Viibin ikka veel lammaste maal.
Tervitused sügisesse Eestisse ja jääge järgmist pikemat postitust ootama!
pühapäev, 26. september 2010
Üks pilt räägib rohkem kui tuhat...
...tähemärki.
Viibin ikka veel lammaste maal.
Tervitused sügisesse Eestisse ja jääge järgmist pikemat postitust ootama!
Viibin ikka veel lammaste maal.
Tervitused sügisesse Eestisse ja jääge järgmist pikemat postitust ootama!
esmaspäev, 13. september 2010
Saab sööki, saab jooki, saab sadat sorti kooki
Tundub, et „külm“ talv on nüüd siis päriselt möödas. Iga päevaga on viinamarjaridade vahel üha rohkem pisikesi lillasid lillekesi ja okste lõikamisel tilgub lõikekohtadest mahla. Mõni väät on eriti veerohke, siis on nagu oleks kraani lahti keeranud. Kevad on ikka ilus!
Tööl on meil nüüd palju rahvast (kuskil 30 inimest) ja aina juurde tuleb. Hooaeg kisub kiireks, sest enne pungade puhkemist on vaja viinamarjaväädid ära pruunida ja võimalikult palju traatidele maha siduda. Sidumistööd saab veel pärast teha, aga siis peab olema ettevaatlik, et pungasid ära ei lõhu, kuna nad on nii õrnakesed.
Põhiliseks bäkpäkkerite koosseisu muudatuseks on see, et Cindy ja John võtsid tiivad selga ja põrutasid tagasi Taiwani poole, puhkepeatusega Taimaal. Ja täna tuli Simon Indoneesiast tagasi. Muidu on meil lisaks veel uus prantsuse paarike, hästi toredad teised. Ja vahepeal oleksime äärepealt saanud omale iirlasi. Nendega oli üldse üks naljakas lugu, kohe räägin.
Nimelt pani Lisle Harvesttraili üles töökuulutuse, eesmärgiga võtta veel bäkpäkkereid tööle. Aga võta näpust - peamiselt helistavad selle peale hoopis kohalikud Mt Gambierist või lähiümbrusest. Ilmselt on ka austraallastel siinkandis praegu tööga kitsas käes. Igatahes ühel hetkel helistasid iiri tüdrukud, kes olid parajasti Berris (siit kuskil viie tunni tee), ja algul oli jutt, et tuleb kolm tükki – kaks iirlast ja üks austraallane. Ja Lisle plaanis nad mahutada teise majja. Paar päeva hiljem oli plaan muutunud – kaks tüdrukut olid otsustanud, et neil on peikad Berris ja nad ikka ei tule. Niisiis pidi tulema ainult üks ja Lisle lubas ta majja mahutada. Hommikul enne tulekut igatahes selgus, et tuleb ikka kaks tüdrukut. Nad jõudsid kohale kuskil kell 4 päeval ja kahe tunni pärast läksid jälle minema. :D Algul ei tulnud peaaegu sissegi, vaidlesid omavahel väljas (kaks sõpra tõid nad autoga ära, ilmselt siis vaidlesid nendega ka), kas minna või jääda. Suitsetasid ja vandusid. Siis tõi Lisle nad lõpuks sisse, ütlesime teineteisele tere ja nad viisid oma asjad tubadesse ja kadusid uste taha, käies ühest toast teise ja muudkui arutades. Umbes tunni aja pärast otsustasid nad, et lähevad ära, ja ütlesid Lislele, et nad said oma eelmises hostelis tööd. Ja Lisle oli rõõmus, sest nad tundusid üsna ebasõbralikud ja koostöövõimetud olevat. Suhelda meiega nad ei üritanud ja poleks midagi öelnud ka asju jälle uksest välja viies, kui me küsinud poleks. Igatahes tundsime kergendust, sest ilmselt oleks õhkkond üsna pingeliseks muutunud, kui nad siia oleksid otsustanud jääda. Igatahes olid nad kaks tundi pärast siia jõudmist jälle läinud.
Nojah, meie võtsime seda kui naljakat intsidenti ja ei mõelnud selle peale rohkem, enne kui Lisle paar päeva hiljem ütles, et ta sai Harvesttrailist kõne. Nimelt olid tüdrukud sinna helistanud ja meie farmi peale kaevanud! Sest nad olevat tundnud end ähvardatuna. :D Ilmselt oli asi selles, et me naeratades tere ütlesime... Ja et üldse oli see linnast kole kaugel ja üks tüdruk oleks pidanud magama sohva peal, ehkki ta tahtis voodit. Nojah... igatahes selline käitumine on põhjus, miks paljud farmerid ei usalda bäkpäkkeritest tööjõudu ja meie peaboss Tom ütles seepeale Lislele rõõmsalt, et oligi juba aeg, et ta saaks mõne kehva bäkpäkkeri, sest tal on järjest nii palju vedanud.
Vahepeal suur aitäh fotosõpradest nõuandjatele. Fotokas on mul nüüd käes – kes on mudelist huvitatud, siis tegu on Canon SX 210 IS-iga. Pisike, aga korraliku zuumiga. Tellisin internetist ja maksin koos postikulude ja lisaakuga umbes 350 dollarit (umbes 3500 krooni).
Eelmine nädalavahetus möödus meil pidustuste tähe all. Reedel oli Trinity (viimasel pildil vasakul), ühe töökaaslase, viimane tööpäev, sest ta on viimaseid nädalaid rase. See oli parim (ja ilmselt pikim) lõuna, mis meil tööl olnud on! Filipiinod vaaritavad igaks pidustuseks tohutult süüa ja see on alati jube hea; lisaks veel kõikide iseküpsetatud koogid... pärast lõunat oli igatahes raske töötada, sest kõht oli nii täis. Pidustus nägi välja umbes selline. Ilmselt Helenile-Tarvole näeb veidi tuttav välja. :)
Laupäeval oli järgmine sündmus – Grace’i, teise töökaaslase, sünnipäev. Laual oli vist umbes 12 erinevat rooga – erinevaid lihasid, nuudleid, riisi, spring rolle, kala, teistsuguseid nuudleid, juurvilju... ja hiljem veel umbes kaheksat sorti kooke. Ühte ma ütlen selle kõige peale: filipiinod armastavad söömist! Pidu oli meeleolukas, pärast sööki kandusime üle karaokele ja üks tants sai ka tantsitud, ehkki keerutamiseks oli ruumi umbes üks ruutmeeter. Sünnipäevalaps on viimasel pildil.
Tööl on meil nüüd palju rahvast (kuskil 30 inimest) ja aina juurde tuleb. Hooaeg kisub kiireks, sest enne pungade puhkemist on vaja viinamarjaväädid ära pruunida ja võimalikult palju traatidele maha siduda. Sidumistööd saab veel pärast teha, aga siis peab olema ettevaatlik, et pungasid ära ei lõhu, kuna nad on nii õrnakesed.
Põhiliseks bäkpäkkerite koosseisu muudatuseks on see, et Cindy ja John võtsid tiivad selga ja põrutasid tagasi Taiwani poole, puhkepeatusega Taimaal. Ja täna tuli Simon Indoneesiast tagasi. Muidu on meil lisaks veel uus prantsuse paarike, hästi toredad teised. Ja vahepeal oleksime äärepealt saanud omale iirlasi. Nendega oli üldse üks naljakas lugu, kohe räägin.
Nimelt pani Lisle Harvesttraili üles töökuulutuse, eesmärgiga võtta veel bäkpäkkereid tööle. Aga võta näpust - peamiselt helistavad selle peale hoopis kohalikud Mt Gambierist või lähiümbrusest. Ilmselt on ka austraallastel siinkandis praegu tööga kitsas käes. Igatahes ühel hetkel helistasid iiri tüdrukud, kes olid parajasti Berris (siit kuskil viie tunni tee), ja algul oli jutt, et tuleb kolm tükki – kaks iirlast ja üks austraallane. Ja Lisle plaanis nad mahutada teise majja. Paar päeva hiljem oli plaan muutunud – kaks tüdrukut olid otsustanud, et neil on peikad Berris ja nad ikka ei tule. Niisiis pidi tulema ainult üks ja Lisle lubas ta majja mahutada. Hommikul enne tulekut igatahes selgus, et tuleb ikka kaks tüdrukut. Nad jõudsid kohale kuskil kell 4 päeval ja kahe tunni pärast läksid jälle minema. :D Algul ei tulnud peaaegu sissegi, vaidlesid omavahel väljas (kaks sõpra tõid nad autoga ära, ilmselt siis vaidlesid nendega ka), kas minna või jääda. Suitsetasid ja vandusid. Siis tõi Lisle nad lõpuks sisse, ütlesime teineteisele tere ja nad viisid oma asjad tubadesse ja kadusid uste taha, käies ühest toast teise ja muudkui arutades. Umbes tunni aja pärast otsustasid nad, et lähevad ära, ja ütlesid Lislele, et nad said oma eelmises hostelis tööd. Ja Lisle oli rõõmus, sest nad tundusid üsna ebasõbralikud ja koostöövõimetud olevat. Suhelda meiega nad ei üritanud ja poleks midagi öelnud ka asju jälle uksest välja viies, kui me küsinud poleks. Igatahes tundsime kergendust, sest ilmselt oleks õhkkond üsna pingeliseks muutunud, kui nad siia oleksid otsustanud jääda. Igatahes olid nad kaks tundi pärast siia jõudmist jälle läinud.
Nojah, meie võtsime seda kui naljakat intsidenti ja ei mõelnud selle peale rohkem, enne kui Lisle paar päeva hiljem ütles, et ta sai Harvesttrailist kõne. Nimelt olid tüdrukud sinna helistanud ja meie farmi peale kaevanud! Sest nad olevat tundnud end ähvardatuna. :D Ilmselt oli asi selles, et me naeratades tere ütlesime... Ja et üldse oli see linnast kole kaugel ja üks tüdruk oleks pidanud magama sohva peal, ehkki ta tahtis voodit. Nojah... igatahes selline käitumine on põhjus, miks paljud farmerid ei usalda bäkpäkkeritest tööjõudu ja meie peaboss Tom ütles seepeale Lislele rõõmsalt, et oligi juba aeg, et ta saaks mõne kehva bäkpäkkeri, sest tal on järjest nii palju vedanud.
Vahepeal suur aitäh fotosõpradest nõuandjatele. Fotokas on mul nüüd käes – kes on mudelist huvitatud, siis tegu on Canon SX 210 IS-iga. Pisike, aga korraliku zuumiga. Tellisin internetist ja maksin koos postikulude ja lisaakuga umbes 350 dollarit (umbes 3500 krooni).
Eelmine nädalavahetus möödus meil pidustuste tähe all. Reedel oli Trinity (viimasel pildil vasakul), ühe töökaaslase, viimane tööpäev, sest ta on viimaseid nädalaid rase. See oli parim (ja ilmselt pikim) lõuna, mis meil tööl olnud on! Filipiinod vaaritavad igaks pidustuseks tohutult süüa ja see on alati jube hea; lisaks veel kõikide iseküpsetatud koogid... pärast lõunat oli igatahes raske töötada, sest kõht oli nii täis. Pidustus nägi välja umbes selline. Ilmselt Helenile-Tarvole näeb veidi tuttav välja. :)
Laupäeval oli järgmine sündmus – Grace’i, teise töökaaslase, sünnipäev. Laual oli vist umbes 12 erinevat rooga – erinevaid lihasid, nuudleid, riisi, spring rolle, kala, teistsuguseid nuudleid, juurvilju... ja hiljem veel umbes kaheksat sorti kooke. Ühte ma ütlen selle kõige peale: filipiinod armastavad söömist! Pidu oli meeleolukas, pärast sööki kandusime üle karaokele ja üks tants sai ka tantsitud, ehkki keerutamiseks oli ruumi umbes üks ruutmeeter. Sünnipäevalaps on viimasel pildil.
pühapäev, 29. august 2010
See aasta tuleb kevad teisiti
Nüüd on tööloomast saanud veel suurem tööloom. Nimelt kuus päeva nädalas. Teine suurepärane uudis on see, et kevade algus on õhus. Rõõmus linnulaul, esimesed pisikesed lehed viinamarjablokkide vahel olevatel pajudel, üksikud imetillukesed lilled, mõnda sorti viinamarjaväätidel puhkevad pungad. Ja mis kõige parem – päike on kevadine! Äkki saab varsti hakata lõpetama seda mitmete-setmete kihtide seljas kandmise iga päev. Aga see kõik on alles möödunud nädala teise poole uudis, enne seda oli kuskil nädal otsa iga päev metsik tuul, vihm ja virelemine, mis seisnes selles, et hommikul ei teadnud kunagi, mis päev toob. Mis kellaks märg olla on, kui kaua tööl saab olla, kas tuleb vihma või rahet või pussnuge... No just selgus, et järgmiseks nädalaks lubatakse 100 mm vihma. Äkki ma hõiskasin kevade osas vara. :)
Muidu on muutuste tuuled siin sellised, et kõik planeerivad oma edasisi reise ja vaikselt hakkavad laiali valguma (või valgumist planeerima). Simon seikleb praegu oma vennaga kuskil Indoneesias, Cindy-John istuvad järgmise laupäeva hommikul Melbourne’i bussile ja alustavad koduteed Taiwani (mis sisaldab endas pikka puhkust Taimaal). Yukari, Eun Kyung ja mina jääme veel siia, aga mis ajani täpselt, ei tea. Yukari teab, sest tema läheb oktoobri alguses väikese vahepalana tagasi Jaapanisse. Mina vaatan, kuidas kulgemine välja kukub, sest siin on raske plaanidele tähtaegu seada. Kunagi ei tea, kas tööd tuleb juurde või jääb vähemaks (ehkki enamasti siin farmis tuleb juurde), nii et parem on arvestada igasuguste ootamatustega! Ja tunda neist rõõmu. Edasisi plaane teen küll, aga neid on paralleelselt praegu kaks ja hetkel ei tea, kumb jääb peale. Või pigem peaksin seda sõnastama: kumb tuleb enne. Aga neist räägin jooksvalt, kui nad omadega kord kätte jõuavad.
Tööga oleme tagasi viinamarjade pruunimise juures. Rahvas lõigub ja seob ilusaid kaarekesi, masinad ja traktorid mürisevad ridade vahet sõita ja oksi lõigata. Lucky on pubekaikka jõudnud ja uitab omaette mööda vagusid, puhkepauside ajaks inimestega liitudes. Enamasti tegeleb ta rohusöömisega. Ja kui ei söö, siis lesib päikse käes ja mälub. Üldiselt toiduga ta ei koonerda!
Tähelepanelik lugeja tegi mulle märkuse, et pole kordagi näinud, kus ma elan. Pildil siis meie elamine ehk farmeri maja, tegu laupäeva hommikuga, just enne tööleminekut.
Vasak osa, kus ees auto seisab, on garaaž ja lisavannituba, paremal on majapool, mis sisaldab endas köök-elutuba, nelja magamistuba, vannituba, vetsu, pesuruumi ja kontorit. Majas elas tipphetkel seitse inimest, seehulgas kuus bäkpäkkerit. Hoovis elab praegusel maksimumhetkel kaks koera, üks lammas ja paarkümmend hiirt, kes kordamööda halva õnne korral koerte kätte satuvad või nende sügavasse toidunõusse kukuvad ja sinna lõksu jäävad. Üks osav hiir jõudis otsaga sahvrisse ka. Maja juures olles ei näe ühtegi (inim-)naabrit, sest ümberringi on karjamaad. Lähim naaber on tegelikult umbes 1,5 km kaugusel. Aga ümber maja käies on vaade igas suunas kaugusse. Mis paistab? Lambad. Rohelus. Istutatud kuusikud. Künkad. Vahel naaberkarjamaade lehmad. Eemal ranniku pool asuva tuulepargi tuulikud (eriti öösel, kui nad paistavad punaste vilkuvate tuledena). Öösel Linnutee. Eemal pajuhekk ja selle taga viinamarjaistandused. Maja on meil kergelt künka otsas ja igalt poolt tuultele ja vaadetele avatud. Seepärast on salatitaimed maja kõrval peenras pidevalt tuule käes siruli. :)
Muidu on muutuste tuuled siin sellised, et kõik planeerivad oma edasisi reise ja vaikselt hakkavad laiali valguma (või valgumist planeerima). Simon seikleb praegu oma vennaga kuskil Indoneesias, Cindy-John istuvad järgmise laupäeva hommikul Melbourne’i bussile ja alustavad koduteed Taiwani (mis sisaldab endas pikka puhkust Taimaal). Yukari, Eun Kyung ja mina jääme veel siia, aga mis ajani täpselt, ei tea. Yukari teab, sest tema läheb oktoobri alguses väikese vahepalana tagasi Jaapanisse. Mina vaatan, kuidas kulgemine välja kukub, sest siin on raske plaanidele tähtaegu seada. Kunagi ei tea, kas tööd tuleb juurde või jääb vähemaks (ehkki enamasti siin farmis tuleb juurde), nii et parem on arvestada igasuguste ootamatustega! Ja tunda neist rõõmu. Edasisi plaane teen küll, aga neid on paralleelselt praegu kaks ja hetkel ei tea, kumb jääb peale. Või pigem peaksin seda sõnastama: kumb tuleb enne. Aga neist räägin jooksvalt, kui nad omadega kord kätte jõuavad.
Tööga oleme tagasi viinamarjade pruunimise juures. Rahvas lõigub ja seob ilusaid kaarekesi, masinad ja traktorid mürisevad ridade vahet sõita ja oksi lõigata. Lucky on pubekaikka jõudnud ja uitab omaette mööda vagusid, puhkepauside ajaks inimestega liitudes. Enamasti tegeleb ta rohusöömisega. Ja kui ei söö, siis lesib päikse käes ja mälub. Üldiselt toiduga ta ei koonerda!
Tähelepanelik lugeja tegi mulle märkuse, et pole kordagi näinud, kus ma elan. Pildil siis meie elamine ehk farmeri maja, tegu laupäeva hommikuga, just enne tööleminekut.
Vasak osa, kus ees auto seisab, on garaaž ja lisavannituba, paremal on majapool, mis sisaldab endas köök-elutuba, nelja magamistuba, vannituba, vetsu, pesuruumi ja kontorit. Majas elas tipphetkel seitse inimest, seehulgas kuus bäkpäkkerit. Hoovis elab praegusel maksimumhetkel kaks koera, üks lammas ja paarkümmend hiirt, kes kordamööda halva õnne korral koerte kätte satuvad või nende sügavasse toidunõusse kukuvad ja sinna lõksu jäävad. Üks osav hiir jõudis otsaga sahvrisse ka. Maja juures olles ei näe ühtegi (inim-)naabrit, sest ümberringi on karjamaad. Lähim naaber on tegelikult umbes 1,5 km kaugusel. Aga ümber maja käies on vaade igas suunas kaugusse. Mis paistab? Lambad. Rohelus. Istutatud kuusikud. Künkad. Vahel naaberkarjamaade lehmad. Eemal ranniku pool asuva tuulepargi tuulikud (eriti öösel, kui nad paistavad punaste vilkuvate tuledena). Öösel Linnutee. Eemal pajuhekk ja selle taga viinamarjaistandused. Maja on meil kergelt künka otsas ja igalt poolt tuultele ja vaadetele avatud. Seepärast on salatitaimed maja kõrval peenras pidevalt tuule käes siruli. :)
Tellimine:
Postitused (Atom)
