru ei saanud, kuidas on võimalik neid romantilisel kombel süüa ja veel nautida :D Mina näiteks sõin pool ja seda ka suure hädaga, teised olid tublimad ja neelasid ikka terve alla. Aga näoilmeid tunnistasid, et ega nad seda väga ei nautinud. Kokkuvõte: hoolimata peenest austriretseptist olid nad siiski halvad ja keegi lisa ei soovinud.

Pildil räägib krevett Õie ja Gerdaga.



Kaks ülejäänud Sydney-päeva möödusid erinevatel rannaäärsetel matkaradadel Coogee rannas ja Manly rannas. Manly rannaga olid meil suured plaanid, aga siis hakkas vihma sadama (sügis siiski) ja pika raja asemel seadsime sammud hoopis Fish&Chips putkasse, kus järgmise tunnikese jooksul üritasime jagu saada kõige suuremast kala-kartuli portsust, mida ma elu sees näinud olen. Samal ajal jalutasid tuvid uksest sisse-välja. Vahel jõudis mõni leti alla ka.

Pildid Coogee rannast. Figureerivad meie, krabi ja üks poolakas, kes tahab hirmsasti suhelda.











Üks pilt lilllast ollusest, mille Aire ja Brit rannas leidsid. Ei tea, kes või mis see on, aga kui keegi teab, siis antagu lahkesti teada :)



Ja pildid Manly rannast. Figureerivad vihm ja kajakad.





Selline pisike kokkuvõte selleks korraks, sest homme hommikul peame Tarvoga juba kell viis lennujaamas olema, et puhkus Idarannikul alata võiks.

Ps. Teil on praegu soojem ilm kui meil.

Tasmaania vol. 2

Jätkame Tasmaania eriväljaandega. Seekord siis hoopis teistes toonides ja teise ilmega.

Launcestonis, kuhu ma eelmise postituse ajaks olin jõudnud, veetsin ainult ühe öö, ajasin kiirelt asjalikke asju ja plaanisin muu hulgas ka natuke ringi vaadata. Jõudsin ära näha Launcestoni suurima vaatamisväärsuse Cataract Gorge (palun tõlkijapreilidel soovitada mõnd eestikeelset vastet), mis siis inimkeeli on järskude seintega jõeorg, mille äärt pidi kulgeb popp jalutusrada.



Sinistest-oranžidest-valgetest toonidest idarannikul olin järsku jõudnud kohta, kus valitsesid pruunid-rohelised-hallid toonid. Ja vihm. Alustas tibutamisega ja jätkas padukaga, nii et minu plaan õhtuselt valgustatud jõeäärt vaatama minna läks luhta. Padukas kärpis ka mu entusiasmi linna rohkem avastada ja seega on muljed üsna napid. Aga bussiliiklus ei ole Tasmaanias just tihe ja aega polnud valida, nii et järgmisel hommikul vara hüppasin bussi peale, et edasi liikuda. Sihtkohaks Cradle Mountaini rahvuspark.

Esmamuljed? Kerge udu ja pidev seenevihm. Edasi-tagasi vuravad lillakirjud rahvuspargi bussid, mis inimesi erinevate radade algpunktidesse viivad. Bussile minekuks peab sul olema pilet. Natuke taustainfoks: Tasmaanias peab rahvusparkides viibimiseks omama rahvuspargi passi, mille saab soetada kas ühe päeva või kahe kuu oma (turistil ilmselt pikemat vaja pole) ja mida pargivaht kontrollida võib., ehkki mina ühtki kontrolli ei kohanud. Kahe kuu pass maksab 30 dollarit (~300 krooni) ja sellega võib siis käia rahvusparkides nii palju kui süda lustib. Igatahes, selleks et bussipilet saada, pead infolauas näitama oma rahvuspargi passi ja seepeale prinditakse sulle 0-dollarine pilet. Seda juhul, kui sul on kahe kuu pass. Ühe päeva passi puhul pead bussipileti saamiseks peale maksma. Süsteem oli veits segane, aga tegelikult toimis kõik hästi ja bussid olid tõesti suurepäraselt organiseeritud, ehkki talvehooaja kohta liikusid nad vast isegi liiga sageli. Mõlemal sealviibimise päeval tulin pargist tagasi eelviimase bussiga ja olin selles ainuke inimene.

Cradle Mountain on muidu tuntud kui Tasmaania põhilise matkaraja Overland Tracki alguspunkt (või lõpp-punkt). Minul ei olnud seekord aega ega varustust viieks kuni seitsmeks päevaks metsikusse loodusse kämpama minna ja leppisin lühemate radadega. Muljed olid siiski ohhoo-d, pidev seenevihm ja udu sobis nagu valatult ja inimesed, kes radadel vastu tulid, särasid rõõmust: „Milline imekena ilm, kas pole?“ („Isn’t it gooooorgeous!“ ütleks siis klassikaline ozzie.) Mina ütleksin, et see on selline Skandinaavia-karva koht värvide poolest. Kodusevõitu. :)

Tahtsin siis kuulsa Cradle Mountaini ära näha, aga enamuse ajast peitis ta ennast pilveteki taga. Mõne korra sai hetkeks ikka pilgu peale ka heita. Mis sa kostad, elegantne mägi teine. Stiilset pilti kahjuks ei saanud, aga selline ta on.



Muul ajal võis vaadata kergetesse pilvedesse mähitud maastikke. Esimesel on minu esimese matkaraja algus. Teisel pildil Dove Lake ja taamal järjekordselt peitu pugenud mäed.





Minu suurimaks vaimustuseks teisel päeval oli härra (või proua) Vombat. Kõndisin mina rahulikult hommikul mööda matkarada, kui järsku läks sagin lahti. Mina teda polnud märganud ja tema oli söömisega ametis ega polnud mind ka enne näinud, kui järsku olin peaaegu ta kõrval. Võtsin siis kiiruga paar sammu tagasi, et oma esimest vombatit paremini vaadata ja et ta liiga ei hirmuks. Ise välimuselt nagu hamster, aga suurus... no kui ma käed ringikujuliselt ette sirutan, nii et sõrmeotsad puutuvad kokku, siis nii suur ta oligi. Õhtul nägin veel ühte – too otsustas ronida laudteele ja edasi pidin liikuma vombatikiirusel, et teda mitte liigselt häirida. Tavaliselt tegi ta umbes 10-15 sammu ja siis sügas ühe jalaga (ükskõik millisega). Siis jälle 10-15 sammu ja sügamine... Üldiselt jäi mul neist mulje, et nad on karvased ja paksukesed, söövad ja sügavad ega lase ennast naljalt kummagi tegevuse juures häirida. Vombatipilte ka!





Maastikud, millest matkarajad läbi lähevad, on üsna mitmekesised... on salapärast roherohelist metsa ja vähem salapärast metsa, suuremaid ja väiksemaid järvi ja jugasid, erivärvilisi kive ja sügiseselt kirevaid mägesid. Ja loomulikult vihma ja vikerkaari! Superluks. Ma panen parem pilte ja lisan, et paljut sellist, mida oleks tahtnud jäädvustada, ei saanud ega osanud pildile püüda. (Aga 'no worries, mates', ma lähen aina osavamaks.)











Tegelikult ma kaalutlesin oma vaimustuses korraks tõsiselt kauemaks paigale jäämist, aga lõpuks liikusin ikka edasi ajalistel kaalutlustel. Buss läänerannikul asuva Strahani suunas, kuhu mul plaan minna, käis kaks korda nädalas ja järgmine kord oleks olnud alles esmaspäeval, aga oli hoopis reede ja mul polnud aega nii kaua oodata. Niisiis kahtlesin mis ma kahtlesin, aga vinnasin vihmasajus omale matkakoti selga ja marssisin rahvuspargist välja suure tee äärde. Õnneks ei pidanud vihma ja tuult kaua taluma, vaid üsna varsti korjas mind peale tore austraallastest pulmareisil olev paarike. Käisime koos tee peale jäävas Zeehanis muuseumis (mis oli minu meelest üsna toredalt ürgne, natuke meenutas kivimiosa mulle meie geoloogia muuseumi ja muidu oli mustmiljon pilti igast kunagi eksisteerinud kaevandusasulast ja inimestest, kes seal olid. No selline infoküllus, et võttis silme eest kirjuks!) ja lõpuks maandusime Strahanis.

Eksprompt käisin õhtul teatris – see oli välietendus kahe näitlejaga, lugu sellest, kuidas lahes asuva vanglasaare pealt kümme meest ära põgenes. Etendus oli superlahe. Lisaks oli sealne majutus nii tühi, et sain tavalise voodikoha hinnaga omale kaheinimese voodiga toa. Enneolematu luksus! Viimati laiutasin niimoodi küll Eestis. :)

Otsustasin siis natuke teistmoodi turismiga tutvuda ja käisin paljukiidetud kruiisil piki Gordoni jõge. Veendusin, et kruiisid on siiski rohkem vanainimeste rida ja minu jaoks oli veidi igav, ehkki teadustajamees oli supermõjus (loe: naljakas), sest ta kippus kõigega liialdama ja korrutas, et me ikka oma kogemusest viimast võtaks („Take the most out of your experience, you know.“). „You know“ oli üldse pea igas lauses, kui ta hoogu sattus – „Hope you enjoyed it, you know.“ „If you liked the cruise, tell your friends about us, you know.“ Igal sammul kinnitas ta meile, kui väga meil tol päeval kõigega vedanud on. Noh, see oli juba atraktsioon omaette. Tegelikult oli põnevat küll:

- see, et nägime jurakaid kalakasvandusi ja seda, kuidas neist kala püüti.



- käisime kunagisel vanglasaarel Sarah Islandil (sama koht, kust need kümme kutti põgenema pääses) ja tutvusime selle müsteeriumidega. Ekskursiooni tegi sama mees, kes eelmisel päeval etenduses mängis. Soovitan kõigile, ta on väga muhe.

- paljukiidetud peegeldused, millest teavitajamees loomulikult suures vaimustuses oli



Eks see kruiis minu jaoks natuke huumor oli, aga nalja peabki saama. Ahsoo, Strahanis oli üks kohalik matkarada ka, mis viis piki jõge läbi vihmametsa Hogarthi kose juurde. See oli päris muhe, ehkki loomulikult vihmane.



Ja teile teadmiseks, et Lääne-Tasmaanias sadavat 300 päeva aastas! Mõni ime siis, et minu sealoleku ajal iga päev sadas... Nüüd on igatahes ring täis ja olen otsaga tagasi Hobartis. Vaatamisväärne poleks sugugi otsas, aga selleks korraks kõik – homme hommikul ootavad Sydney ja Aire. Läks go!