Algus: 18. mai 2010 Brisbane’i lennujaam. Värske Eesti delegatsiooni ja kauem Austraalias viibinud Eesti delegatsiooni ühinemine ning rendimootormaja kättesaamine (mis võttis kaua-kaua-kaua aega, umbes kaks tundi) ning karavanparki siirdumine. Et aga turist ei puhka, sõitsime kohe bussiga linna ja asusime uudistama. Botaanikaaed ja jõekruiis päikeseloojangul liinipaadiga olid põhilised atraktsioonid.
Järgmisel päeval selgus, et mu emme (formaalsuse huvides edaspidi Asta) on väga suur koaalamaniakk ja me kimasime maailma suurimasse koaalaparki, et neid karvapalle iga külge pealt imetleda ja uurida. Lisaks sellele oli tarvilik end koos koaalaga ühele pildile saada. Seal pargis oli teisi loomi ka, näiteks meie “vana sõber” emu, ülimalt laisk vombat ja terve kari känguruid. Ja oo, ma oleks oma põhivaimustuse, nokklooma, peaaegu unustanud. Nokkloom on midagi pardi ja pisikese kopra vahepealset ja ta andis ennast ainult korraks näole, siis kui talitaja ta peenesse basseini toitu viskas. Pilti me temast ei saanud, aga nunnumeeter igatahes põhja! See loom on palju väiksem kui ma oleks arvanud ning väga väle on ta ka.
Õhtuks jõudsime mere äärde ning külmaga harjunud eestlased ujusid ka. Pimeduse saabudes hakkas aga kostuma trummeldamist. Kohalik trummiring. Tarvo lõi kohe kampa, aga kuna pole ammu treeninud, jäid käpad kähku valusaks ja pidi hoopis pealt vaatama-kuulama. Igatahes tekkis selline Idakalda tunne. Mitte et me seal varem olnud oleks, aga mulle tundus, et nii see just peaks olema.
Mõned järgnevad päevad olid meil väga ookeaniteemalised, alustades okeanaariumiga Mooloolaabas ja lõpetades riifikruiisiga Cairnsis. Vahepeal põikasime ka majesteetlikku vihmametsa. Okeanaarium oli nagu okeanaarium ikka: palju kalu ja vett, väljapääs läbi suveniiripoe ja kokkuvõttes lahe. Muuhulgas oli seal ka väike akvaarium, mille elukaid sai juhendaja valvsa pilgu all katsuda (meritäht oli kare ja merikurk selline veider libe) ning hülgeetendus (hülged õpetasid inimesi prügi mitte merre loopima ning oma jutu tõestuseks viskasid saltosid, hoidsid palli nina peal tasakaalus ja hüppasid veest mitme meetri kõrgusele kaljule. Ahjaa, lendavat taldrikut oskasid nad ka mängida).
Randadest aga niipalju, et kuna oleme oma rännakutega jõudnud Austraalia troopilisse ossa ja siin on just soe (kõige soojem) hooaeg lõppemas, võib merevees endiselt ebasõbralikke millimallikaid kohata. Põhiliselt tuuakse välja kaks erinevat liiki, kellest üks on suur ja tige ning teine väike ja tige. Loo point on selles, et suvalises kohas ilma kaitsekostüümita ujumine ei ole soovitatav. Küll aga saab ujuda mere ääres asuvates basseinides ning võrguga ümbritsetud randades. Kasutasime nii üht kui teist võimalust, sest ausalt öeldes oli vahepeal ikka palav küll ja palmidega ääristatud liivarand oli nii kutsuv.
Lõpuks ometi nägime ära ka kuulsa riifi ehk Suure Korallrahu. Oo… Nendel riifireisidel muidugi võikski käima jääda – aina soojas ookeanivees mulistada, mereelukaid uudistada ja päikest võtta. Aga peab tunnistama, et rahakott sellele kaua vastu ei peaks. Hoolimata sellest, et meie reis kestis hommikul poole üheksast õhtul poole kuueni, jäi aega siiski ilmselgelt väheks. Kõigepealt sõitsime laevaga Rohelisele saarele (Green island), kus oli ette nähtud kaks tundi. Imeline valge liiv, imeline sinine vesi ja kõige pöörasemalt värvilised kalad! Mina oleks seal vabalt mitu päeva veeta võinud. Selle asemel harjutasime aga kahe tunni jooksul snorgeldamisvarustuse kasutamist (mask lasi koletult vett sisse ja läks uduseks ka, õnneks saime pärast riifil parema varustuse) ja ütlesime korduvalt “vau” ja “oo”. Mõni kala oli ikka tõsimeeli pirakas! Imestamiseks polnud aga palju aega ning juba olimegi uuesti laevas ning teel Korallrahu välimise ääre poole, et “päris riifi” näha. Riifireiside korraldajaid on siin jalaga segada ning meie valisime seekord firma, kellel on seal kaugel merel oma hulpiv platvorm, mis töötab riifitegevuste baasina. Näiteks pargib selle platvormi ääres klaaspõhjaga pool-allveelaev, sealt saab sukelduda, veealuste mootorratta sarnaste masinatega sõita ja snorgeldamiseks vette minna ning sealsamas pakutakse ka lõunat. Midagi peent see platvorm endast aga ei kujuta, kui te seda arvate. Aga pool-allveelaev on küll lahe! See on põhimõtteliselt selline laev, mille süvis on suures osas klaasist tehtud. Inimesed ronivad alla trümmi (vabandage terminite väärkasutuse pärast, kui selliseid peaks esinema) ning vaatavad läbi klaasi välja, olles umbes 3-4 m sügavusel vee all. Laev sõidab korallide vahel ja siis on oi-oi kui huvitav. Meeletud korallmetsad, nende vahel ujuvad kalad ja kilpkonnad, põhjas pirakad karbid. Värve muideks väga ei ole, need kaovad sügavuses ära. Seega oli kõik suuremal või vähemal määral sinine. Ja pärast sulistasime maski ja toruga ka ringi. Issi (ametlikult Kalle) nägi lausa kilpkonna ja haid, mina sattusin kogu aeg sinna, kus veealune fotograaf oma suure kalaga trallis. Nimelt elab seal platvormi ümbruses üks kangesti priske kala, kes arvab, et fotograaf on ta väga hea sõber. Ta ilmselt ei taipa, et teda kasutatakse äri eesmärgil ära. Süsteem toimis nii, et fotograaf andis oma kalale maiustusi, mistõttu kala pidevalt ümber tema tiirutas, mistõttu turistid ümber fotograafi tiirutasid ja fotograaf tegi neist koos kalaga pilti. Pildid läksid hiljem loomulikult müümisele. Hoolimata ärilistest kaalutlustest oli see kala muhe : )
Piltidel esmalt Roheline saar oma sinise veega ning seejärel see, mida me riifil nägime.
Edasi viis tee või õigupoolest õhk mind ja Astat meie sünnipäevade puhul Jaan Tatika masinaga lendlema. Tegemist oli üllatusega ning me olime üllatunud küll, kui korraga autoga mingile suvalisele põllule keerasime ja meie ees oli plekist kuur, millest lohistati välja eriti kahtlase välimusega pisike tiibadega masin. Ametlikult nimetatakse teda MicroLight´iks, aga õhus olles meenutab ta täiesti ausalt Jaan Tatika lennumasinat (filmist “Kuulsuse narrid”), ainult selle vahega, et erinevalt Tatika masinast ta ka püsib õhus. Pooletunnise lennu jooksul vaatasime 300 meetri kõrguselt mangroove, Port Douglase linna, merd, koralle, kilpkonni ja muid mereelukaid, näiteks nägin ma ühte raid. Imevahva masin ja väga tore sünnipäevalend.
Emalendur ja mida me sealt ülevalt nägime.
Merd nägime viimast korda lennumasinast ning peale seda oleme aina sisemaa poole kimanud (täna hakkasime tegelikult uuesti mere poole liikuma). Aina bush ja kõrb, bush ja kõrb… Imeline bush ja imetühi kõrb. Mulle meeldib :) Hea kodune tunne. Lehmad, kängurud, kotkad. Täna sõitsime maastikul, kus kõige kõrgem objekt oli must lehm. Ja õhtuti on praegu nii palju känguruid teel, et pidurdada saab rohkem kui gaasi anda. Tõeline Austraalia!
Eesti delegatsiooni nimekiri erinevatest asjadest, mida me nautinud oleme:
Sooja merevett ja snorgeldamist, troopilist palavust ja metsikut omapärast loodust, kakaduude kaklemisi kohutava kisa saatel, mägismaa jahedaid öid, lõputut uhamist läbi bushi, ülespunsunud kängurute raipeid (???), erinevaid linde ja linnukisa äratuskella asemele, bushiloomi, kes end põhiliselt öösiti näitavad, pea alaspidi oksa küljes rippuvaid papagoisid, korduvateks söögikordadeks karrit ning õhtuti Austraalia ja Itaalia veini.
Üks tore seik veel. Täna õhtul, peale kümmet sõidutundi, jõudsime lõpuks pisikesse asulasse (Daly Waters), et karavanpargis rahulikult magada. Kohale jõudes selgus, et just täna oli seal samas olnud rodeo ning karavanpark on pilgeni rahvast täis. Olime rõõmsad, et saime eelviimase elektriga koha. Meie rõõm ei olnud jääv, sest see eelviimane koht asus uskumatus kohas: otse vetsuukse ees. Sõna otseses mõttes OTSE vetsuukse ees, kahe meetri kaugusel. Vets kujutas endast pisikest plekist putkat. Vetsu taga omakorda oli baar, kus peagi algamas pidu. Bänd mängis, pasunaga (tegelikult saksofoniga) pisikene naine liikus laudade vahel ja inimesed voorisid vetsu vahet. Peale mõningast arutlemist otsustasime lahkuda, sest pidu ei olnud see, mida me tol hetkel vajasime. Eriti veel pidu pensionäride seltsis. Naljatilgad, ma ütlen. Sellist elektriga kohta pole varem nähtud!
PS. Meie Tarvoga oleme tagasi jõudnud teele, mille kord juba Snugiga vastupidises suunas läbisime. Ring peal. Tookord oli kuiva hooaja lõpp ning kõik oli kuiv ja kõrbenud, nüüd on aga “märg” just läbi saanud ja olukord palju rohelisem. Isegi veeloike leidub siin ja seal.
