Pärast eelmist postitust läksin omadega jälle metsa. Ühte Tasmaania põlismetsa, Florentine’i-nimelisse. Põhjuseks oli festival nimega „Be my Florentine“. Pole vist vaja mainida, et oli valentinipäeva-nädalavahetus. :) Ürituse korraldasid peamiselt kaks rohelist organisatsiooni – The Wilderness Society ja Still Wild Still Threatened – ja toimumiskohaks oli Florentine’i metsa protestilaager. Nüüd ilmselt kergitab nii mõnigi kulmu, nii et oleks vist targem selle paiga taustast veidi rääkida.
Nimelt on Florentine’i org üks Tasmaania raiumisohus olevatest põlismetsadest – ja siinsest tõsisest metsameeste vs roheliste teemast olen enne ka rääkinud. Florentine’i protestilaager asub keset metsaraiemasinate sissesõiduteed ja tegu on Tasmaania pikaajalisima protestiaktsiooniga, sest kui ma nüüd ei eksi, kestab see juba kuuendat aastat. See tähendab, et terve selle aja on keegi kogu aeg laagris olnud ja sissesõiduteed valvanud – suvel ja talvel, vihma ja rahega. Seejuures on praegu ju suvi, aga metsas on ikka jahe ja väga niiske, tegu siiski vihmametsaga. Laagri eesmärgiks on loomulikult takistada metsalangetamismasinate edasipääsu ja seda on minu meelest tehtud üsna edukalt, ehkki kaks korda on metsamehed koos politseisalgaga tulnud, laagri laiali löönud ning läbi laagri piki teed edasi jalutades võib näha juhtunu tulemust.
Sellest, kui palju siinsed rohelised on suutnud oma metsade tarbeks kisa ja kära ja teema arutamist ja aktsioone ette võtta, olen küll täitsa sisse võetud. Sellega seoses tuli mulle kohe meelde, kui Mart Gaškov Ringi presidendiks pürgides ütles, et tuleb teha rohkem protestiaktsioone ja tõsta kära (noh, nii läbimõeldult ja organiseeritult, mitte niisama lämiseda) – ja ma mõtlen, et see on tegelikult väga õige. Sest kui inimesteni läbi meediamullide, tänavaplakatite ja aktsioonide ei jõua, siis suusõnaliselt üldine publik rohelistest teemadest suurt ei kuule. Nii vähe kui ma üldiselt meediast ka lugu pean, tuleb tõdeda, et seda on võimalik ka headeks eesmärkideks rakendada. See, kuidas siinne põlismetsade päästmise lugu edeneb, on praegu küll veel teadmatu – üldiselt nagu on võetud vastu seadus, mille järgi peaks kõrge väärtusega põlismetsaaladelt raietegevus välja kolitama märtsi keskpaigaks, tegelikkus on aga loomulikult teine. Nimelt on viimaste kuude jooksul nendes samades alades ligipääsuteid lisatud – mis loomulikult pole märk tegevuse tagasi tõmbamisest... Rohelised on õigustatult pahased ja mulle tundub, et ilmselt on asjaolude tegelikust paranemisest ja jätkusuutliku metsamajanduseni jõudmisest asi küll veel kaugel. Hetkel on küsimus selles, kui palju survet suudetakse poliitikutele avaldada ning kas nood oma varem avaldatud toetusele lisaks midagi ka reaalselt ära teevad. Eks aru tuleb saada ka teise poole argumentidest selle kohta, kui palju töid metsandus Tasmaanias endaga kaasa toob, aga mina olen hinges ikkagi paduroheline ja arvan, et ükskord peavad need asjad muutuma niikuinii. Töid on ka muudsuguseid ning käes on aeg hakata otsima uusi lahendusi.
Üldiselt minnes tagasi protestilaagri juurde, on aktivistid ehitanud keset teed ühe üsna suurejoonelise palkidest, köitest ja presendist koosneva elamu, mille ühte külge näete järgmisel pildil. See tundub väike, aga tegelikult mahub sinna alla mitu tuba ja köögiosa. Peale selle oli festivali ajal veel püstitatud kohvik (vaata teist pilti) ja mitu loomingulist vetsu, aga nende kohta ma ei tea, kas need muidu ka seal on või ainult erandkorras.
Peale selle oli ühe hiigelkõrge eukalüpti otsa vinnatud diivan, aga mis ilmselt jääbki sinna.
Nagu te kohvikupildi pealt ilmselt vilksamisi näete, oli seltskond üsna kirju - leidus nii punkareid kui hipisid, boheemlasi ja anarhiste, mehi seelikutes ja naisi koos teiste naistega, rastapatse ja pikki juukseid ja habemeid, tüdrukuid leopardimustrilises kostüümis ja poisse trikoodes (tegemas kummalisi etteasteid). Nagu ikka. Paljudel sätendasid näod kuldselt, sest üks prantsuse tüdruk otsustas tahtjatele näomaalinguid teha. Kõik ringi uitavad sõbralikud koerad veel lisaks.
Festival ise kestis kolm päeva ja selle jooksul sai tsirkust, muusikat ja muid etteasteid, lisaks veel hommikutundideni tantsu lüüa. Kõik annetused, mis suures osas moodustusid kohviku ja baari tuludest, läksid metsade kaitseks. Lühidalt üks igati teistmoodi ja lahe üritus. Minu suureks lemmikuks oli tegelikult pärast „pärismuusikute“ lõpetamist vabalt moodustunud jam, milles põhirõhk oli prügikastidel mängival trummiansamblil, lisaks kaks didgeridood ja laul. See sürr kompott viis küll tantsides täitsa transsi! Ka hommikut alustas didgeridoo.
Vabadel hetkedel uitasid inimesed metsaradadel. Esimesel pildil kaks hiiglaslikku eukalüpti, millele metsas käinud Tiibeti laamad palvelipud külge sidusid. Olevat energeetiliselt väga eriline koht. Minu meelest on tegelikult seda kogu see mets. Hiiglaslikke kände näha seal, kus varem protestijate istepaigad (puu ladvas muidugi) olid olnud, oli küll kurb. Tuli meelde protestiloosung „Kännul on hea istuda?“ Ei olnud. Kännul on kurb istuda! Eriti kui ümberringi vaadates arvutan oma peas, kui mitu(kümme)t elamist kui mitu aastat saaks maha vedelema jäänud puidust kütta. Seejuures ei hakka seda risu keegi kunagi kasutama, pärast aastat-paari kuivamist pannakse kõigele lihtsalt tuli otsa.
Järgmisel pildil Georgia, tema sõbrants Sharon ja mina. Hommikusel (mis muutus kergelt lõunaseks) matkarajaks. Metsa olime juba läbinud ja jõudnud kõrgemale pinnale.
Pärast metsaüritust juhtus nii, et põrutasin üsna eksprompt idee najal Tasmaania lõunatippu (ühtlasi Austraalia kõige lõunapoolsemat kohta) avastama. Cockle Creek oli koha nimi ja peale minu oli ilmselgelt sama idee veel paljudel teistel inimestel, sest karavane ja autosid oli küllaga. Ülimalt positiivne oli see, et seal ookeani ääres on ridamisi ja hulgem tasuta kämpimisalasid, vali ise milline parim tundub. Vetsud on ka olemas ja kui lähedalasuva rahvuspargini viitsid jalutada (minu telkimiskohast umbes 5 minutit), siis saad ka joogiveevarusid täiendada. Rahvuspargist väljas võib isegi lõket teha (sellist nalja pole ammu näinud!) ja üldse väidavad sildid, et tasuta kämpida võib kuni kuu aega. Mulle oli kolmest päevast küllalt.
Kui juba nii alla lõunasse mindud, siis tundus õige minna nii kaugele, kui saab. Nimelt saab Cockle Creek’ist alguse üks Tasmaania tuntumaid matkaradu South Coast Track, kuhu inimesed nädalaks ajaks randadele ja mudaaukudesse matkama lähevad. Kaalutlesin minagi varemalt minna, aga erinevate põhjuste kuhjumise tulemusena jäi siiski ära. Esimese paari tunni matka tegin aga läbi ka mina – nimelt viib matkarada otse alla ookeani äärde (keda huvitab, vaatab Tasmaania kaarti internetist) South Cape Bay’ni. Rada ise kulgeb umbes kaks tundi läbi üsna ühtlase metsa ja vahepeal üle märgala.
Jalutuskäigu lõpuks jõuad välja ülimühiseva ookeani äärde ja vaade on umbes järgnev.
Aga mina pean tunnistama, et olen üsna ära hellitatud ja mõned maastikud ei paku mulle üldse pinget. Nii jättis see lühimatk mind üsna külmaks ja poole elevusttekitavam oli kohe telkimisala lähedal rannas ookeanielukaid uudistada – üks stingray tuli lausa paarikümne sentimeetri sügavusse vette ja liugles seal ringi (väga põnev jälgida!), peale selle oli seal erksinise-kirju meritäht ja ühe suure keerdus teokarbi sees nägin peitumas erakvähki (kas sai nüüd õige termin?). Põnevaid olendeid kui palju!
Nagu iga kord, olen nagu bumerang tagasi Hobartis ja jälgin vaikselt erinevate eluvaldkondade paika loksumist. Igasuguseid vahemärkusi veel nii palju, et palun ärge rohkem varemmainitud Sandy Bay aadressile midagi saatke. Kõik juba postitatu saan kätte küll, no worries. :)
Ahsoo, ja täna hommikul käisin Eesti iseseisvuspäeva puhul pidulikul lipuheiskamisel International Wall of Friendshipi juures. Eestlasi oli neli, makist tuli hümn ja kõik laulsid kaasa niivõrd-kuivõrd hästi see ka välja tuli. Lipuheiskaja ütles, et on ka väiksemat seltskonda näinud. :) Palju õnne, Eesti!
